Bye, bye Lorenzo !
Meie kesklinna restoranis tootas monda aega uks itaalia poiss Lorenzo. Kuskil 3 kuud olime koos tool. Veidike omamoodi tuup, kokutas, inglise keelt vaga hasti ei osanud aga iseenesest tore inimene. Meeldiv koos tootada jne. Tema nimelt siin oma kihlatuga, reisid aasta Austraaias, kaisid vahepeal Uus-Meremaal ja Fidjil, tegid tood ja puhkasid. Oma kodumaal tootas Lorenzo koolitajana personali teemadel. Vanust kuskil 26 ja selline siiras inimene. Meie juures tootas ta eelmisel laupaeva viimast paeva, et puhapaeval oma uurikorterist valja kolida ja teha mooda rannikut uks ots tuntud Arlie Beachile. Nii, mis siis selles nii erilist on, et ma siia kirjutan ? Lorenzo on nuud surnud ! Taielik shokk kui toole joudsin ! Uskumatu ! Meie kulmkapi uksele oli kleebitud valjavote esmaspaevasest ajalehest, kus oli suur pilt neljast itaalia noorest ja siis all teine pilt kus naha hunnik tuletorjeautosid ja kiirabi ning tee aares taiesti maatasa polenud autode hunnik. Neli itaalia noor olid teinud avarii tuntud maanteloigul. See tee on pikk, sirge, ilma igasuguse korvalise meelelahutuse ja vaatamisvaarsuseta ning juhtidel on kaduvus seal magama kukkuda. Toimuski kokkuporge vastu tuleva autoga, kus 2 turisti said otsekohe surma ning nende iskud veel teadmata. Lorenzo seltskonnast jai ainukesena ellu tema kihlatu kuna suutis autost valja joosta vahetult enne kui see pauguga polema plahvatas. Koik muu poles kiirelt maatasa. Ajalehe andmetel pole tudrukul midagi fuusilist viga, kull on aga suur psuhholoogiline trauma.
Seisan siis seal kulmkapi ees ja vaatan seda suurt pilti ning siis neid autorususid ning olen totaalset tumm..... keha laheb tuimaks ja pisarad voolavad. Motlen Lorenzo peale, tema noore elu peale, selle peale kuidas ta kokutas voi kodus peale tood spagette tegi aga eriti motlen tudrukust kes peab elu lopuni olema nii tugev et elada ilma abikaasa ja heade sopradeta. Ja ta on vooral maal, tuttavaid sugulasi toeks pole ning oma sobrad saab kodumaale kaasa votta ainult kirstus..... Malu ta puhtaks ei puhi, aega ta edasi keerata ei saa, valu mitte tunda pole voimalik, koik tuleb tal endast labi lasta, selgeks moelda, leppida ja minema lasta. Minema lasta nii, et mingid "aga'd" ja "miks'id" teda kummitama ei jaaks ning elu ei pidurdaks.
Tanane paev oli varvideta ja hapnikuta ning silm jai tihtilugu kuskile distantsile seisma. Selle poisi surm on mind koigutanud ja ullatavalt sugavalt. Me polnud tool parimad sobrad. Voib olla lihtsalt asjaolu,et elu voib JARSKU muutuda, hairib mind. Pole garantiid, et sul on kallid inimesed alati votta, kurat kull aga homme voib koik olla teisiti ju ! Pohimotteliselt olen ma seda ju alati teadnud aga miks see mul meeles ei pusi ? Miks ma ei suuda momenti nautida kui ta kaes on ja olla rahul lihtsaga ?
Uudistes oli nii
http://www.abc.net.au/news/stories/2009/02/10/2487353.htm
Seisan siis seal kulmkapi ees ja vaatan seda suurt pilti ning siis neid autorususid ning olen totaalset tumm..... keha laheb tuimaks ja pisarad voolavad. Motlen Lorenzo peale, tema noore elu peale, selle peale kuidas ta kokutas voi kodus peale tood spagette tegi aga eriti motlen tudrukust kes peab elu lopuni olema nii tugev et elada ilma abikaasa ja heade sopradeta. Ja ta on vooral maal, tuttavaid sugulasi toeks pole ning oma sobrad saab kodumaale kaasa votta ainult kirstus..... Malu ta puhtaks ei puhi, aega ta edasi keerata ei saa, valu mitte tunda pole voimalik, koik tuleb tal endast labi lasta, selgeks moelda, leppida ja minema lasta. Minema lasta nii, et mingid "aga'd" ja "miks'id" teda kummitama ei jaaks ning elu ei pidurdaks.
Tanane paev oli varvideta ja hapnikuta ning silm jai tihtilugu kuskile distantsile seisma. Selle poisi surm on mind koigutanud ja ullatavalt sugavalt. Me polnud tool parimad sobrad. Voib olla lihtsalt asjaolu,et elu voib JARSKU muutuda, hairib mind. Pole garantiid, et sul on kallid inimesed alati votta, kurat kull aga homme voib koik olla teisiti ju ! Pohimotteliselt olen ma seda ju alati teadnud aga miks see mul meeles ei pusi ? Miks ma ei suuda momenti nautida kui ta kaes on ja olla rahul lihtsaga ?
Uudistes oli nii
http://www.abc.net.au/news/stories/2009/02/10/2487353.htm
posted by Kelli ja Alvin | 3:16 AM
3 Comments:
nii kurb :(
Tunnen kaasa, Kellukas, kogu sydamest, sest ta oli üks meie hulgast. Alati, kui sureb inimene, on kurb. Eriti kui sureb noor inimene.Aga kui meie kultuuriruumis oleks teadvustatud, et surm on alati meie kõrval (ja ta on!), kui me suudaksime aktsepteerida tõsiasja, et meiegi sureme, oleks lihtsam!Aga me elame nagu oleksime igavikulised...Seepärast on õige, kui tunneme, et peame kohe ja nyyd elama-olema, mitte viivitama, jagades sõprust ja armastust, abi.Me ei tohiks olla tundetud. Ka kurbus on tunne (suur ja sügav tunne)ja aitab meil elus edasi minna. Kui saad, aita, kui ei, mine edasi!Mul on aastakümnete möödudes meeles ühe kutsu surm- tulin hobusega trennist ja tee ääres oli auto alla jäänud must pisikene krantsikene ja tema juures istus kuni hilisõhtuni teine samasugune ning ulus, aga öö saabudes, kui ta oli piisavalt leinanud, läks ta oma teed...Nii tegi meie mõistes tundetu ja mõistuseta loomakene. Mul on meeles ka ühe väikese tüdrukukese surm, mida ma ei näinud, aga ma nägin Pelgulinna kooli juures,Mööblimajast väljasõidu juures pisikesi botikuid ja ma teadsin, et suure veoauto alla oli jäänud tillukene esimese klassi tüdrukutirts...Ma kandsin seda pilti aastakümneid kaasas, ma ei osanud neid endale seletada, nagu ma ei osanud endale seletada Tondi ülekäigurajal rongi alla jäänud noore tüdruku surma, tema ajutükke raudteelrööbaste vahel, lokirulle tema ilusates juustes. Ja millegipärast see puudutab ja see puudutus jääb, alguses on väga valus, hiljem tunne tuhmub aastakümnetega. Võibolla ongi küsimus selles, et MIKS? Võibolla ongi vaja, et oleks valus, et paneks mõtlema, ei tea, Kellukas...
Karm! Ma nägin praegu oma silmade ees,kuidas seisad külmkapi ees ja pisar voolab. Kallistan kõvasti!
Kellikene, see on täpselt üks näide, miks iga päevaga aina rohkem ajan seda ei-tea-mis-homme-saab "joga" ja see on jube raske, kui näed kõrvalt, et teised inimesed ei viitsi üldse selle nurga alt kaasa mõelda! Kui palju rohkem me siin igapäevaslet hetki naudiks ning asju korda saadaks..
Asi, mida suudan välja mõelda, et miks sellised asjad juhtuma "peavad" (kui vaadata "igal asjal on põhjus" nurga alt), on see, et muud moodi ei suudeta meid, lollikesi mõtlema panna ning elu nautima suunata?!
Usu mind, ma ei kirjelda praegu hästi, kuidas sulle kaasa tunnen ning mida pikalt kõigest taolisest arvad, kuid eelmise aasta 4 matuselkäiku andis mulle piisavalt samasuunalist mõtteainet..
Olen su jaoks olemas!
Post a Comment
<< Home