Koolis, appiii !

No nagu arvata voite on elu kiireks kiskunud. Viimased 2 nadalat olen kooli vahet kainud ja tood ka veel teinud. Esialgu koolist endast ja inimestest vee palju ei arva aga eks varsti kommenteerin ikka. Enne kooli alustamist taisajaga tegin veel uhe eksami ara ja teises aines vajalikud kodutood ja kohe kohe peaks saama vastused ka teada. Joudsime ka korraks kiirelt aja maha votta ja tegime seekord linnas vaiksed tiirud. Mina panin ikka kleidi selga ja kingad jalga ja laksime praamiga soitma. Brisbane keskuses kaib vaga mugavalt kiirlaev. Kusjuures maksab tapselt sama palju kui rongi voi bussisoit. Me siis soitsime uhest lopppeatusest teise ja passisime molemaid kaldaid ja korghoonetega kesklinna ja veidi ka aarelinnu. Alguses oli ikka jube palav, paike kuttis nii et ajutoo seiskus :) Ma ikka kuuma vaga ei kannata, pole ma midagi ara harjunud + 35-ga. Eestlane ikkagi ju. Aga tagasisoit oli monus , sest siis teime vaikse vahepeatuse kuulsas Powerhouse's. Endine elektrijaam, mis nuud tehtud korda ning meenutab miniatuurset Liivakeskust. Samuti on kombineerunud toores, robustne kivi kaasaegsete trendiega. Sees korraldatakse kontserte ja on kohvik ja muu sotsiaalne tegevus. Me vaatasime veidi fotonaitust ning siis laksime jalle praami peale. Nuud oli juba monus ja jahedam, laksime dekile veesahinat kuulama ja joeohku hingama. Joe peal toimusid mitmed soudetrennid, moni mees soitis jetika, keegi wakeboardiga, siin seal jahikesed jne jne. Uurisime, et kas praam voi moni muu alus viiks meid ka ookenini aga esialgse info pohjal tundus, et ei. Jama eks ! Sattusime ka mega paikseloojangu peale. Kuna uhes taevaservas oli selge, ainult moned triibud ja trapsud pilvi, teises servas aga tume ja keerutav ja ahvardav, siis kokku tekkis kohutav varvimang. Vikerkaared, hele oraanzh, tumelilla taevas, mina ise armsa mehe kaevangus, nii oli tunne onnis ja romantishe :) Kudrutasime siis seal veidike ning laksme edasi kohvikusse.See meile ju meeldib :) Kohvikus kaimisel on ikka oma volu. Esitek sattusime hipide kohta, kus pakuti paris korralikku valikut taimetoitu, menuus oli ka oko toitu ja jooke. Mingi hull tum-tummitas nurgas oma kontrabassi, taustaks elektrooniline muss ja silmad pahumpidi aga kuna see meile eriti ei istunud ja loi pigem viltuse ohkkonna siis otsustasime peale head sooki edasi minna. Oli ju vaja millegagi ka maiustada. Nuud siis sattusime jalle kohviksse Three Monkeys. Mitu korda juba kaidud aga kuna neil on suur valik teesid ja kooke siis sinna porutasimegi. No selline see kiirpuhkus siis oli. Koju tagasi, jargmiseks paevaks ettevalmistused soogi ja riiete osas ning tuttu ara.

Koolist ainult niipalju, et alguses ma vaga pabistasin, et keemia tunnid ja bioloogia tunnid lahevad mul keele tottu vaga keerukaks aga tundub et asjata. Asi pole mitte niivord keeles kui aine keerukuse. Tana naiteks istusin uhtekokku 8 tund laua taga keemiat lahti motestades. Aatomid, ioonid, elektronvaljad, koovalentsus jne jne see koik tuleb selgeks teha. Samuti rakuehitus ja koikide rakus olevate vidinate funktsioonid. Tempo on kiire ja maha kukkuda ei tahaks seetottu ongi iga minut arvel ja kuhugi ei minda ilma koolimaterjalidetta, sest akki teib moment ja sab vihiusse pilgu heita. Raamatud on ca 1000- kuni 1200 lk paksud ja detailsed. Ja ma armastan seda koike !!! Ponev on, m tahan teada, miks , kas kuidas, miks mitte teisti jne jne. Taan kusimustele vastuseid ja motetele seoseid.

Tool ei kaima enam mitte 35 -40 h nadalas vaid koigest kuskil 22 ja sellest peaks piisama et ara elada ja isegi et veidi korvale panna. Rohkem ei taha sest oppimiseks on aega vaja.

Oppimine, varvas ja muu

Kes siin kusis oppimisest siis sellest niipalju, et praeguseks on mul mitmed kodutood tehtud. Naiteks aines, mis opetab kliinikus tootades ennetama nakkuste levikut ja muid jamasid (Safe Practices) on mul 2 tood tehtud tulemusele 25st punktist 24. Lisaks sain eile tehtud Esmaabi kursuse, mis on vajalik, et praktiseerida kliinikutes. Teine aine, mis kohe kohe tehtud saab on Foundations of Communication and Councelling. Selles aines sai vajalikke psuhholoogilisi teadmisi, sest toitumisnoustajana on vaja seda osa ka teada. Kuidas kliendiga kaituda, kuidas motiveerida, kaituda vihaste klientidega jnejne. Mulle see aine vaga meeldis. 23ndast Veebruarist hakkab mul 5 uut ainet. Biokeemia, anatoomia ja fusiloogia, iirise analuus (see kus silma iirisest peegeldab inimese tervislikku seisundit), tervise analuus ning toit kui ravim II osa. Igaljuhul olen ma vaga ponevil ja juba uudistan oma keemia opikuid. Lisaks tahan veel votta aine, kus opetatakse uurimustulemuste tolgendamst ja seda kuidas orienteeruda meeletus uuringute maailmas ning osata sealt koige padevamad valja selekteerida. Alati on ju see probleem, et misiganes uurimistulemusi sul vaja on, need kuskilt ka leiad aga kusimus on selles, et millele tuginedaja millele mitte.

Nii, varbast. Juhtus onnetus. Eile hommikul olin platudega koogis kiviporandal ning kuna need plaadid in imesiledad siis paari veetilga parast libastusin. Vehkisin nagu loll, et tasakaalu saada aga lopuks sain hoopis kapi aarest kinni. Kaks varvast aga kaisid krokkkkkks tagurpidi.... ouchhhh. Nuud on siis pikem varvast veits vigane, korralikult kaia ei saa, komberdan. Alvin konstrutitas mulle mingi toe umberja fikseeris ara aga onneks mulle tundub, et luud jaid terveks, ainult mingi kooluse rebend voi midagi sarnast. Aga jube tuutu on !!!

Mis siis veel. Niisama teile teadmiseks, et meie osariigist kolmveerand on uleujutatud. Asi pole uldse enam naljakas, sest see on kestnud osades piirkondades ligi kaks kuud. Igapaevane asi on lehtedest vaadata pilte kuidas paadiga soidetakse tanaval voi istutakse elutoa diivanis, nii et 40 cm vett katab porandaid. Teed endiselt kinni, abi vajatakse palju. Probleemiks on ka krokodillid, kes on nuud paasenud liikvele ning kaivad inimesi napistamas. Mitu inimest on surma saanud. Teine jama on moskiitodes, sest need on nuud eriti paljunema hakanud ja pohja pool on hakkanud levima dengue palavik. Ma tapselt ei tea mis see on aga teatud juhtudel surmav.

Bye, bye Lorenzo !

Meie kesklinna restoranis tootas monda aega uks itaalia poiss Lorenzo. Kuskil 3 kuud olime koos tool. Veidike omamoodi tuup, kokutas, inglise keelt vaga hasti ei osanud aga iseenesest tore inimene. Meeldiv koos tootada jne. Tema nimelt siin oma kihlatuga, reisid aasta Austraaias, kaisid vahepeal Uus-Meremaal ja Fidjil, tegid tood ja puhkasid. Oma kodumaal tootas Lorenzo koolitajana personali teemadel. Vanust kuskil 26 ja selline siiras inimene. Meie juures tootas ta eelmisel laupaeva viimast paeva, et puhapaeval oma uurikorterist valja kolida ja teha mooda rannikut uks ots tuntud Arlie Beachile. Nii, mis siis selles nii erilist on, et ma siia kirjutan ? Lorenzo on nuud surnud ! Taielik shokk kui toole joudsin ! Uskumatu ! Meie kulmkapi uksele oli kleebitud valjavote esmaspaevasest ajalehest, kus oli suur pilt neljast itaalia noorest ja siis all teine pilt kus naha hunnik tuletorjeautosid ja kiirabi ning tee aares taiesti maatasa polenud autode hunnik. Neli itaalia noor olid teinud avarii tuntud maanteloigul. See tee on pikk, sirge, ilma igasuguse korvalise meelelahutuse ja vaatamisvaarsuseta ning juhtidel on kaduvus seal magama kukkuda. Toimuski kokkuporge vastu tuleva autoga, kus 2 turisti said otsekohe surma ning nende iskud veel teadmata. Lorenzo seltskonnast jai ainukesena ellu tema kihlatu kuna suutis autost valja joosta vahetult enne kui see pauguga polema plahvatas. Koik muu poles kiirelt maatasa. Ajalehe andmetel pole tudrukul midagi fuusilist viga, kull on aga suur psuhholoogiline trauma.

Seisan siis seal kulmkapi ees ja vaatan seda suurt pilti ning siis neid autorususid ning olen totaalset tumm..... keha laheb tuimaks ja pisarad voolavad. Motlen Lorenzo peale, tema noore elu peale, selle peale kuidas ta kokutas voi kodus peale tood spagette tegi aga eriti motlen tudrukust kes peab elu lopuni olema nii tugev et elada ilma abikaasa ja heade sopradeta. Ja ta on vooral maal, tuttavaid sugulasi toeks pole ning oma sobrad saab kodumaale kaasa votta ainult kirstus..... Malu ta puhtaks ei puhi, aega ta edasi keerata ei saa, valu mitte tunda pole voimalik, koik tuleb tal endast labi lasta, selgeks moelda, leppida ja minema lasta. Minema lasta nii, et mingid "aga'd" ja "miks'id" teda kummitama ei jaaks ning elu ei pidurdaks.

Tanane paev oli varvideta ja hapnikuta ning silm jai tihtilugu kuskile distantsile seisma. Selle poisi surm on mind koigutanud ja ullatavalt sugavalt. Me polnud tool parimad sobrad. Voib olla lihtsalt asjaolu,et elu voib JARSKU muutuda, hairib mind. Pole garantiid, et sul on kallid inimesed alati votta, kurat kull aga homme voib koik olla teisiti ju ! Pohimotteliselt olen ma seda ju alati teadnud aga miks see mul meeles ei pusi ? Miks ma ei suuda momenti nautida kui ta kaes on ja olla rahul lihtsaga ?

Uudistes oli nii
http://www.abc.net.au/news/stories/2009/02/10/2487353.htm

Metsatulekahjud !!!

No nii, asi ongi ulimalt tosine, sest Austraalias on praegu ajaloo suurim looduskatastroof. Melbourne'i kandis on mega tulekahjud, moni paev tagasi oli korraga lausa ule 30-ne polemas ning vaga mitmed neist polesid taiesti kontrollimatult. Praeguseks on enamus kustutatud ja kontrolli all aga kahjud on olnud tohutud. Praeguse hetkeni on surnud 181 inimest ning 80 on kadunud aga kardetakse et surnute arv voib tousta lausa 300-ni. Kodutuks on jaanud 5000 inimest ning mitmed elurajoonid, farmid maatasa polenud, koduloomad kadunud ja kardetakse, et ule miljoni metslooma hukkunud.
Ja teate mis mul peaaegu pisara silma vottis ? See kui telefoniga filmitud videoklipp naitas kuidas kohalik tuletorjuja andis korbenud koaalale pudelist juua ja kuidas see mehe kae kulge klammerdus ja kaanis vett. Inimesed veel saavad ise hakkama aga vot loomade koha pealt olen ma eriti nukker.
Vaadake ise http://www.youtube.com/watch?v=-XSPx7S4jr4
Igal juhul on ta elus ja paraneb. Kusjuures muidu on koaalad vaga pelglikud ja valdivad inimesi aga see loom mitte.

Kohalikud on muidugi ulivastutlelik ja annetavad tuleohvritele koikvoimalikku alates riietest ja soogistkuni lausa sooda ja heinani, mis laheb koduloomade tarbeks. Raha on kogutud kovasti ule 50 000 000 dollarija see veel jatkub. Tohutult on tol vabatahtlikke, kes on nous magama ei-tea-kus ja valmis panustama oma ressurssidega nagu auto, bensiin, aeg jne jne. Suured veokid teevad tood, lastele on ajutisse laagritesse tulnud kohalikud soprditahed meeleolu looma jne. Peamnister konnib ringi ja toetab inimesi ning psuhholoogid teevad tood. Isegi pangad on tulnud vastu laenu tagasimaksete ajutise peatamisega jms. Nii et koik on koigile suureks toeks. Tore ju seda vaadata.

Meist jaab see ala ikka kovasti ule 1000 km eemale nii et meid ei ohusta, kull aga vaatan igal voimalusel uudiseid, et teada kuidas inimestel ja loomadel ikka laheb.

Lugejatele !

Nii, teil on kull tore ja huvitav lugeda minu postitusi aga arvestage asjaoluga, et minul on vaga igav neid postitada kui vastukaja ei tule. Seega mul oleks teine kord kirjutada kull aga ma ootan, et rohkem vastuseid tuleks, sest siis tean, et see jutt on nuud mitmete poolt juba loetud ja tuleb kiirelt jargmine panna. Ja muuseas, mina tahan ju ka teada kuidas teistel laheb mitte ainult oma seiklustest kirjutada. Nii et andke mulle ka marku kes loeb ja mis maailmas toimub. Mottetud seigad tunduvad tihtilugu teistele ikkagi ponevad !