Tempokalt edasi !
Hmmm, lugejaskond on kuidagi vakka jaanud, igav nii ju, agasisidet paluks !!!
Aga meist mis on saanud. Me oleme iga oo uues kohas oobinud, tempo on peal, vahel isegi liiga. Aga olukord sunnib, sest siin toimub liikumine eriti aeglaselt. Naiteks 22 km labimiseks kulub ca 1 tund, sest tehakse sada peatust, bussijuht saab vahepeal politseilt trahvi, uhesonaga jube jama kaib kogu aeg. No ja loksumist on kullaga ja ikka suht kohe reisi alguses votab silma looja, kussutab nii ara, et pole midagi vastu hakata. Aga tegelikult ongi bussisoit omaette elamus. Peale selle, et saad puntist A punkti B, naed ka ilusat loodust, vaga kirjut seltskond, mis piirkonniti vaga erineb, ja koged koikvoimalikku imelikku. Naiteks on uks auto teepealt valja soitnud. Sellest kujuneb kohe sundmus. Buss votab lahenedes hoo vaga maha, koik bussisolijad juba kooritavad, et mis toimub, juba seisavad pusti, siis bussijuht keerab mootori seisma ning kulm kortsus astub valja, et anda hinnang. Seepeae loomulikult jookseb kogu rahvas valja, et vaadata mis toimub. No ja arvake, kas meil oli just siis kiire, et kas jouame uhe rongi peale voi mitte. Ja ei hakanudki uritama vaid Alvin tegi mule selgeks, et pole motet tommelda ja laseme kaiku variant b. Soidame teist kaudu. Aga, sundmuskohal oli (kas toesti kogematta??) ka uks pirukakaru, muudi igasugu kraami saiadest maiustusteni. Hmmm....... No ja kokkuvottes oli autojuhil vedanud, sest jarsust kurvist, mida ta kindlasti ule oma voimete siirgeks tahtis soita, paiskus ta valja ning onneks mitte vastu puud ja onneks mitte alla jokke valja. Nii et vedas ta. Sel paeva nagime veel teist avariid ka. Ja kui ma raakisin, et politsei teeb bussijuhile trahvi, siis andku minna, kontrolligu rohkem, iseasi see, et nii vist ikka ei hoia midagi kontrolli all. Juht tallas peale trahvi tapselt sama hullult edasi. Uldiselt on siinsed juhid parajalt karmi kae ja raske jalaga. Lahe !
Aga tana tegi Alvin meheteo. Kais ara Adams Peak otsas, kuhu on tapselt 5200 sammu treppipidi ules mae otsa, kus on tempel ja mis on ajalooliselt palverannaku teekond. Alusas 6.00 hommikul ja tegi selle hullu tousu 1 tunni ja 20 minutiga ara. Ennem ohtul just arvutasime, et 5200 astet teeb ikka paris korge maja valja. 20 astet on vist uhekorruselisel maja, no ja see siis korrutada teeb 510 korrust ehk kui mitu Olumpia hotelli, kas ligi 210 ???? Hullumeelne. Kahju oli ainult sellest, et kogu tipp oli udust nii et se hingemattev vaade jai nagemata. Aga ta oli rahul oma sportliku hommikutrenniga ja kusjuures jalad pole isegi haigeks jaanud.
Homsest porutame siis rannikule, tahaks randa ka naha, ja neid paiku kus tsunaami pahandust tegi. Ostame jalle moningad kaelakeed kaasa ja uudistame ringi.
Praegu aitab, sest hommikul varajane tous.
PS jlle todesime, et kohalik kodutehtud toit on vorrrrratu , Alvin rullib praegu koht taeva poole meie voodis lamaskledes.
Aga meist mis on saanud. Me oleme iga oo uues kohas oobinud, tempo on peal, vahel isegi liiga. Aga olukord sunnib, sest siin toimub liikumine eriti aeglaselt. Naiteks 22 km labimiseks kulub ca 1 tund, sest tehakse sada peatust, bussijuht saab vahepeal politseilt trahvi, uhesonaga jube jama kaib kogu aeg. No ja loksumist on kullaga ja ikka suht kohe reisi alguses votab silma looja, kussutab nii ara, et pole midagi vastu hakata. Aga tegelikult ongi bussisoit omaette elamus. Peale selle, et saad puntist A punkti B, naed ka ilusat loodust, vaga kirjut seltskond, mis piirkonniti vaga erineb, ja koged koikvoimalikku imelikku. Naiteks on uks auto teepealt valja soitnud. Sellest kujuneb kohe sundmus. Buss votab lahenedes hoo vaga maha, koik bussisolijad juba kooritavad, et mis toimub, juba seisavad pusti, siis bussijuht keerab mootori seisma ning kulm kortsus astub valja, et anda hinnang. Seepeae loomulikult jookseb kogu rahvas valja, et vaadata mis toimub. No ja arvake, kas meil oli just siis kiire, et kas jouame uhe rongi peale voi mitte. Ja ei hakanudki uritama vaid Alvin tegi mule selgeks, et pole motet tommelda ja laseme kaiku variant b. Soidame teist kaudu. Aga, sundmuskohal oli (kas toesti kogematta??) ka uks pirukakaru, muudi igasugu kraami saiadest maiustusteni. Hmmm....... No ja kokkuvottes oli autojuhil vedanud, sest jarsust kurvist, mida ta kindlasti ule oma voimete siirgeks tahtis soita, paiskus ta valja ning onneks mitte vastu puud ja onneks mitte alla jokke valja. Nii et vedas ta. Sel paeva nagime veel teist avariid ka. Ja kui ma raakisin, et politsei teeb bussijuhile trahvi, siis andku minna, kontrolligu rohkem, iseasi see, et nii vist ikka ei hoia midagi kontrolli all. Juht tallas peale trahvi tapselt sama hullult edasi. Uldiselt on siinsed juhid parajalt karmi kae ja raske jalaga. Lahe !
Aga tana tegi Alvin meheteo. Kais ara Adams Peak otsas, kuhu on tapselt 5200 sammu treppipidi ules mae otsa, kus on tempel ja mis on ajalooliselt palverannaku teekond. Alusas 6.00 hommikul ja tegi selle hullu tousu 1 tunni ja 20 minutiga ara. Ennem ohtul just arvutasime, et 5200 astet teeb ikka paris korge maja valja. 20 astet on vist uhekorruselisel maja, no ja see siis korrutada teeb 510 korrust ehk kui mitu Olumpia hotelli, kas ligi 210 ???? Hullumeelne. Kahju oli ainult sellest, et kogu tipp oli udust nii et se hingemattev vaade jai nagemata. Aga ta oli rahul oma sportliku hommikutrenniga ja kusjuures jalad pole isegi haigeks jaanud.
Homsest porutame siis rannikule, tahaks randa ka naha, ja neid paiku kus tsunaami pahandust tegi. Ostame jalle moningad kaelakeed kaasa ja uudistame ringi.
Praegu aitab, sest hommikul varajane tous.
PS jlle todesime, et kohalik kodutehtud toit on vorrrrratu , Alvin rullib praegu koht taeva poole meie voodis lamaskledes.
posted by Kelli ja Alvin | 9:29 AM
2 Comments:
Tere, Sõbrad!
1) Olen uhke oma poja üle!
2) rõõm kuulda taas teie toredatest (ja mis seal salata, pisut ka hirmutavatest sõitudest mägistel teedel...)seiklustest!
3) miks nii vähe kirjutatakse; aga seepärast - et pole midagi teie seiklemistele vastu panna ja teie omadest loeme siin nagu seiklusromaanist,vot!
4) jään hirmus pikkade silmadega järge ootama!
5) soovin jõudu ja sitkust ja värvikaid elamusi ja õnne ja armastust ja ilusaid ilmu ja... mida kõike veel...
Jääme lugemiseni! Kallistades Rosinas, ka emme.
Tsau!
kelli, Sa oled ikka niiii usin, avan sel hooajal esmakordselt blogi ja sissekandeid on nii, et lugeda ei jaksa ja mida kõike imelist ja hämmastavat te selle nädalaga juba näinud pole. Mul on eriti hea lugeda, et oled juba lubatud kehahellitusprotseduuridega algust teinud. Ja Alvinile minupoolne tunnustus, see trepijutt avaldas muljet.
Ma nüüd räägin oma elust ka. Ma käin ju tööl, ma ei tee seal mitte midagi muud peale töö, isegi näed ei loe blogi ja ikka on tunne, et panustan vähe. Hirmus koormus, aga ei saa öelda, et põnev poleks, päev saab ruttu otsa, ilmselt kui mul poleks peret teeks iga päev märkamatult ületunde ja ei kurdaks, sest tõesti on palju teha ja kuna ma ei tea sest uuest valdkonnast just palju, siis ka huvitav. tõlkimises palusin igatahes kaks nädalat puhkust, eks siis näis, mis edasi. aga muidu keedan ikka muudkui moose ja küpsetan karaskit. ja igatsen sind kangesti. käisingi eelmisel nädalal prives annaliisa suppi kuulamas/nautimas , tõesti superpidu oli, kohtusin seal kokku nelja austraallasega ja tutvustasin neid kahte kahest seltskonda ka omavahel, selgus, et nad olid brisbane`i ühes ja samas linnajaos elanud ja nüüd kohtusid eestis, vahi siis. tulid mulle kohe meelde. nuuuks
kalli-kalli
Kaidi
Post a Comment
<< Home