Siem Reap
Totaalselt unisena vedasime end lennukisse ning peale 1,5 tunnist lendu paistiski Kambodzha. Taiesti lame maa !!!! Mulle pole kunagi lamedad maatukid meeldinud, sile, kole , mottetu. Rohelust uliminimaalselt. Maapind pigem selline krops ja kuiv, kus on troopika, kus on metsas peidus olevad putukad, putukad, linnud, loomad, tiigrid ??? Hmmm, jarjekordne mottetu koht ! Alati on mul see jama, et ma tahan jouda kohta, kus on niiske, ohk on paks, sind umbritsevad taimede lohnad, sirinad, loodushaaled, et sa tunneks iga ihu karvaga, et sa oled elusaskeskkonnas kus koik pulbitseb ja sagib. Tunned et oled uks pisike element suuuuuures loodusrupes. No ja kui siis sattud keset koledat poldu, pilk ulatub kaugustesse, miskit sind ullatada ei saa, koik on naha ja teada siis puudub ju ponevus. Asi oleks nagu kontrolli all, jama ju !!!
Ok, minu esmased poolpettunud motted kaskisin ma endast valja ajada ja olla avatud justnimelt sellele kuivale maale. Et vot las olla vahelduseks ka midagi sellist ! Seekord pole tulnud ma mitte loodusreisile vaid pigem kultuuri uudistama ja endiselt olin veendunud et selleks olen valinud oige koha.
Kohe kui Siem Reapi joudsime, ostsime endale Lonely Planet reisijuhi (raamat) ning sebisime endale 10 USD eest viisaka majutuse koos sooja vee, konditsioneeri ning kaabel TVga. Esimese paeva otsustasime niisama ringi kaia, end asjadega kurssi viia ning homseid plaane teha templite vallutamiseks. Loomulikult olid igal pool tuk-tuki mehed oma teenuseid pakkumas, isegi liiga agaralt. Teadsin et ees ootab meid 2 nadalat tais riisi ja nuudleid, tuk-tukkidega tossutamist, kauplemist, higistamist ning erinevaid tundeid a la "krt jalle sain tussu", "krt mine ara ning ara tuuta", "issand ma tahaks praekartuleid", "tahaks juba kolmandat dushi votta", "krt kas magada ka moni oo saab, taielik tempo peal ju ", "taielik absurd" jnejne. Ma olin selleks valmis ja ma tahtsin seda koike !!!
Sebisime endale tuk-tuki mehe Ly, kes siis jargmisel paeval meid templitesse viib ja uhtlasi ka veidi giidijuttu puhub. Samal paeval joudsime veel kaia kohalikus kasitookeskuses, kus opilased olid kas orvud voi muidu ulivaestest ja probleemsetest peredest parit. Mulle meeldib naha kuidas inimene on osav ning loominguline. Ma kohe nautisin kuidas nad tegid siidimaale, toksisid kujukesi nii puust kui kivist, valmistasid hobeehteid, kudusid kangaid jnejne
Kulastasime ka kahte templit, uhes neist tuli mungapoiss juttu puhuma, nad pidavat tahtma inglise keelt praktiseerida. Raakis, et tema ei tohi pilli mangida voi tantsida, ei tohi ise naisterahvast puudutada sormeotsagagi, ainult naine voib teda katsuda. Oli vaga sobralik ja tagasihoidlik ning ma panin tahele et hoidus minust ja memmest alati teatud distantsile.
Nii ega paev veel labi polnud, nuud laksime tuk-tukiga vaatama floating village't ehk ujuvkula, mis asub Tonle Sap jarve peal ja osak´lt ka jogedel. Loodus ei pakkunud midagi huvitavat vaadata, tolmune ja igav. Teel joeni jai ette palju tagasihoidlikke hurtsikuid, toeline kulaelu noh ! Mulle see meeldib, koerad (muuseas eranditult ei nae neid nelja jala peal normaalselt kondimas vaid koik kratsivad kirpu, kohe agaralt ja monuga), kanad, lehmad, lapsed, koik labisegi.
Ujuv kula oli muidugi veidi ullatav. Neil olid kogu elamine ehitatud puupaatidesse, parvedele. Tundus et koik kulaks vajalik oli olemas - pood, kirik, politseijaoskond, veepuhastusjaam, restoranid, kool, isegi pidasid nad loomi - nagime nii seafarmi kui ka kala- ja krokodillikasvandust. Maailma koige lahedam kossuvaljak oli neil kah, oigetes mootmetes kossuplats koos korvide ja koige vajalikuga, platsi umbritses loomulikult korge vorkaed. Hakkad ettekujutama, et milline kull voiks selline veeinimese elu olla. Kindlasti on koik niiske. Asjad mis kukuvad, kaovad vette, lastel peab kogu aeg silma peal hoidma suures uppumishirmus, liikumine ja tegutsemine aaretult piiratud, oled oma pisikese hurtsiku vang ! Panin tahele, et mones majapidamises polnud ei midagi muud kui uks puupaat, millele madal katus peale ehitatud, seest paistsid moned potid-pannid, hunnik pesu, riisikausid ning kari inimesi. Seal ei saa ju isegi pusti seista. Ahjaa ja loomulikult pidi igal korralikul perel olema ikka telekas ja satelliit !!!!! Aga rikkamatel peredel oli maja lausa parvede peale ehitatud, seal sai isegi ringi liikuda ja pusti seista.
Ok, minu esmased poolpettunud motted kaskisin ma endast valja ajada ja olla avatud justnimelt sellele kuivale maale. Et vot las olla vahelduseks ka midagi sellist ! Seekord pole tulnud ma mitte loodusreisile vaid pigem kultuuri uudistama ja endiselt olin veendunud et selleks olen valinud oige koha.
Kohe kui Siem Reapi joudsime, ostsime endale Lonely Planet reisijuhi (raamat) ning sebisime endale 10 USD eest viisaka majutuse koos sooja vee, konditsioneeri ning kaabel TVga. Esimese paeva otsustasime niisama ringi kaia, end asjadega kurssi viia ning homseid plaane teha templite vallutamiseks. Loomulikult olid igal pool tuk-tuki mehed oma teenuseid pakkumas, isegi liiga agaralt. Teadsin et ees ootab meid 2 nadalat tais riisi ja nuudleid, tuk-tukkidega tossutamist, kauplemist, higistamist ning erinevaid tundeid a la "krt jalle sain tussu", "krt mine ara ning ara tuuta", "issand ma tahaks praekartuleid", "tahaks juba kolmandat dushi votta", "krt kas magada ka moni oo saab, taielik tempo peal ju ", "taielik absurd" jnejne. Ma olin selleks valmis ja ma tahtsin seda koike !!!
Sebisime endale tuk-tuki mehe Ly, kes siis jargmisel paeval meid templitesse viib ja uhtlasi ka veidi giidijuttu puhub. Samal paeval joudsime veel kaia kohalikus kasitookeskuses, kus opilased olid kas orvud voi muidu ulivaestest ja probleemsetest peredest parit. Mulle meeldib naha kuidas inimene on osav ning loominguline. Ma kohe nautisin kuidas nad tegid siidimaale, toksisid kujukesi nii puust kui kivist, valmistasid hobeehteid, kudusid kangaid jnejne
Kulastasime ka kahte templit, uhes neist tuli mungapoiss juttu puhuma, nad pidavat tahtma inglise keelt praktiseerida. Raakis, et tema ei tohi pilli mangida voi tantsida, ei tohi ise naisterahvast puudutada sormeotsagagi, ainult naine voib teda katsuda. Oli vaga sobralik ja tagasihoidlik ning ma panin tahele et hoidus minust ja memmest alati teatud distantsile.
Nii ega paev veel labi polnud, nuud laksime tuk-tukiga vaatama floating village't ehk ujuvkula, mis asub Tonle Sap jarve peal ja osak´lt ka jogedel. Loodus ei pakkunud midagi huvitavat vaadata, tolmune ja igav. Teel joeni jai ette palju tagasihoidlikke hurtsikuid, toeline kulaelu noh ! Mulle see meeldib, koerad (muuseas eranditult ei nae neid nelja jala peal normaalselt kondimas vaid koik kratsivad kirpu, kohe agaralt ja monuga), kanad, lehmad, lapsed, koik labisegi.
Ujuv kula oli muidugi veidi ullatav. Neil olid kogu elamine ehitatud puupaatidesse, parvedele. Tundus et koik kulaks vajalik oli olemas - pood, kirik, politseijaoskond, veepuhastusjaam, restoranid, kool, isegi pidasid nad loomi - nagime nii seafarmi kui ka kala- ja krokodillikasvandust. Maailma koige lahedam kossuvaljak oli neil kah, oigetes mootmetes kossuplats koos korvide ja koige vajalikuga, platsi umbritses loomulikult korge vorkaed. Hakkad ettekujutama, et milline kull voiks selline veeinimese elu olla. Kindlasti on koik niiske. Asjad mis kukuvad, kaovad vette, lastel peab kogu aeg silma peal hoidma suures uppumishirmus, liikumine ja tegutsemine aaretult piiratud, oled oma pisikese hurtsiku vang ! Panin tahele, et mones majapidamises polnud ei midagi muud kui uks puupaat, millele madal katus peale ehitatud, seest paistsid moned potid-pannid, hunnik pesu, riisikausid ning kari inimesi. Seal ei saa ju isegi pusti seista. Ahjaa ja loomulikult pidi igal korralikul perel olema ikka telekas ja satelliit !!!!! Aga rikkamatel peredel oli maja lausa parvede peale ehitatud, seal sai isegi ringi liikuda ja pusti seista.
posted by Kelli ja Alvin | 1:18 AM
1 Comments:
Loe kogu blogi, paris hea
Post a Comment
<< Home