Siem Reap3

Siem Reap

Taielik pauk !

Nii, uus paev uute tegemistega, plaanis oli minna nuud neid kuulsaid Angkor Wat templeid kulastama. Aratus kell 5.00, et jouaks enne paikesetousu kohale. Planeerisime vastupidiselt tavaturistide ringile labida sama marsruudi vastassuunas. Esimene peatus oli tehisjarve aares, kus pidavat olema imeline paikesetous. no jahh, hea oli istuda seal kull ja ennast haalestada iidsete templite sagedusele aga lopuks viskas pidev lastepoolne agressiivne pahemaarimine nii ara, et tousime pusti ja tegime minekut. Korrutavad nagu papagoid tapselt sama intonatsiooni ja lauseehitusega, et midag koike sa pead neilt ostma ja kui mitte kohe siis hiljem kindasti, tahavad sinult justkui mingi lubaduse valja pressida. Utlesin siis selleks et neist lahti saada, et jajahh eks hiljem akki vaatamegi sinu t-sarke. Kohe kui olime pusti tousnud, oli ta meil sabas ja kui kuulis et me oleme ringi moelnud ja ei tahagi vaadata siis tuli ikka sajatusi. Pealtnaha on nad jube tagasihoidlikud ja armsakesed, orna haalega maarivad lahe ja kui ei saa kaupa tehtud siis saadetakse sind vangete sonadega paris pikalt.

Templid jatsid ikka hea mulje kull, eriti selle parast ka veel et hommikune vaikus ja madal paike lisavad mustilisust. Vaatad neid massiivseid kuvimurakaid, mis aegade jooksul on teeninud nii munkasid kui ka kuningaid, ule elanud riigipoordeid ja sodu, olnud dzhulngisse mattunud aastakumneid ning taasavastatud ja valja raiutud. Nuud kaib laaneturist neid vaandunud puujuurikaid ja viltuvajunud torne pildistamas.

Sisenesime teise templi alale, naitasin oma 3-paevast paaset, panin selle ilusti kohukotti tagasi. Veidi eemal tegime laheda puu juures pilti kah. Ma vihastasin, et minu turistikas kohukott on alati igal pildil ning keerasin ta seekord selja taha ning tombasin sargi rihmale peale. Nuud laksime juba muuride vahele ja leidsime uhe hea koha istumiseks, et saaks vahetada fotokal patareisid, juua, lugeda raamatust selle konkreetse templi kohta jms. Veetsime seal kuskil 10 minutit. Nuud laks memm minu ees ning rada viis meid templiseinte vahele. Uks kaik vasakule siis poore paremale, mungast mooda ning opaaa, avanes pilt sellele kuulsale puule, mis on oma juurikad pressinud kaugele ja sugavale templikivide vahele. Nii, siin tuleb teha uus pilt. Ja nuuuuuud !!!!!! Hing jai korraks kinni ning haarasin automaatselt oma kohust kinni, MIDAGI ON PUUUDU !!!!!! Ei hakanud uldse motteid edasi motlemagi vaid huudsin memmele et jookseme !!!! Sain aru, et mu kohukott koos koikide mu dokumentidega ja reisirahaga on lainud !!! Tegin oma elu kiireima jooksu sinna paika kus me olime just istunud. Teadsin et sekundid otsustavad sona otseses mottes !! Kuna me olime joudnud istumiskohast liikuda vaid kuskil 30 meetrit siis oli mul lootust, et inimtuhjal hommikul on mu kott endiselt seal. Jouan kohale ja kotti pole !! Vaatan, ei uhtegi inimest nahtaval, ei turisti ega ka enam neid kohalikke murjam-restauraatoreid keda ennem markasin. Nuud tegin ma vea. Ma oleks kohe pidanud jooksma nende varemete suunas kus ma neid restauraatoreid ennem nagin aga selle asemel jooksin hoopiski lahedal asuva puuni, kus me ennem pilti tegime, sest teadsin, et kott on kadunud ara distantsil mis jai fotopuu ning koha vahele kus avastasin et kott on lainud. Jonks kais kohust labi kull aga paanikasse voi ahastusse ma ei sattunud. Istumiskohas vaatasin veel vaga hoolikalt iga kivikolaka taha ja vahele, koogutasin ule muuri jne jne, ei midagi. Motlesin et akki kukkus mul kohukott lihtsalt ara, akki tuli klopsust lahti. Polnud nagu kindel. Akki olin ise niiii idioot et mingil arusamatul pohjusel ja taiesti enesele teadvustamatta votsin muuri peal olles kohukoti ara. Kusjuures ma ei maletanud absoluutselt et oleks oma kohukotti peale foto tegemiseks selja taha keeramist puudutanud. fakt on see, et puu juures oli see olemas ning avastamise hetkel mitte. Kuskil vahel toimus midagi. Mingi aja kais memm minu jargi, ta oleks nainud kui kott oleks ara kukkunud ja tegelikkuses kui voolt midagi raskemat lahkub siis inimene peaks olema ikkagi voimeline registreerima, et miskit laks mahakukkudes vastu jalgu vms. Kuna rahvast uldse polnud siis valistatud on ka voimalus, et keegi loikas rihma katki ning nappas koti ara. Nii et ma vist siis ise ikkagi pidingi olema see loll, et muuril istudes vottis X pohjusel koti ara ja lihtsalt unustasin selle sinna. taiesti arusaamatu aga muud varianti ma ei nae kah. Passi tassisin ma kaasa pohjusel, et naiteks Taimaal varastatakse passe isegi majutusest seetottu, et narkoaris ning muus mustas aris laheb see kohe ringlusesse, sinu identiteet varastatakse ara. Ma polnud kindel kuidas sellel naabermaal asjad on ja automaatselt otsustasin tassida kaasas, sest teadsin, et selle maal roovimist, vagivaldset kallaletungimist siiski ei toimu.

Uhesonaga olin ma nuud rahatu ja passita. Tore eks ! Jargnesid pikad tunnid passi leidmise nimel, tuhnisime koik kivialused, lehehunnikud jms labi, sest kohalik turismipolitsei utles, et ega templialalt selle kotiga neil varastel( kes olid paris kindlasti need restauraatorid) lihtne lahkuda ei ole, sest nad panevad varavatesse kontrolli peale. Selge oli ka see, et taheti ikkagi raha mitte minu dokumente ning politsei vaitis et paris sageli leitakse dokumendid kuskilt hiljem ules. Ehk siis vargapoiss arvatavasti pidi kohe nagema et mu kott oli ripakil, hetkest kui see istumisala enam minu ja memme vaatevaljas ei olnud, pidi ta tegema ulikiire jooksu, huppama sealt alt muuri peale, rabama koti, ning KOHE sealt lagedamalt alalt jooksma varemete vahele ning koti ara peitma. Aeg millal mina seda istumiskohta ei nainud, ei saanud olla rohkem kui 3-4- minutit. No ja sellest loomulikult piisas !

Ok, otsisime, tuhnisime, arutasime voimalikke stsenaariume, pidasime plaani jne jne. nuudseks voib oelda, et Ta Phrom tempel on meil paris pohjalikult ara uudistatud :D tuk-tuk juhile raakisime siis ka, et mis juhtunud on, vangutas pead ja oli siiralt kaastundlik. Ma kusisin, et kas ta teaks akki monda inimest, et oleks voimeline nagema ja utlema, et kus voi kelle kaes mu kott on ja kuidas seda katte saada. Teadis kull. ta viis meid kokku kohaliku mungaga, kes oi vana, kortsus ning naeratades demonstreeris oma viite hammast kahes reas. Rebis mingit eriti vanget koni ning kukkus seletama. Utles nii, et pass pole mitte kellegi kaes vaid kuskil Ta Phrom templi idapoolsel kuljel. Kusjuures keegi polnud talle oelnud ei templi nime ega ka seda, et just ida poolt me sisenesimegi. Edasi vehkis katega ja seletas, et kui 7 paeva jooksul valja ei tule siis on lainud. Et keegi vanem mees tahab mind aidata. Kusisin ka seda, et kas ma peaksin jaama koha peale ning otsima aktiivselt voi pole vahet ning voiksin oma reisi planeeritud marsruudil edasi teha. Utles et ei pea kohapeal ootama, asjad ei olene minust. ja muud ei midagi ! Hmmmm, loomulikult me tegime jargmisel paeval veel kohapeal aktsiooni, memm kais templis sees koos tuk-tuk juhiga ning levitas teateid, et passi "leidmise " eest on vaevatasu, tooge kulalistemajja ning keegi ei kusi uhtegi kusimust. Jatsime teateid puu peale ja kraana peale, andsime tuk-tuk juhtidele, muujatele, lastele, koristajatele , kohalikule kooliopetajale, kes majandas seal selle tohutu lastekarjaga jne jne. Kusjuures markasime, et turismipolitsei oli isegi minu passi otsimas, taiesti ullatav ! nad olid kusitlenud restauraatoreid, otsinud neid labi jne jne. Ei miskit.

Otsustasime, et tuhja kahh, reis ei jaa selle parast katki ja ma ei kavatse oma meeleolul alla minna, votame ikkagi viimast. ja porutasimegi terve jargmise paeva siis kaugemates templites ringi. Stiililt on nad kull koik sarnased aga igal uhel on oma teatud joon.

Siem Reap

Siem Reap

Totaalselt unisena vedasime end lennukisse ning peale 1,5 tunnist lendu paistiski Kambodzha. Taiesti lame maa !!!! Mulle pole kunagi lamedad maatukid meeldinud, sile, kole , mottetu. Rohelust uliminimaalselt. Maapind pigem selline krops ja kuiv, kus on troopika, kus on metsas peidus olevad putukad, putukad, linnud, loomad, tiigrid ??? Hmmm, jarjekordne mottetu koht ! Alati on mul see jama, et ma tahan jouda kohta, kus on niiske, ohk on paks, sind umbritsevad taimede lohnad, sirinad, loodushaaled, et sa tunneks iga ihu karvaga, et sa oled elusaskeskkonnas kus koik pulbitseb ja sagib. Tunned et oled uks pisike element suuuuuures loodusrupes. No ja kui siis sattud keset koledat poldu, pilk ulatub kaugustesse, miskit sind ullatada ei saa, koik on naha ja teada siis puudub ju ponevus. Asi oleks nagu kontrolli all, jama ju !!!

Ok, minu esmased poolpettunud motted kaskisin ma endast valja ajada ja olla avatud justnimelt sellele kuivale maale. Et vot las olla vahelduseks ka midagi sellist ! Seekord pole tulnud ma mitte loodusreisile vaid pigem kultuuri uudistama ja endiselt olin veendunud et selleks olen valinud oige koha.

Kohe kui Siem Reapi joudsime, ostsime endale Lonely Planet reisijuhi (raamat) ning sebisime endale 10 USD eest viisaka majutuse koos sooja vee, konditsioneeri ning kaabel TVga. Esimese paeva otsustasime niisama ringi kaia, end asjadega kurssi viia ning homseid plaane teha templite vallutamiseks. Loomulikult olid igal pool tuk-tuki mehed oma teenuseid pakkumas, isegi liiga agaralt. Teadsin et ees ootab meid 2 nadalat tais riisi ja nuudleid, tuk-tukkidega tossutamist, kauplemist, higistamist ning erinevaid tundeid a la "krt jalle sain tussu", "krt mine ara ning ara tuuta", "issand ma tahaks praekartuleid", "tahaks juba kolmandat dushi votta", "krt kas magada ka moni oo saab, taielik tempo peal ju ", "taielik absurd" jnejne. Ma olin selleks valmis ja ma tahtsin seda koike !!!

Sebisime endale tuk-tuki mehe Ly, kes siis jargmisel paeval meid templitesse viib ja uhtlasi ka veidi giidijuttu puhub. Samal paeval joudsime veel kaia kohalikus kasitookeskuses, kus opilased olid kas orvud voi muidu ulivaestest ja probleemsetest peredest parit. Mulle meeldib naha kuidas inimene on osav ning loominguline. Ma kohe nautisin kuidas nad tegid siidimaale, toksisid kujukesi nii puust kui kivist, valmistasid hobeehteid, kudusid kangaid jnejne













Kulastasime ka kahte templit, uhes neist tuli mungapoiss juttu puhuma, nad pidavat tahtma inglise keelt praktiseerida. Raakis, et tema ei tohi pilli mangida voi tantsida, ei tohi ise naisterahvast puudutada sormeotsagagi, ainult naine voib teda katsuda. Oli vaga sobralik ja tagasihoidlik ning ma panin tahele et hoidus minust ja memmest alati teatud distantsile.


















Nii ega paev veel labi polnud, nuud laksime tuk-tukiga vaatama floating village't ehk ujuvkula, mis asub Tonle Sap jarve peal ja osak´lt ka jogedel. Loodus ei pakkunud midagi huvitavat vaadata, tolmune ja igav. Teel joeni jai ette palju tagasihoidlikke hurtsikuid, toeline kulaelu noh ! Mulle see meeldib, koerad (muuseas eranditult ei nae neid nelja jala peal normaalselt kondimas vaid koik kratsivad kirpu, kohe agaralt ja monuga), kanad, lehmad, lapsed, koik labisegi.















Ujuv kula oli muidugi veidi ullatav. Neil olid kogu elamine ehitatud puupaatidesse, parvedele. Tundus et koik kulaks vajalik oli olemas - pood, kirik, politseijaoskond, veepuhastusjaam, restoranid, kool, isegi pidasid nad loomi - nagime nii seafarmi kui ka kala- ja krokodillikasvandust. Maailma koige lahedam kossuvaljak oli neil kah, oigetes mootmetes kossuplats koos korvide ja koige vajalikuga, platsi umbritses loomulikult korge vorkaed. Hakkad ettekujutama, et milline kull voiks selline veeinimese elu olla. Kindlasti on koik niiske. Asjad mis kukuvad, kaovad vette, lastel peab kogu aeg silma peal hoidma suures uppumishirmus, liikumine ja tegutsemine aaretult piiratud, oled oma pisikese hurtsiku vang ! Panin tahele, et mones majapidamises polnud ei midagi muud kui uks puupaat, millele madal katus peale ehitatud, seest paistsid moned potid-pannid, hunnik pesu, riisikausid ning kari inimesi. Seal ei saa ju isegi pusti seista. Ahjaa ja loomulikult pidi igal korralikul perel olema ikka telekas ja satelliit !!!!! Aga rikkamatel peredel oli maja lausa parvede peale ehitatud, seal sai isegi ringi liikuda ja pusti seista.

Singapur2

Edasi liikusime araabia linnaosa poole. Vot seal meeldis mulle rohkem, idamaad on minu jaoks mustilised ja sumedad. Monus on vaadata vaibakaupmehi, kandaid mis on uhkemast uhkemad oma tikandite ja kuldsete vidinatega, kohvikud vesipiipude ja patjadega, ehteid, korve ja nahka muuvad butiigikesed. Mul on sudames ikka eriline koht nii ladina ameerika kui ka idamaade jaoks, pole midagi teha.















Kohalik idamaine magustoit, meie jaoks olid need erinevat varvi mannakuubikud, mis jaid hammaste kulge kinni ja maitsesid tapselt uhtemoodi. Kausis olid magusad oad, no ja suhkruga ei hoitud seal kokku, koik oli niiiiiiiiii laage et hammas tahtis ara kukkuda.









Nii, allespool paeva oli lainud ja meil jube suured tiirud tehtud. Nuud plaanisime uudistada ka siis seda modernsemat joekallast oma uhkete parkide, hoonete, sildade jms. Ma pole mingi arhidektuuri friik aga pean mainima, et Singapur on huvitav, sest seal on koike. Vaga raamas, pisikesi maju ja samas Dubai stiilis megamonstrume, kus hoone katusel hakkavad olema hiidaiad, helikopteri maandumisplatsid, basseinid, lobustuseks igasugu atribuutikat jnejne. Meeletu ! Ja siis on kuskil massiivne kohtuhoone, mis on vaga hasti sailitanud oma ajalugu, seisab nagu austatud vana rahu keset melust Singapuri. Megaostukeskused on ka ikkagi omanaolised, igal uhel on midagi erilist. Naiteks labi mitme korruse vaadates markad, et ohhooo, all on suur bassein koos minikoskedega ja suuuurte paksude kuldkaladega, mis on minu kasivarrest pikemad. Voi siis jaab kuskil ette bonzai aed, saada kararohkeslt tanavalt poigata romantilisse, intiimsesse aiakesse, et hetk puhata ja motted mujale viia. Sooke saad valida igal pool absoluutselt igat masti, nii euroopalikku , aasialikku kui idamaist.















Siin ma raagin memmele, et milline juuksemood austraalias valitseb. Illustreerimiseks keerasin endale sellise junni pahe kah. Andke andeks aga ma ei julgeks sellise soenguga isegi dushi alla minna aga austraallane peab seda piisavalt moekaks, et kaia nii restoranis tool, koolis voi linna peal, karauuuuuuuuul !!!!!














Kiire puhkus vasinud jalgadele.















Ohtu oli monus sume ja ilm oli uldse pilvine ning seega euroopa turistile parim. Metrooga kolistasime hotelli ning kukkusime voodisse. Hommikul ulivarajane arkamine ees ning lend Siem Reapi. Ponev !!