Nii, uus paev uute tegemistega, plaanis oli minna nuud neid kuulsaid Angkor Wat templeid kulastama. Aratus kell 5.00, et jouaks enne paikesetousu kohale. Planeerisime vastupidiselt tavaturistide ringile labida sama marsruudi vastassuunas. Esimene peatus oli tehisjarve aares, kus pidavat olema imeline paikesetous. no jahh, hea oli istuda seal kull ja ennast haalestada iidsete templite sagedusele aga lopuks viskas pidev lastepoolne agressiivne pahemaarimine nii ara, et tousime pusti ja tegime minekut. Korrutavad nagu papagoid tapselt sama intonatsiooni ja lauseehitusega, et midag koike sa pead neilt ostma ja kui mitte kohe siis hiljem kindasti, tahavad sinult justkui mingi lubaduse valja pressida. Utlesin siis selleks et neist lahti saada, et jajahh eks hiljem akki vaatamegi sinu t-sarke. Kohe kui olime pusti tousnud, oli ta meil sabas ja kui kuulis et me oleme ringi moelnud ja ei tahagi vaadata siis tuli ikka sajatusi. Pealtnaha on nad jube tagasihoidlikud ja armsakesed, orna haalega maarivad lahe ja kui ei saa kaupa tehtud siis saadetakse sind vangete sonadega paris pikalt.
Templid jatsid ikka hea mulje kull, eriti selle parast ka veel et hommikune vaikus ja madal paike lisavad mustilisust. Vaatad neid massiivseid kuvimurakaid, mis aegade jooksul on teeninud nii munkasid kui ka kuningaid, ule elanud riigipoordeid ja sodu, olnud dzhulngisse mattunud aastakumneid ning taasavastatud ja valja raiutud. Nuud kaib laaneturist neid vaandunud puujuurikaid ja viltuvajunud torne pildistamas.
Sisenesime teise templi alale, naitasin oma 3-paevast paaset, panin selle ilusti kohukotti tagasi. Veidi eemal tegime laheda puu juures pilti kah. Ma vihastasin, et minu turistikas kohukott on alati igal pildil ning keerasin ta seekord selja taha ning tombasin sargi rihmale peale. Nuud laksime juba muuride vahele ja leidsime uhe hea koha istumiseks, et saaks vahetada fotokal patareisid, juua, lugeda raamatust selle konkreetse templi kohta jms. Veetsime seal kuskil 10 minutit. Nuud laks memm minu ees ning rada viis meid templiseinte vahele. Uks kaik vasakule siis poore paremale, mungast mooda ning opaaa, avanes pilt sellele kuulsale puule, mis on oma juurikad pressinud kaugele ja sugavale templikivide vahele. Nii, siin tuleb teha uus pilt. Ja nuuuuuud !!!!!! Hing jai korraks kinni ning haarasin automaatselt oma kohust kinni, MIDAGI ON PUUUDU !!!!!! Ei hakanud uldse motteid edasi motlemagi vaid huudsin memmele et jookseme !!!! Sain aru, et mu kohukott koos koikide mu dokumentidega ja reisirahaga on lainud !!! Tegin oma elu kiireima jooksu sinna paika kus me olime just istunud. Teadsin et sekundid otsustavad sona otseses mottes !! Kuna me olime joudnud istumiskohast liikuda vaid kuskil 30 meetrit siis oli mul lootust, et inimtuhjal hommikul on mu kott endiselt seal. Jouan kohale ja kotti pole !! Vaatan, ei uhtegi inimest nahtaval, ei turisti ega ka enam neid kohalikke murjam-restauraatoreid keda ennem markasin. Nuud tegin ma vea. Ma oleks kohe pidanud jooksma nende varemete suunas kus ma neid restauraatoreid ennem nagin aga selle asemel jooksin hoopiski lahedal asuva puuni, kus me ennem pilti tegime, sest teadsin, et kott on kadunud ara distantsil mis jai fotopuu ning koha vahele kus avastasin et kott on lainud. Jonks kais kohust labi kull aga paanikasse voi ahastusse ma ei sattunud. Istumiskohas vaatasin veel vaga hoolikalt iga kivikolaka taha ja vahele, koogutasin ule muuri jne jne, ei midagi. Motlesin et akki kukkus mul kohukott lihtsalt ara, akki tuli klopsust lahti. Polnud nagu kindel. Akki olin ise niiii idioot et mingil arusamatul pohjusel ja taiesti enesele teadvustamatta votsin muuri peal olles kohukoti ara. Kusjuures ma ei maletanud absoluutselt et oleks oma kohukotti peale foto tegemiseks selja taha keeramist puudutanud. fakt on see, et puu juures oli see olemas ning avastamise hetkel mitte. Kuskil vahel toimus midagi. Mingi aja kais memm minu jargi, ta oleks nainud kui kott oleks ara kukkunud ja tegelikkuses kui voolt midagi raskemat lahkub siis inimene peaks olema ikkagi voimeline registreerima, et miskit laks mahakukkudes vastu jalgu vms. Kuna rahvast uldse polnud siis valistatud on ka voimalus, et keegi loikas rihma katki ning nappas koti ara. Nii et ma vist siis ise ikkagi pidingi olema see loll, et muuril istudes vottis X pohjusel koti ara ja lihtsalt unustasin selle sinna. taiesti arusaamatu aga muud varianti ma ei nae kah. Passi tassisin ma kaasa pohjusel, et naiteks Taimaal varastatakse passe isegi majutusest seetottu, et narkoaris ning muus mustas aris laheb see kohe ringlusesse, sinu identiteet varastatakse ara. Ma polnud kindel kuidas sellel naabermaal asjad on ja automaatselt otsustasin tassida kaasas, sest teadsin, et selle maal roovimist, vagivaldset kallaletungimist siiski ei toimu.
Uhesonaga olin ma nuud rahatu ja passita. Tore eks ! Jargnesid pikad tunnid passi leidmise nimel, tuhnisime koik kivialused, lehehunnikud jms labi, sest kohalik turismipolitsei utles, et ega templialalt selle kotiga neil varastel( kes olid paris kindlasti need restauraatorid) lihtne lahkuda ei ole, sest nad panevad varavatesse kontrolli peale. Selge oli ka see, et taheti ikkagi raha mitte minu dokumente ning politsei vaitis et paris sageli leitakse dokumendid kuskilt hiljem ules. Ehk siis vargapoiss arvatavasti pidi kohe nagema et mu kott oli ripakil, hetkest kui see istumisala enam minu ja memme vaatevaljas ei olnud, pidi ta tegema ulikiire jooksu, huppama sealt alt muuri peale, rabama koti, ning KOHE sealt lagedamalt alalt jooksma varemete vahele ning koti ara peitma. Aeg millal mina seda istumiskohta ei nainud, ei saanud olla rohkem kui 3-4- minutit. No ja sellest loomulikult piisas !
Ok, otsisime, tuhnisime, arutasime voimalikke stsenaariume, pidasime plaani jne jne. nuudseks voib oelda, et Ta Phrom tempel on meil paris pohjalikult ara uudistatud :D tuk-tuk juhile raakisime siis ka, et mis juhtunud on, vangutas pead ja oli siiralt kaastundlik. Ma kusisin, et kas ta teaks akki monda inimest, et oleks voimeline nagema ja utlema, et kus voi kelle kaes mu kott on ja kuidas seda katte saada. Teadis kull. ta viis meid kokku kohaliku mungaga, kes oi vana, kortsus ning naeratades demonstreeris oma viite hammast kahes reas. Rebis mingit eriti vanget koni ning kukkus seletama. Utles nii, et pass pole mitte kellegi kaes vaid kuskil Ta Phrom templi idapoolsel kuljel. Kusjuures keegi polnud talle oelnud ei templi nime ega ka seda, et just ida poolt me sisenesimegi. Edasi vehkis katega ja seletas, et kui 7 paeva jooksul valja ei tule siis on lainud. Et keegi vanem mees tahab mind aidata. Kusisin ka seda, et kas ma peaksin jaama koha peale ning otsima aktiivselt voi pole vahet ning voiksin oma reisi planeeritud marsruudil edasi teha. Utles et ei pea kohapeal ootama, asjad ei olene minust. ja muud ei midagi ! Hmmmm, loomulikult me tegime jargmisel paeval veel kohapeal aktsiooni, memm kais templis sees koos tuk-tuk juhiga ning levitas teateid, et passi "leidmise " eest on vaevatasu, tooge kulalistemajja ning keegi ei kusi uhtegi kusimust. Jatsime teateid puu peale ja kraana peale, andsime tuk-tuk juhtidele, muujatele, lastele, koristajatele , kohalikule kooliopetajale, kes majandas seal selle tohutu lastekarjaga jne jne. Kusjuures markasime, et turismipolitsei oli isegi minu passi otsimas, taiesti ullatav ! nad olid kusitlenud restauraatoreid, otsinud neid labi jne jne. Ei miskit.
Otsustasime, et tuhja kahh, reis ei jaa selle parast katki ja ma ei kavatse oma meeleolul alla minna, votame ikkagi viimast. ja porutasimegi terve jargmise paeva siis kaugemates templites ringi. Stiililt on nad kull koik sarnased aga igal uhel on oma teatud joon.
