Great Barrier Reef 2

Jatkame siis. Uhesonaga siin elektriliine ei jookse ja koik energia tuleb generaatori abil, see teebki kohaliku elu nii kalliks. Hommikul kaisime veel rannas monulemas, rullisime laisalt liiva peal ja masseerisime teineteist.

Siis laks Alvin esimesele kajakituurile, esialgu opipoisina ja mina votsin katte ja koristasin esiteks maja ja pesin pesusid. Aga edasi votsime auto ja laksime putukamuuseumi, sisse saime tasuta, sest mul ju nuud kapp turisminduses sees ;) Suht huvitav oli, ma kujutasin ette, et palju magedam. Mitmeid putukaid sai katte votta, nagu naiteks need lehe voi puuoksa sarnased koikuvad putukad. Siis elusad skorpionid, tarantlid, pornikad. Taitsa lahe. Ja onneks pole see muuseu selline kuivikutele moeldud, ikka jagatakse vaga huvitavaid fakte, et see liblikas elab 9 kuud ( maailma pikima elueaga), see lendab koige korgemale ( 6000 m ), see koige raskem, see soob isasel peale paaritumist pea ara jne jne. Nii et sind ikka hoitakse seal hoives. Lisaks kena joekallas koos pikniku ja grillimisvoimalustega. Edasi "haarasime" tee korvalt paar kohalikku puuvilja Jack fruit, mis pidi maitsema nagu mee sisse kastetud banaan. Alvinile peaks see sobima, ta ju hull maiasmokk. Aga ennem peab umbes nadalakese valmima. Siis kaisin ma uhel kohtamisel kohalikus SPAs, mind tahetakse sinna massooriks aga tingimused mind ei rahulda. Ma peaks hakkama FIEks ja omi makse maksma ja paberimajandusega tegelema ja kindlustuse ka veel tegema. Siin on nagu USAski, et kui utled vale sona voi teed vale liigutuse siis on kohe kohtusse mineks ja selleks puhuks kindlustus peabki olema, et sa oma uhe vale liigutuse parast elulopuni pankrotis ei oleks. Uhesonaga ei tea kas ta motleb midagi muud valja.

Siis laksime Cape Tribulationi vaateplatformile, kust saad hea pildi rannale ja selle taga lopsakalt looklevatele magedele. Raagitakse, et siin on uks vahestest kohtadest, kus rand ja vihmamets kohtuvad. Ma veidi kahtlen, liialdavad jalle, sest esiteks on neid kohti juba minu teada mitmeid ja teiseks pole see seal nii korralik vihmamets midagi. Olen palju tosisemat nainud. Siis sai paev monusalt otsa. Siin kukume alati ohtul rampvasinuna magama ja uni on VAGA sugav ja magus.

Tana oli mul kavas Great Barrier Reefi kulastamine. Kes ei tea, siis see tekkis jaa ajal, kui veetase tousis ning seega austraalia endine rannikujoon jai praeguseks great barrier reefi jooneks. Ja seda on kokku ule 1000 km. Ja meie asukoht on koige lahemal sellele reefile, ainult 20 km. Ja oli ikka vagev kull. 45 minutiga kohal ja laks snorgeldamiseks. Mina kulmavares votsin muidugi luhikese kalipso ka kuigi vee temp oli +26 C. Naha sai vaga huvitavaid kalu, mitte just suurte parvedena ga pigem uksikult, paaridena. Ja koikvoimalike kujude, varvide ja liikumismallidega. Uhe nimi on Parrot fish, ehk papagoi kala no ja ujub toesti samamoodi nagu papagoi lendab, st et ei kasuta liikumiseks uldse saba vaid oma kuljeuimeid ja sama rohevarviline on kah. Mulle meeldib kui pilt on nii kirev, beezidest toonidest kuni elektersiniseni valja ja taiesti usumatute mustritega. Ja loomulikult jattis kustumatu mulje riif ise. Hea on kohe vaadata taiselujoulist riifi, kus uhe ruutmeetri peale on meeletult palju erinevaid koralle. Hiigelsuured merekarbid, meritahed, kovad korallid, pehmed korallid, kus kalad sees manglevad. Moni kala on vaga ulbe. Ise tilluke aga vaga ennasttais, nii kui tema territooriumile uus asi sattub siis ta tahab selle eemaldada, olgu see siis tilluke kivike voi suur turist - tema eemaldab koik, kas koristab minema voi ajab minema. Turisti hakkab piinama, ujub silme ees, nokib jalakarvu, virvendab siia sinna. Seda infot jagati kahe snorgeldamise vahel, siis kui koht oli tais soodud ja hea olla. Muuseas veeall kehtib ka selline susteem, nagu meil autopesulas. On uks suur kala ja hulk vaiksed kalu, utleme puhastajad, kes suure kala lahenedes hakkavad tegema teatud liigutusi. Suur kala tunneb selle peale puhastajad ara ja laheneb neile, et need siis votaks ta korralikult ette ja teeks saba otsast ninanopsini puhtaks. Nokivad koik bakterid ja vanad kudemed ara ning suur kala saabki puhtaks. Kusjuures selle urituse peale tulevad teised suured kalad ka ja votavad rahulikult jarjekorda, et oma kiirpuhastus saada. Taiesti uskumatu eks ! Aga vot sellist laadi infot tuleb igal tuuril. Voi et uhel kalatuubil on juhtumisi enamus meessoost ja naiskalu hoitakse vaga. Aga kui juhtub, et see ara sureb siis minnakse kambaga koige suuremat kiusama, koik hammustavad ja ajavad taga ja piinavad seda suuremat nii kaua kuni see lopuks end naissooks muudab. Hmmmmmm..... mehed arge jamage oma sopradega liialt, voib onnetus juhtuda !

Nii et kokkuvottes oli vaga huvitav ja hariv soit, koos monusa deki peal paevitamise, heade puuviljade ja sookidega. Tagasitulles ei suutnud ara imetleda seda vaadet meie ees. Mount Sorrow , umbes 1000 m korgune, lopsakas, ja tegelikult terve siluett on vaga sumpaatse joonega, mitmed maekurrud ja orud vaheldumisi.

Ok , aitab nuud

Great Barrier Reef

No niiii, mul oli siis kaks vaba paeva ja need sai siis taiega ara kasutatud. Esimese paeva hommikul monulesime veidi pikemalt voodis aga kaua ei saanud, sest linnud ajasid meid ules, mingi tants ja tagaajamine kais umber meie maja. Lisaks ajas oosel meid uks vombat ules, kes oli otsustanud meie prugikastist korraliku ulevaate saada. Alvin laks ja tegeles nendega. Kohe jatkan kirjutamist, sest siin kohe vahetatakse generaator ara ja seega kaob hetkeks vool.

Ilmad hakkavad muutuma

Tundub, et see tuuline aeg hakkab mooda saama. Viimasel ajal on juba suhteliselt vaikne olnud ja ookeni varv hakkab ka muutuma helesinisemaks. Paeval naitas termomeeter +33 C varjus aga oosel oli ikkagi monusalt jahe. Mulle see taitsa meeldib, et ei ole koguaeg rove palav vaid saad vahel ka kuuma teed nautida ja teki sisse kerra pugeda.

Eile peale tood tegime siis vaiksed supelused. Vaga soe vesi oli, isegi mulle sobis. Ja ega siis normaalselt ujuda ei saa ju, peab ikka mingi nomeduse valja motlema. Ma siis laksin Alvinile selga ja tema viskas kohuli ning kui tema tegi edaspidi ujumisliigutusi, tegin mina tagurpidi, et talle vastu liikuda. Ja vaga hea vesivoimlemine tuli kokku. Edasi olin mina seljas ja tema tegi mooda pohja huppeid, mul suu korvuni, ja tema puhistas. No vot ma ei tea aga mulle kohe selline jama pakub nalja. Rannarahval vois asjast muidugi oma nagemus olla. Siis kolasime veidi kula peal ringi, tulime koju ja tegime pannkooke juustu ja basiilikuga ning laksime vaatama Live Reggae bandi. Mingid kohalikud aborigeenid. No oli ikka mage kull aga meile tegi nalja, kogu see atmosfaar ja inimesed jne. Alvin arvas, et pededele ja jobudele ei tohi narkot anda :) Lahevad nilbeks katte. Aga meil jalle palju nalja. Mingi aja moodudes hakkasid ka muusikud vahe rappa panema, juu kanep tegi oma too :) Ja uldiselt siin koik tombavad kanepit, tulevad tanaval ligi ja kusivad, et kas meil pole.

Hommikul laks Alvin jalle farmi toole ja mina tulin kontorit avama. Aga ega talle seal farmis ei meeldi eriti. Siis kui on vaheldusrikas too - pakkimine, pesemine jms siis on ok aga kui ainult pollul banaanitaimede vahel mutata, pidi jube igav olema. Aga samas on see ikkagi hea too sest lahed millal tahad. Ja kui enam ei viitsi siis tuled ara.

Aaaa, uks naljakas lugu juhtus. 7 turisti, taiskasvanut meest, kondisid mooda teed ja vastu tuli cassovary ( see suur lind kellest ma kirjutaisn). Cassovary vana tuus arvas, et peaks neid mehi veidi nokkima, ja nokkiski. Uhte hakkas nokkima ja selle peale jooksid seitse meest koik eri ilmakaarde laiali. Minu arust vaga hale. Alvin kuulis seda lugu, kui oli eile kontoris ja need ahmi tais mehed siis raakisid nagu oleks surma eest ara jooksnud. Alvin muidugi ei suutnud tosiseks jaada, sellised lood - situatsioonid ja reaktsioonid paastavad ta paeva. Tukk aega saab naerda, taiskasvanud meeste ule, kes ei saa nuud linnuga hakkama.

Elurutmis

Praeguseks on siis tekkinud vaike elurutm. Hommikuti pean mina receptioni avama kell 7.00 ja Alvin samaks ajaks olema farmis. Seega arkame kuskil 5.30 koos paikesetousuga. Ja see mulle meeldib, sest paev on niimoodi pikk. Magama lahme ka paris vara, umes 20.00 - 21.00 vahemikus. Nii et elu kaib paikese jargi. Paike touseb siis umbes 5.25 , kimab vaga kiiresti taevasse ja kui tahta, siis saab minna ookeni aarde ja nautida pilti kuidas paike veepiiri tagant piiluma hakkab. Ja loojub umbes 18.40. Niiet paevavalgust on siin paris pikalt.

Roos, mina ei tea nende hobuste rassi, sellised pisemad, punakad ja saleda joonega, kusjuures isased ei ole no ara nuditud.

Ma raakisin, et siin on sook jube kallis eks. Aga nuudseks on valja uuritud juurviljade/puuviljade hulgimuuja, kes toob tellimise peale 2 korda nadalas kauba katte ja nadalas korra kaib keegi meie tootajatest lahimas linnas, seega saab sealt Alvinile liha ja purgi cocat tellida. Muuseas maks on siin koera toit ja enamus inimesi seda ei soo, seega jube odav 1 aud kilo. Kala eriti kohapeal ei muuda seega tuleb ise puudma minna.

Uus paev ! Paike paistab !

Praegu on hommik ja mina tulin siis kella seitsmeks officit avama. Alvin laks juba toole. Eile ei saanud rohkem kirjutada, sest mingid kliendid tahtsid arvutit kasutada. Aga sellel Fruit Tasting tuuril ma ei kainud kuna kohti polnud ja selle asemel kaisim ratsutamas. Ja vot see mulle kohe meeldis - 3 tunnine tuur mooda randa, joe aart, pollul, dzunglis, moned jogede uletamised, veidi aeglaselt, veidi galloppi jne. Vaga monus kombinatsioon soprdist, loodusest ja loomadest. Sest hobused on toredad.

Alvinil oli ka tore paev olnud. Vorreldes eelmise farmiga ikka hoopis teine lugu. Sul on ilus lopsakasroheline keskkond magede vahel, joe ja ookeani laheduses. Too normaalsem, ei ole nii fuusiline ja mitmekesisem. Seal tuli siis banaanikobaraid tosta, kottidest valja votta, pesulasse saata, lindile suunata, sorteerida, pakkida, vahepeal pollul kaia jne. Ja farm ise on suht vaike, ei ole mingi hull konveier ja uks inimene peab ainult rutiinset tood tegema ja pomo ise ka muhe sell. Nii et esialgu on Alvini arvates seal hea kull. Vahemasti nii kaua kui tuuled vaibuma peaks. Tegelikult oleks tal siin ka muid voimalusi kuskil firmades aga see voib palju tuutum too olla kui sa pead iga paev uhte ja sama tuuri tegema ja uhte ja sama juttu entusiastlikult raakima. Kajaki tuur oleks ses mottes veidi erinev, et sa ei pea koguaeg midagi vatrama. Lolle nalju tegema nagu siin instruktoritel vist kombeks on. Seal Jungle Surfing tuuril oli ausalt oeldes isegi veidi tuutu, sest instruktorid muudkui uritasid oma lollide naljadega sind hoives hoida. Kusivad ja parivad ja surgivad ja kommenteerivad. Minu jaoks pole see proffide too. Aga hobustega oli teine asi. Mees raakis asjalikku juttu, seda mis vaja teada ja veidi lisaks loodusest jms. Selline sobiks Alvinile kah aga mitte mingi ila ajamine. Ta ju nii konkreetne mees :) onneks !

Ja nende loomadega on siin kull jah nii, et peaaegu iga sitikas voib mingi jama tekitada. Ma igal juhul nouan pidevalt meie onnikese ukse sulgemist, pole vaja mingeid sopru kulla. Siin on uks hea paks raamat, umbes 300 lk, nimega Australias Dangerous Animals. Sealt siis selgub, et uks putukas teeb nii, teine veeelukas naa jne. Naiteks on mingi peosuurune kaheksajalg, kes vihastades muudab varvi. Kui muidu on pruunikas siis arritunult on sini-kollatriibuline ja loomulikult pritsib murki, surmavat. Siis on mingisugune merikarp, mis tulistab murginoolt valja. Siis on amblik, kes hammustab nii et ei tunnegi aga tekitab poordumatu kahju nahale, edasi igasugu millimallikad, kalad, kelledel perfektne kamoflaaz, puudel lehed, mis torgivad ja noelad jaavad sisse, bakterid mis tekivad veest, kanduvad putukatega edasi jne. Uhesonaga ara kedagi puutu ega midagi katsu ega maitse. Istu paigal, kott peas ja ara liiguta, siis on ok........... akki. Muidugi voib olla ei ole hea mote seda raamatut lugeda. Ja tegelikult olen kindel, et kui Eestis vaga pingutaks saaks ka mingi ohukese vihikukese analoogset materjali kokku.

Ok memm, ma uritan siis pilte teha ja netti ules panna. Aga ega see koht siin muuga ei tegelegi kui pakub telkimisvoimalust ja matkaautodele oobimisvoimalust. Aga kokku mahutame ca 150 in kui vaja. Need tuurid mida ma reserveerin on teiste firmade tooted. Ma lihtsalt pean minema ja kaima koik labi, et mul oleks asjast oige pilt. Aga mulle meeldib see too, sest vaga palju erinevaid rahvusi naeb ja nende kombeid ja suhtlusviisi jne. Saan siin praktiseerida erinevaid keeli, kuuled rannumeeste uskumatuid seiklusi. Nii voib vaga huvitavaid kontakte tekkida.


Loomulikult loen ma koigi kommentaare, vahemalt sama suure huviga kui teie minu omi, seelabi ma tean, et ei kirjuta niisama endale vaid keegi loeb kah. Ja eriti hea oleks kui ikka informeerite eesti elust - olust, muutustest jne PS. poliitika jatame valja :P

Elu dzunglis

Oleme ennast nuud Cape Tribulation Campingus sisse seadnud. Kena kohake 20 m ookeanist, kena rand, vihmametsa kulje all. Vaadake www.capetribcamping.com.au Aga nagu ma utlesin, ei ole momendil vesi sinine nagu nendel piltidel. Elamiseks anti meile vaike safari telk, mis on umbes 3X3 m vaike presendist majake ( toesti selline nagu safaril voi siis ekspeditsioonidel kasutatakse) ja vahelduseks on taitsa tore voodis magada. Meil on oma vaike veranda, kook, duzziruumid ja wc on uldkasutatav aga siin on kord majas, koik puhas ja laigib.

Inimesele siin meeldib s.t. mulle kuna varbaid ei pea kuskile saapasse voi kinga pigistama vaid saad paljajalu voi platudega ringi kaia, varbaid laiali ajada jne. Samuti ei pea RIIDESSE TOPPIMA JA IKKA KULMETAMA (krt!!!) Luhike seelik, ja varukateta top on ainuke mis vajad. Ohk paaseb nahale ligi ja miski ei takista sind maksimaalselt liigutamast. Ja Alvin arvas kah, et siin on lahe.

Mina siis olen nuudsest jalle ametlikult tool, receptionist ja mulle meeldib. Keskkond on monus, vaba, keegi liiga palju sinult ei noua ja takka ei aja. Minu ulesanne on siis klientidele check in teha, check out, anda infot kohaliku elu kohta ja teha erinevaid broneeringuid tuuridele jne. Ja selleks, et ma teks, mida ma klientidele muun, pean ma ise koik tuurid labi kaima, hull lugu kull ju :D Nii et tana ma tulin Jungle Surfing tuurilt, mis on korgele dzunglis ehitatud trossidest rada. Seal peal sa siis liugled aga ise oled traksidega kinnitatud. No see oli enam vahem ok, sest mul on ju vordluseks Costa Rica kus see oli palju vagevam. Ja siin pead maksma selle eest 80 aud.

Alvin laks tanasest banaanifarmi toole kuna - siin see kajaki too pole esalgu kindlustatud just tugevate tuulte tottu ( koigil on juba tuulest siiber, sest see muudkui kestab ja kestab ja seetottu on nii kajaki kui ka sukeldumise ari veidi kahjustatud) ja teiseks, seal makstakse hasti. Nii et eks tana ohtul kuulen kuidas tal seal laks. Minul on vaba paev ja siin ma kasutangi seda ara, et voimalikult palju tuure kulastada. Jargmisena lahen vist Exotic Fruit Tasting. Ja kui ilm paraneb siis akki ohtul veel midagi. Aga tanane ilm on jube olnud, ainult sajab ja paris korralikult.

Alvin nagi eile umbes polvini vees kahte raid. Siis on kohe laheduses voimalik kahte krokodilli kulastada. Veel tutvusime suure iguaanaga, selline vaga nahkne ja aeglane. Kui ronida kalju nuki peale saab nahe suuri kilpkonni ookenis, vaikseid haikalu ja nasinina huljest, ma ametlikku nime ei tea

Diplomeeritud reanimeerija

Nii, Alvin voib siis nuud koiki igast asendist reanimeerida kui vajadus peaks tekkima ! Eile ohtul veel raakis mulle igasugu huvitavaid detaile, mis programmi kuulusid. Ma olen vaga rahul, et nuud on meil kambas mees, kes teab mida teha maohammustuse, skorpioni noelamise, ambliku ja ohtlike veeelukate puhul. Lisaks muidugi koik see, mida eestiski opetatakse. Vaga sudant rahustav. Ja Alvin avastas, et see valdkond pakub talle vaga huvi, et kuidas ikka dzunglis ellu jaada jne. Samuti on meil molemal huvi oppida troopiliste taimede ja eriti puuviljade kohta. Ja onneks on Austraalias seadused sellised, et kedagi ei saa karistada selle parast kui esmaabi ei andnud voi tegi midagi valesti. USAs on ju teisiti, hotellil pole mingit vastutust aga vaene lifeguard vastutab koige eest kui loll turist basseini ara upub. Nii et ma korraks juba hakkasin motlema, et ega siin samuti pole ja meid tanki ei panda. Aga igal juhul on onnetusjuhtumite puhul vastutav firma, sest uksikisikult pole midagi votta, firmalt aga kull. Seega mul suda rahul.

Samuti olen ma korjanud erinevaid seemneid ja ka rannast teokarbikesi, et hakata tegema kaelakeesid, ideed juba peas keerlevad. Akki saan sinna tookohta muuki panna. Ja meile pakutakse seal tasuta oomaja. Ja uldiselt on need omanikud suhteliselt ladnad tegelased ja kindlasti kui me tahaks ja hakkajad oleks, saaks seal oma sissetulekuid suurendada. Eks esialgu elame sisse ja vaatame. Massaazi voiks kull seal pakkuma hakata. Voi laiendaks kajaki teenust ja oleks molemad instruktorid. Eks vaata. Mingi huvi on Alvinil ka puukujukesi nikerdada, need siin maksavad 20-30 AUD ( korruta 9,4) ja samas hinnas on kaelakeed. Nii et teoreetiliselt peaks oma hobidega akki vaikest lisa saama kull.

Ja nuud on siis nii, et tana hakkame jalle sinna pohja poole soitma, et homme juba alustada. Sinna on umbes 140 km, s.t 2,5 tundi. Ja arvestama peab siis, et seal meil netiuhendust eriti ei ole. Tana kaisin toidupoes ja varustasin meid ikka korralikult, sest kohapeal on sook kallis.

Te ikka teate, et siin on vasakpoolne liiklus ? Uldiselt on Alvin roolis olnud aga paar korda mina kah ja ega just vaga kindel tunne pole uue suure autoga valel pool soita. Aga peab harjuma.

Ja andke endast marku kah, kes loeb blogi, kes ei loe, siis ma tean kes meiega on !

Tsauuu

Tahake akki Skypega helistada ?

Ma annan igaks juhuks ka meie kohaliku mob nr, et juhul kui tahate Skypet kasutada ja helistada. +61 0423 542 532 ja arvestage, et ajavahe on 7 tundi edasi ning kui oleme kuskil poosas ara siis levi pole. Aga voite ka siia blogisse jatta teateid ja muljetada.

Ja Kaidi sa voiksid mulle saata netiaadressi, kust ma saan su poja laia naeratust imetleda !!!

Alvin on kursustel

Oleme nuud paar paeva vist veel Cairnsis, sest selle instruktori too jaoks peab Alvin labima First Aid kursused, mis kestavad vist 2 paeva. Uhesonaga me arvasime, et lahme ikka sinna Cape Tribulationi kuna seal ikka monusam keskkond ja elu. Ja taiesti juhuslikult laks nii, et kohe kui saime teada koha, kus kursused toimuvad ja sealt uksest sisse astusime, selgus, et kursus on 20 min peal olnud aga Alvin nihverdas ennast sinna lisaks. Nii et vedas, ei pea mingeid jargmisi kuupaevi ootama;. Hind on muidugi krobe 130 aud aga selle raha teenib paeva voi veidi enamaga tasa ja kehtib 3 aastat. ja eks see ole vist edaspidi ka kasulik kui tahame kuskil turismis ja Alvin instruktorina tood saada.

Ma teen siis linna peal aega parajaks ja tulin esiteks netti. Edasi pean pesumajas pesu pesema ja muid asju ajama. Tanava peal mingid aborigeenid karjusid mulle jarele nice ass. Arvatavasti kuna olin uksi aga uldiselt siin on nii, et kohalikud valged ei vahi naisi ega naised mehi. Vaga kummaline, nagu oleks koik sootud, taielik vordoiguslikkus. Igav ju.

Kliimast - siin uleval on ikka juba soojem kui mujal ja vihmasem. Paeval on arvatavasti kuskil +25 voi enam ja ohtul lahed veidikene jahedamaks nii et autos on ok magada kull. Aga seal dzunglis on ikka palavam nii et monel ool oli juba autos veidi palav. Seal on tem paeval ikka peaaegu 30 ma arvan. Cairnsis on paris palju sadanud, enamus paevad on olnud pilvine ja nutune taevas, tibanud jne. Uleval jallegi paeval pohiliselt kuiv ning oositi tuleb sadu, mis kohati paris tugev sest aratab ules. Aga samas vihm jahutab, nii et see on hea. Alvinile uldiset kuumus vaga meeldib ja ta pole veel kordagi kurtnud, et palav oleks. Isegi seal korvitsapollul oli tal hea, kus paike looskas lagipahe ja uhtegi pilve polnud taevas. Minul on ikka palav olnud kull ja kui siin ohja pool liiga vahe vett joon siis hakkab veidi pea valutama ja kehv on olla. Muidu on keha koik kohalikud toidud ja vee vist omaks votnud, sest tervisehadasid pole olnud. Aga peab vaatama, mis suhu paned, sest kohalik keemiatoit teeks arvatavasti iga saleda lopuks paksusks. Nii et me ikka valime menuud ja teeme trenni, et vormis olla ja senini on onnestunud :)

Eestlasi siin ikka on, meie osariigis vist juba ule 30 ma kujutan ette. Osa neis Brisbanes tootamas ja elamas. Teine osa ringi randamas ja pohiliselt pollutood tegemas voi koristamas voi mingit muud sellist lihtsat tood tegemas. Osadele makstakse hasti, teised rabavad kopikate eest tood teha ja raiskavad sellegi raha ara jne. Uhesonaga koike on. Me suhtleme ka mingi osaga neist, vahetame infot tookohtade ja ilma ja looduse jms osas. vahel aitsa lahe nendega juttu ajada.

Aga Kaidi, ma ei tea kohalikust pressist mitte midagi. Ainult see kaib igast valjaandest labi, et krokodillimees, see hull, kes Discovery ja Traveli peal omi saateid tegi, andis otsad. Puudis krokodille ja madusid jne. Aga nuud sai surma, looma tottu. Ja see on selline suur muugiartikkel siin, et kui sellest ei raagi, kuidas ta naine ja lapsed ikka maha jaid ja edasi elavad, et siis vist keegi ei ostaks lehte. Isegi mingid spetsiaalsed laulud on seetottu valja lastud. Koik laheb muugiks noh.

Rannad- arge arvake, et me iga paev kuskil kuldkollasel rannal kaime ja helesinises vees supleme. Mina pole ujumas kainudki muuseas. Asi on selles, et praegusel ajal on ilm veidi imelik, kuna juba pikemat aega puhuvad tugevad tuuled, otse merelt ja seega on puhas vesi suhteliselt sassi keeratud ja ei kutsu ujuma. Plus siin on veel ohtlikud millimallikd (stingers), mille kombitsad on ulipikad ja kui sa pihta saad siis pidavat surm kiiresti saabuma. Lahe jalle ju. Nii et ujuma ka ei saa korralikult minna. Alvin muidugi arvab, et seegi asi on ulepaisutatud aga mina ei taha proovida. Ala, kus stingerid paiknevad on umbes 400 km ulatuses ja periood oktoobrist aprillini. Samas on mitmetes randades pandud spetsiaalsed vorgud, seega on vesi ohutu ja veel on voimalik osta selline vorgustkostuum, millega on ka ohutu ujuda. Eks paista.

Loomad- uldiselt kedagi teist pole varem kohanud kui mingi vombatit, surnud kanguru voi linde, putukaid. Aga dzunglis nagime kahel korral suurt lindu ( cassovary), kes on nagu jaanalind, sama suur, sama hirmuaratavad koivad. Keha must, pea sinisega, lott punane ja pealael on sarvestunud kuhm, selline kaardus jakole Loomaaias olete kindlasti nainud. Kui see metsas vastu tuleks, ehmataks ara kull, sest tema pea on korgemal kui minu oma. Pidavat muidugi oolema rahulikud, ohutud. Samuti on uleval igasugu linde. Valge kakaduu on huvitav tegelane, lendab alati uksinda, rapsib tiibu ja muudkui kisab, dramaatiliselt. Oudne asjataja, tundub et pidevalt teab kuhu laheb, mida teeb. Ma korra kusisin Alvinilt, et ega see lind mind ei meenuta :) Ok. Aga igas suuruses ja varvides ja tambritega lendureid on seal kull. Ja vahel oleme vaadanud, et moni on jumala kana moodi, teine kalkuni, siblivad poosastes ja Alvin arvas, et kui palju siin siblivad siis voib juhtuda, et monel laheb kael kahe korra ja sattub vardasse. Vaatame vaatame, esialgu tuleb veel lihvida kookospahkli allaloopomistehnikat !No ja kalapuuk, see peab ka millalgi onnestuma. Uleval uldiselt moskiitosid pole aga siin Cairnsis kull ja oi krt kuidas ma tana vihastasin. raisk muudkui narivad, koik sind ja igalt poolt. moskiitodele lisaks on liivakarbsed, mis on tibatillukesed vereimejad. Punni ei teki aga nahale jaab punane laik, onneks ei sugele. Ja Alvin arvas, et ma olen nii armas mummuline. Ule keha !!! Temal jalle moskiitopunnid ajavad hullumoodi sugelema ja siis kratsib ja moirgab monust. Ja tana tundus jalg nagu leeprahaigel, kobruline, punniline ja ara kratsitud. Aga pole hullu midagi, Roos, sa ara pabista, su poeg endiselt elab ! Uhesonaga peab siit nende kaest ara pogenema.

Vaike vahejutum dzunglis - laksime Alviniga uhte pisikest joge pidi ules poole, et leida privaatne pesemiskoht. Selleks pidi minema uhest kohast labi dzungli, vaid monikummend meetrit. No ja arvake kas onnestus. Loomulikult mitte. Alvin ees, mina jargi, uhel hetkel teatasin, et mina edasi ei tule, sest ei taha. Ebakindel tunne ikkagi. Tema seepeale arvas, et vaatab veidi edasi ja kui saab siis lahen talle jargi. Ragistas edasi ja siis karjus, et tule. Mina juba motlesin ringi ja huudsin, et ei, ma lahen tagasi joe juurde ja proovin teiselt poolt kallast. Aga rumal tegu, sest nuud kui Alvin oli veendunud, et peale mone meetri edasi siiski ei saa ja tahtis sama teed tagasi tulla, siis ta enam ei teadnud kuhu minna. Mina, pidepunkt olin ju ara lainud. Seega tekkis vaike paanika, sest kohe kui ringi keerad enam aru ei saa kust tulid. Taiesti voimatu. Plus kui sa sattud sellisesse vossa kus on torkivad palmid, milledelt tulevad alla ka ogadega nn. noorid, siis teeb viha kull kui oled nende sees kinni ja lahti ei saa. Kusjuures need votavad nii nahast kui ka riietest vaga edukalt kinni, samal ajal ules poole tirides. Ja kui oled uhe koha lahti saanud, on teised kaks kohta kinni. Asi loppes sellega, et Alvin murdis ennast dzunglist roppude sonade saatel vabaks ja oli ise hiljem verine ja riided lohki. Roos, jallegi ara pabista, paar kriimu ja uued riided ei tee mehele halba ! Ma lubasin talle parst lohutuseks moosisaia teha.

Ja mulle meeldib siin , toesti meeldib ja Alvin teatas ka eile, et on nuud juba Austraalia ellu sisse elanud ja monus on olla.Ei kujutagi enam seda vihma ja lortsi ette ja ei taha ka. Vaiksemas kohas inimesed teretavad teineteis ja viskavad napu pusti voi lehvitavad jne. Uhesonaga koik suhtlevad koigiga, mitte ei olda omaette nurgas, nina maas. See on tore, peaasi, et pealetukkivaks ei muutuks. Aga naod on koigil sobralikud, naeratus suul ja varmad suhtlema, nou andma, abistama. ja tood ei ruga keegi liiga palju teha. ja kella peale kiirustamine pole oluline, hilineda voib vabalt, riietust olulistel kohtumistel vaga vist ei valita. Peaasi, et oleks mugav ja seljas on see mis parasjagu juhtus.

Meil on monna !!

Ja ongi ! Kaisime nuud seal troopilises pohjas ka ara ja vot, ongi leitud see koht, kus suda on rahul. Aga matk laks nii - korvitsapoldudelt lasime jalga, kokkuvottes olin mina 5 paeva traktorist, nosisin soidu ajal suua nii nagu traktoristile kohane, mulle tegi minu amet vaga nalja, taiesti uus kogemus kuidas pead ikka koik kangid ja kaigud ja muu atribuutika ise selgeks saama, plus hiigelsuure jarelkaruga manooverdama. Ja oli lahe, tumps kabiinis uurgas, konditsioneer pohjas ja holgkaabu peas. Ja mehed muudkui loopisid ja loopisid. Aga ega loopijate too kerge pole ja Alvinil viskas see ule, mitte niivord too ise aga pigem see, et keskkond oli siiski nigel - mingi vaike kulake ja lagedad pollud.
Aga jah, pohja pool on nuud kaidud. Mida Cairnsist edasi, seda enam suu korvuni venis. Siin laks maastik juba vallatuks, lopsakad puud, rohelised maed, joed, rannikul looklev maantee plus kenad vaated. No ja ikka meeldis kull. Tegime vaikese peatuse Mossman Creek is , et uidata matkarajal, mis kulges vihmametsas mooda joe kallast. Peale 5 minutit kamandas Alvin mind joe keskele ( arge pabistage siin krokusid polnud, vist :)), et siis mooda kive hupates, edasi liikuda. Sattusime loomulikult vaga kenadesse kohtadesse, kujutage ise ette hiigelsuuri kive ja lamedaid platoosid, kust vahelt siis varskendav vesi erinevat pidi alla voolab. Lahe ! Peale seda korjasime tee pealt veidi mangosid, mis panime kotti valmima ning kimasime edasi. Aina niiskemaks laks ja rohelisemaks. Kuni lopuks joudsime joeni, mida tuleb uletada praamiga. See mahutab tapselt 4 autot ja soidab 5 min. Ja vot, kui nuud teisel pool joge maha soitsime jaime molemad vait. Taiesti teine maailm, teine tunne puges sisse. ALGAS see, mida otsima olime tulnud. Ja nuud motle kaasa ! Monusalt hamar juba, soidad mooda kitsast teed, taevast ei nae, sest mets, vabandust, vihmamets vajub sona otsese mottes peale. Liaanid ripuvad, igasugu ronitaimed vajuvad teele, ohk on niiskusest paks ja soe, tee kaib ules alla, sinka vonka, iial ei tea, mis nurga taga on. Kord on jaab vasakule kuristik, kord kaljusein ja vahele moned vaated mae otsast umbritsevatele saartele ja randadele. Olime molemad ohinal, vahtisime ringi nii et kael jai haigeks. Ja siia kohta me jaimegi 5ks paevaks. oobisime iga kord erinevas kohas, kord rannas, kord kuskil korvalise tee juures, korra isegi parklas jne. Pesemas kaisime puhtas joes ( krokusid seal pool polnud) nii nagu looduslapsed. Paeval uitasime randadel, ronisime kalju serva pidi, kaisime ebaonnestunult kalal, kusjuures kaks korda. Aga lahe oli see, et joes kohtasime kilpkonni, nad on nii armsad. Neid oleks kull lihtne katte saada aga meie loomaarmastajad ei raatsi. Hommikuti tegime rannas trenni, monulesime jne. Ja esmasp kaisime uhel toointervjuul. Meid molemaid paluti tulla. Alvinile pakuti merekajaki instruktori kohta mulle receptionist. Palk pole eriti hea, mul ainult 13 AUD tunnist aga kui Alvin saab too selgeks ja tuure rohkem tegema hakkab, siis maksatakse talle 30/40 AUD tunnist. Ja alguses saaks seda tood kombineerida laheduses olema banaanifami tooga. Nii et kui viitsimist on saaks raha ikka teenida. See farmer oli ka kohe lahkelt meid toole votmas ja utles, et tooajad on vaga paidlikud. Tulge, minge millal tahate. Siis tulime tagasi Cairnsi, et ennast varustada vajalikuga ( seal dzunglis pole midagi muud peale toidupoe, bensujaama ja apteegi, aaa, jaatiseputka kah) ja seetottu peame end valmis seadma. Ja tegelikult paluti mind ka uhte Cairnsi lahedal asuvasse SPAsse intervjuule. Kohe kui olime raakinud 5 min, teatas muta, et tahab mind toole. Ma siis utlesid ausalt, et pean veel motlema kuna tahan mehega samasse kanti toole saada, tema seepeale, et kutsu mees ka kohe bossiga jutule ja akki leiame talle ka tood. Kui nad omavahel o lid katt surunud siis boss teatas, et proovib midagi valja moelda ja meile teatada. Seega oleme praegu ootaval seisukohal. Hing tahaks sinna ules CapeTribulationi aga kui nad siin ikka kovasti rohkem maksavad siis peab veidi motlema. Samas me molemad ikkagi eelistaks seal dzunglis majandada. Seal on lahe ja muuseas moskiitosid pole. mida me soonud oleme - nagu kuninga kassid ikka. Millesti puudust pole, menuu on vaga mitmekesine. Hommikuti alati mingit puuvilja, vastavalt kas ostetud voi siis vosast ragistatud ( Alvin koksab vahel kookospahkleid alla). Praeme liha, kartuleid, teeme koikvoimalikke salateid, kuumad voileivad, pudrud vargid, soome palju mitmekesisemalt kui Eestis. No ja muidugi laheb palju raha magusa peale. Meil on ju maiasmokk kambas, khmmmm. Ja Alvin on hulluks lainud. Soob iga paev Wheat Bix'e. Need sellised corn flacest pressitud kuubikud, mida siis rohke mee ja piimaga krompsutatakse, ja tal ei ole neist veel kullalt. Hommik, louna, ohtu kaib karbi kallal, et endale magustoitu teha.

Kogemusest - toointervjuud on kull naljakad, tahetakse pohimotteliselt sind vaid naha ja muljetada, suurt ei uuritagi su tookogemuse kohta. Oled siis sobralik ja viisakas ja ajad mula ja juba nad sind tahavadki. Lihtne :)

varsti kirjutan siis, et mis me otsustasime ja kuhu lahme.

Troopikast

Nii, tegemisi on palju olnud ja pole jalle kirjutada joudnud. Uhesonaga Ayris tegime juba veidike tood. Eestlasi on seal uksjagu ja nendega kontaktis olles korraldati meile tood. Hea ja lihtne. Mina olin siis 5 paeva traktorist (tundke habi voi uhkust aga nii see oli). Too vaga mugav aga nuppu oli ka ikka vaja sest minust olenes teiste too. Soitsin ringi suur jarelkaru taga ja poisid laadisid korvitsaid peale. Veidikene tegin ka korvitsa noppimist- suurte kaaridega kaksad varre labi ja veeretad vakku. Alvinil oli too raskem,sest on ikka vaga koormav pumpkineid kasti loopida, see muidugi vaheldus korjamisega. Aga kokkuvottes olime mina 5 ja tema 6 paeva tool ja eriti enam ei taha. Koht oli ka selline kahtane - tolmune kulake kahtlaste kohalikega. Aga siiski senistest kohatdest parim. Siis viskas Alvinil ule ja me istusime autosse ning porutasime ikka edasi pohja poole. Jarjest kenamaks kiskus :) joed polnudki enam nii kuivanud ja magisem ja rohelisem. Esimene sumpaantne linn meie jaoks oligi Townsville, mis on Ayrist kuskil 88 km pohja. Tegime tiiru peale aga liikusime ikka edasi ja veeeel ilusamaks laks. Nuud sai juba rahus hingata, et see Austraalia ikka eksisteerib,mille nimel me siia tulime. Kaisime labi paarist kulakesest kus voiks tulevikus tood leida mones banaani farmis ning liikusime ikka pohja poole edasi. Nuud oleme 2 paeva Cairnsis olnud ja see on suht pisike ja troopiline turismi linnake. Uhel hommikul kaisime Alvini eestvedamisel joekallast pidi krokodille otsimas. Vett me ei puudutanud, sest seal kasvasid selliste veest korgele ulatuvate juurtega puud mida pidi me siis turnisime. Vagea lahe aga krokodilli ei nainud. Siis oleme saatnud oma CVsid veidi laiali, et vaadata kas keegi tahaks meile ka turismi ja minu puhul massaazi valdkonnas tood anda. Samas pole see mingi kindel eesmark omaette. Farmi too voib kull raske olla aga omad plussid - tuled ja lahed millal tahad, vastutust ei ole, raha saad iga tunni eest mis oled teinud ja valjaopet pole vaja. Palk suht ok sest maksud on vaikesed. Alvin sai naiteks 6 paeva eest (2 nendest poolikut) 715 AUD ( korruta 9.3) ja siin on juba maksud maas. Mina pole enda palka veel katte saanud. Aga kui arvestada, et me majutuse peale ei kuluta siis bensiini ja soogi peale(paevas kahe peale kuni 20 AUD) ei lahe ka palju ja selle rahaga saame ikka pikalt hakkama.

Senini pole kuldkauneid randu kohanud ja meile molemale tundub, et austraallased on ikka KORRALIKULT liialdanud koikvoimalikes maad promovates brozuurides. Ilusaid randu ja helesinist vett on aga mitte liiga palju. Pead ikka teadma kuhu randa minna, niisama umbropsu minnes sattud toenaoliselt viletsasse kohta. Ja minul isiklikult on vaga kahju et siin pole eriti loomi, koige suurem maismaa kiskja on dingo, ja peale krokodilli ja kanguru polegi vist huvitavaid olendeid. Linde on muidugi palju aga siiski on puudu ahvid ja pumad jne. Samas ma usun, et ma anna selle neile andeks peale oma esimest sukeldumist.

Oobime peaaegu iga kord erinevas kohas, vahel joe aares voi pollu, teinekord kuskil kahtlase tee pervel jne. Kui liiga valivaks minna ja parimat kohta hakata ostima siis voib ikka pikalt minna, sest kenamates kohtades on silt NO CAMPING.

Edasi uritame ikka veel troopilisemasse dzunglisse runnata. Tundub, et siit suht lahedal on paljulubav. Eks uritan siis jalle muljetada.

PS. Auto pole meil mingi loks, isegi liiga uhke tundub, 1998 a valjalase ikkagi. Ja me oleme selle reisi tarbeks ara tuuninud ni et meil on matkameeste mugavused.

Ja te ikka kommenteeriga ja kusige, mis huvitab.

Oleme Ayris

Pole pikka aega jalle internetti saanud. Nuudseks asume siis austraalia idaranniku keskel (umbes) ja pika tee Brisbanest Ayri labisime 2 paevaga. Alguses oli plaan kull teha muudkui peatusi ja veidike tood otsida jne aga kuna kogu see maastik huvi ei pakkunud siis porutasime muudkui edasi. Kogu tee ( ca. 800 km ) oli kuiv ja lage, taielik pettumus. Maed muidugi tekitasid veidi ilusamat pilti aga uldiselt ikka vaga lahja. Eks pohjus ole ka kuiva perioodi lopus ja tundub et seekord oli neil kohe poud, sest paljudes piirkondades on vee tarbimine paris kriitiline. Naiteks Brisbanes on veehoidlate taituvus hetkel vaid 25 %. Seega iga tilk on arvel. Ayris on elu veidi parem, sest vett on tasuta ja palju. Siin pidavat olema maaalune jarv. Veidi rohelisem on ka aga siiski paar palmi ja papagoid ei rahulda meid. VAJA on pohja minna :) Aga kuna siin on mitmed eestlasd ja Alvinile pakuti tasuvat tood siis tasub veidi siin peatuda. Ta on nimelt korvitsapoiss, korjab korvitsaid ja kui asja kappa saab ja vastu peab sellele koormusele siis saab korralikult teenida. Mina kaisin ka uhe peava pollul. Olin traktori juht :) Ja sain kiita ka, pidavat juba esimese 5 minutiga paremini soitma kui nende kogenud traktorist. Ja kui neidl mind vaja siis kohe kutsuvad. Aga korvitsaid korjata on veidi raske. Ma ei talu seda kuuma kuigi voin ka teha poolikuid paevi kui tahan. A la hommikul kuni kella 11.30ni vms Ja mis ma siin ikka niisama passin, arvan et lahen liigutan kah. Tegelikult too pole midagi raske, suurte kaaridega pead korvitsa varre katki naksama ja korval vakku veeretama. Aga KUUUUUM on ja ma ei taha ara sulada. Muidugi ma vaatan veidi ringi ja akki saan kuskil varjus tood teha. Aga need kes ei tea siis 3 kuud tuleb Working Holiday viisa omanikel mingit maatood teha sest siis sa saad huvi korral uue viisa. Nii et 8 kuu jooksul peaks siis midagi sellist tegema. Varsti jalle uudiseid