Aga vot ma mõtlesin, et kirjutaks veidi ka sellest, et kuidas reis laks ja kuidas end siin tunneme. Kuna kohalik elutempo tombas mu rajalt maha siis polnud mul varem mahti, et kirjutada.
Megapikk lennureis kujunes taiesti talutavaks, votsime omad soogid-joogid kaasa, keeldusime lennu plastiktoitlustusest ning noudsime pidevalt kuuma vett, et endale monusaid teesid valmistada. Kokkuvottes oli terve reisi valtel piisavalt tegevust, ei vasinud hullumoodi ega ei tekkinud karsitust, Virgin Atlantic tegi oma tood korralikult ja sobralikult. Kokkuvottes olime siiski 3 ööd-päeva pidevas liiklemises.
Eestisse tulles oli tunne OK. Ausalt oeldes ma ootasin endalt tugevamat emotsiooni, kas aratundmisroomu voi pettumist voi piiratut onnetunnet vms. Aga ei, tunne oli selline nagu oleks teinud paarinadalase arakaigu. Koik oli tapselt sama. Ja siiamaani ma ei taju fakti, et mina olen ju praktiliselt uhe aasta ara olnud. Eesti aeg peatus minu jaoks ja jatkub nuud uuesti. Koik sobrad tuttavad on samad, ilm sama, elutempo sama aga vot hinnad on kovasti tousnud. Kohvikus kaies oli 300.- nagu niuhti lainud. Ja toidupoes ja riietepoes sama lugu. Kolmekohalise hinna on nad vahetanud nuud neljakohalise vastu.
Veel selline tahelepanek ka, et mingi aeg tajusime Alviniga, et Eestist tulevad uudised olid ainult negatiivsed. Viimased kuud enne arasoitu saime nii telefonitsi, meilitsi kui messengeri kaudu palju halbu uudiseid. Loomulikult venelased ja vaga paljudel tervisemured, ja muud jamad. Lopuks hakkas mul lausa imelik helistada, sest juba motlesin, et mis nuud tuleb. Ja siiamaani ma tajun, et eestlasete elu on keeruline. Nad saavad koik hakkama ja on tulbid aga raskusi on koigil ja pidevalt. Nagu meil oleks sellest hullust kliimast veel vahe.
Nuud oleme olnud juba moni nadal eestis. Loomulikult on harjumatu see, et siin ei lahe ohtul pimedaks. Varem olid harjunud, et pimeduse saabudes on ohtusook, siis toimetad veel veidike omi asju ja hakkad vaikselt tuttu sattima. Siin vahid pool kumme sillerdavat paikest ja arvad toemeeli, et varsti peaks lounat sooma, et olen vist nati hilja peale jaanud. No ja loomulikult on mul kulm. Peaaegu koguaeg. Inimesed narrivad mind :D Et magan kahe teki all, pidzaama ja sokkidega ning hommikult mainin, et oli veidi kulm. Ja paevane riietus on mul soojad voodriga puksid, ja sulejope ! :) Aaaaa, muts on ka peas. No aga mis te tahate, suve pole ju, vesi kuskil +15 ja tuul puhub. Ja veel on olnud vaga keeruline toitumisreziimi leidmine. See, mis Austraalias kehale meeldima hakkas tuleb siin ara unustada j hoopis muud elu elada. Pole votta varsket ja eriti mu keha tahab puuvilju. Uritan siis rediseid ja hapuoblikaid, nogesesalatit ja voilillelehti suua, lisaks koik tillid ja sibulad ja karu ja murulaugud. Saab hakkama kull aga ikkagi igatseks puuvilju luristada nii et pool nagu on mahla tais ja luhikeste varrukatega sark oleks seljas sest muidu rikuks kuunarnukini voolav mahl sargi ara:D
Ja praegu ongi nii, et Alvin istub ninnu vastu arvutiekraani ja peilib valja, et millised on parimad viisa voimalused meie jaoks. Sugisel lahme tagasi, pole kahtlust !
MA arvan, et ma kirjutan varsti jalle ;) Saan niimoodi oma austraalia elu veel jous hoida.
