Meie asupaik

Eelmine kord unustasin kirjutada uhe huvitava fakti kohta. Kohtasime Alviniga uhte meest Jamaikalt, et elab nuud Austraalias ja nii. Rannanud koik kohad maailmas labi ja raisanud kogu oma raha sellele, et koguda infot paikade kohta, mis on rahu ja eneseotsimiseks parimad. Sealhulgas siis erinevaid troopilisi saarekesi ja muud sellist. Aga ukskord kutsus see mees Alvini jalutama ja paevavalgele tuli huvitav fakt. Et meie Murwillumbah asub lounapoolkera koige suurema uinuva vulkaani kraatris. Ja toesti ! Taiesti uskumatu aga tosi. Kui lahed autoga veidi korgemale mae otsa ja leiad koha kus avaneb hea ulevaade, siis jaadki suu lahti ja hing kinni seisma. Meeeeeeeletu suur maeahelik umbritseb meid suuure suure ringina, ja pohjas on siis meie kula ja pollud jne. Aaretult ponev minu arust. Selline volukohake :)

Vot nii

Tood otsimas

Oi jah, vaga ammu pole kirjutanud, jarelikult on tempokalt lainud. Tegelikult ka asi selles, et kodune internet on ikka tuksis ja saame ainult raamatukogus online.
Aa, tervitused Kyllikile, koik lugejad on tervitatud !!!

Nii, me oleme siis tegelenud too otsimisega. Kribanud kokku erinevaid CVsid, et rahuldada erinevaid vajadusi. Ja eks neid ole nuud mitmesse kohta ka viidud, eks paista mis valja tuleb. Aga praeguseks on Alvinil farmitoost TOTAALSELT korini, teeb ainult selle parast, et mingitki raha sisse tuleks ja tundub et selle 3 paevase palgaga suudame ennast ara toita ja majutada. No ja siis ongi aega selleks, et tuiata ringi tooturul. Aga jah, farmitoo meeldib kehale vaga, koikidest seljamuredest ja polvemuredest ja muudest analoogsetest asjadest saab lahti labi fuusilise too, ohk on varske jne aga krt aju tahab ara surra selle peale ! Nii et hetkel on talle midagi muud vaja. Mina ise olen paaris kohas ka intervjuul kainud ja tundub, et mind ka tahetakse aga need pole just koige sudamelahedasemad kohad, saaksin kuskille SPAsse ( olgugi, et 5 tarniga) kehahooldust ja massaazi tegema minna aga see ei piisa. Seda olen juba teinud ja nuud tahaks midagi uut ja huvitavamat. Arenguvajadus on. Toitumis ja elustiili kusimused huvitavad mind vaga teravalt, selle nimel oleks nous kasvoi avalikult aktsiooni astuma ja jahmatavat infot inimesteni tooma. Praegusel hetkel on see minu kirg ja tunnen et selleks oleks mul energiat votta palju, palju.

Nii, andke nuud omapoolseid soovitusi. Missioon on tood otsides saada jutule oigete inimestega ja murda labi sekretaride ja muude asjapulkade manageri voi mingi muu nina jutule. Iga kord kui kogematta vilksad, et tahad too asjus manageriga raakida voi siis selle inimesega, kes otsustab, siis antakse sulle mingi ankeet taita voi soovitatakse internetis midagi ara taita voi oeldakse kohe et neil pole kedagi vaja. Tegelikkuses on asi nii, et kui me saame ikkagi oigete inimeste jutule, siis naost nakku on hopis teine tera. Muljet oskame me molemad jatta, selles ongi voti. Nii et millist skeemi te kasutaksite? Mida vastaksite adminnile vastuvotulauas kui kusitakse, et mis asjus soovitakse manageriga raakida? Mind kohe huvitab.

Uudiseks siis veel see, et Oliver ja Birgit tulevad kulla, meie esimesed kulalised ja saame neid onneks oma kodus majutada. Maanduvad kull Sydneys ja Oliver teeb seal mingit laadi tood aga siiski saame 1 nadalavahetuse koos mollata. Loomulikult tellisime Tallinna Peenleiba :) Uhhh kuidas tahaks juba, kasvoi lohna tunda, kasvoi naaatukene.

Siis Kyllikile raagin seda, et nendest maades, mis me nuud labi kolasime ei laheks ma isiklikult kuskile tagasi. Dubai oli huvitav kogeda, seal voiks olla paar kolm paeva ja vaadata kuivord syrr koik on. Suu jaab ikka lahti kull ja ei tee paha sellist tehiskeskkonda naha. Meil oli eriti lahe muidugi selle parast, et Kati meid voorustas. Sri Lankas oli vaga hea sook, siiani vist elu parim. Aga teate, meie kummagi jaoks polnud seal midagi positiivselt jahmatavat voi rabavat. Oli ilusaid kohti kull ja oleks veel rohkem olnud aga see saasta pilv, labi mille sa pidid koike vaatama ja see sodi-ramps mis vedeles koikjal ja haises kahandab su imeltusoskust tugevalt. Kogemusena oli lahe kull vaadata kui algeliselt saab elada, et lehmad ja sead ja koerad on linnatanaval ja et naisterahval ei tekita mingit probleemi rentslisse pusti olles kusta !! No aga kaua ei paku see ju pinget. Meile kummalegi ei imponeeri todeda seda kui inimesed ei suhtu end umbritsevasse keskkonda respektiga, loodust ei hoita ja teine inimene pole mitte indiviid vaid osa suurest segasummasuvilast ja kohalikust kommuunist. Samas voib juhtuda, et Indoneesia teistel saartel oleks midagi veel avastada. Vihmametsi me enam otsima ei lahe, tundub, et maailmast on need peaaegu kadunud, sellist toelist puutumata ilu, mille korgust ja tihedust imetleks, on vaga raske leida. Mitte seetottu , et keerukas ligi paaseda vaid seetottu, et loll inimene on koik maha raiunud ja seal kus peaks olema tihe vihmamets on tegelikkuses mutta soidetud massiivsed rajad, et suured rekkad saaks metsast puitu valja vedada. Vihale ajab !!!

Ja tegelikult ka, koik kes tahaksid kaia ara vihmametsas, selles toelises ja alguparases ( mitte selles, mida telekas promotakse ja kohalikud giidid sulle reklaamivad toelise metsana ja sina loll turist jaad uskuma, sest ei tea ju millega vorrelda) siis tehke seda nii kiiresti kui voimalik, havitustoo on kiire, tulekahjud, kaevandused ja puidutoostus on uks osa, mis seda ilu kahandavad.

Austraaliast

Oleme siis juba monda aega kohal olnud. Singapuris tegime kiire labisoidu, jattis teine suht sumpaatse ja puhta mulje aga samas tagasi ikkagi ei kutsu. Uldsegi on selle aasiaga nii, et me molemad arvame, et vaga pikaks ajaks on nuud sellest kull. Naed selle saasta ja tossu ja turakad inimesed ara ning aitab kull, saime oma kultuurishoki sealsetes joekanalites katte, hoidsime pead kinni kui kuulasime juttusid kohalike elust ja soime hiinaparast riisitoitu praktiliselt oksendamiseni. Meenutamist on kuhjaga, elamusi oli ka parasjagu ning vaga mittu tukki sai lisatud sellesse suuresse maailmapuzzlesse, mis on veel taienisti kokku panemata. Kokkuvottes oleme rahul et kaisime, ja et just kummalisi teid kaisime, et nagime ja kogesima aga VAGA hea tunne on ka tagasi Austraalias olla. Selline kodune.

Auto sai meil lopuks valmis, ootas kuulekalt meie saabumist. Tehti taiesti tipp-topp korda, nii et sellega voib rahule jaada. Elamine on meil endiselt shoti muti juures ja meile seal meeldib, ei hakka veel kuskile liikuma. Esimese nadala puhkasime oma puhkusest. Tahtsime nautida head sooki, head muusikat, varsket ohku, magasime kaua ja monulesime niisama. Nuud on siis Alvin jalle nadalakese farmis tood teinud ja mina olen asunud otsima sobivat tood endalegi. Nimelt seal farmis on tanu orgaaniliseks minemisele "banaanitoodang" kovasti kahanenud ning pole piisavalt tood ( arvatavasti raha, et inimesi palgata) seega teeb Alvin kuskil 30 tundi nadalas ja mina ei tee midagi. Aga hoian silmad lahti ja genereerin ideid, et kuhu tahaks toole minna ja mis siin umberringi pakkuda on. Eks alustuseks tuleb votta mingi suvatoo, et siis rahulikult otsida seda oiget tood.

Sel laup kaisime uhel kontserdil, selline kulapidu oli. Esinesid 3 musta meest Senegalist ning neil oli veel toeks 5 kohalikku pillimeest, seega lava oli rahvast tais. Publikuks olid valdavalt sellise hipiliku valimusega tegelased igast vanusest. Oli sulelapsi ja koolieelikuid ning halli pika habemega papisid ning kujutage ette nad koik tsillisid ja gruuvisid, kellelgi polnud vahimatki kompleksi oma liikumisstiili suhtes. Vaga ehmatav alguses. Lahed saali ja koik tomblevad omamoodi ja kusjuures omas taktis. Uldse ei saanud aru, et mis siin toimub. Kes vobeles, kes tahtis justkui lendu tousta, kes oleks nagu elektriloogi saanud, moni seisis ilusti kahel jalal aga silmad olid kinni ja kaed taeva poole ( tegi vist mingeid energiaringe vms). Uhesonaga vaga kirev. No ja eks meile oli kogu see uritus veidi uudne. Oleks nagu Kohilasse sattunud kus mingi kohalik popp rokiband raiub laval ja koik saalisolijad hulluvad. Aga musa mulle meeldis, lauldi kull vahe mooda ja nii aga feeling oli olemas ja kogu see afrojamm mulle meeldib ju. Vottis tantsima kull. Aga Alvinil sai peale moningast olemist sellest uritusest kull, et muusika polevat tema arusaamale jne, kuid ta pidas siiski vapralt lopuni vastu ja tegi mulle seltskonda. Saali nurgas muudi teed ja koogikesi ning vaheaegadel kaidi oues juttu puhumas ja raudselt tommati autos ka savu. Ma arvan, et me sattume tulevikuski sellistele uritustele.

Veel meenutusi

motlesin, et ennem kui Austraaliast raagin, teen Indoneesiaga asjad klaariks. Meil polnud lopus enam mahti, et kirjutada nii et nuud saan seda takkajargi teha.

Peale saarelt naasmist rentisime paariks paevaks uhe logu motika, kohalik kutt sebis. Saime kauba peale ka kaks munakoort ehk kiivrit. Iga kord kui Alvin sellega otsa vaatas, ei suutnud ma ennast tagasi hoida ja teatasin, et ta paistab valja nagu trikimees, a la A-ruhm ( teate kull ju seda 80-ndate actionsarja :D) kiiver ei istunud sugavalt peas vaid hoopis kuskil kupu otsas ja oli erkkollane ning hirrrmus suur, igaljuhul saime vastastikku naerda iga kord kui teineteisele otsa vaatasime. Aga soiduk oli vagev, kaima tuli luua ikka mitu korda ja oooo, me ei unusta vist seda sadulat. Piisas luhikesest otsast ja juba oli tunda kuidas kannikas jai tuimaks, plus sadul oli veel ettepoole kaldu ka ! Aga kogu see jama oli indoneesiale kohane nii et kokkuvottes meile meeldis ikkagi. Esimesel paeval sattusime kuskile pansionaati, vaatasime et huvitav tee ja kutame seda pidi edasi ja hopsti jarsku kuskil hoovi peale ja trulludes vanainimesed kakerdavad ringi. Kaisime ara ka mones rannas aga meie maja ees oli ikkagi koige monusam. Teisel paeval soitsime mae otsa. vaatasime, et sumpaatne teine ja otsisime tee sinnapoole. Lopuks muutus tee kohe imepisikeseks ja aina jarsemaks. Isegi igivana asfalt loppes ara ja asendus kiviklibuga. Loomulikult kuumenes ka motikas ules ja suri valja aga Alvin ei jatnud jonni ja utles, et ta lukkab raisa edasi. Ja oieti tegi, sest peale pikka tousu joudsime kummalisse kohta. Tee loppes ara ja nuud olid ees mingid varemed. Nagime vara purskkaevu, mingeid kivitahvleid, sammaldunud kitsast treppi ja umbe kasvanud basseini. Uhestki sildist me muidugi aru ei saanud aga kui olime seal treppepidi ules ja alla uudistanud ning paremale ja vasakule vahtinud siis arvasime, et tegu on mingi vana veehoidlaga, sest basseine oli mitu ja muud vastavat atribuutikat ka. ja koht ise oli ka ilus, lopsakasroheline, urgne ja vaikne. Naha oli, et osad taimed olid istutatud aga uldiselt naturraalne vark. No selle auhinnaga teekonna lopus jaime kull rahule. Paev kirjas.

tagasi Pontinaki saime kohalike meestega. Muidu oleks pidanud bussiga kolistama kolmetunnise otsa koos rahvamassi ja suitsupilvega ( nad ju tombavad bussis) aga Charlie maja ees peatus vaike jeep ning kusisime neilt, et ega ei lahe Pontianaki. olid kohe nous. Nendega oli lahe soita juba selleparast, et sai kiiremini aga lisaks ka mugavamalt ja kokkuvottes huvitavamalt. Tegime soogipeatuse uhes kohalikus grillis. Saime maitsta sutel suitsutatud riisi, mis tehtud banaanilehtede ja bambuspulkade vahel, lisaks tellis Alvin hea grillkala ja lauale toodi ka tigusid magusas pahklikastmes. Issand kui hea oli !!! Toeline elamus, maitsed olid koik nii uued ja huvitavad. Soime siis koos oma kahe uue sobraga, nemad matsutasid jubedalt ( siin see vist kombeks) ja puhusime veidi juttu kate ja minimaalse sonavara abiga. Me maksime louna valja sest bensiiniraha nad keeldusid votmast ja nii saime omapoolse zhesti teha. Veel olid nad nii kenad, et viisid meid ka ekvaatorimonumenti vaatama. Nimelt asub Pontianak tapselt ekvaatoril ning selle monumendi juures kaiakse 2 korda aastas vaatamas nahtust, kus paike on tapselt pea peal ning uhtegi varju pole. No me oleme iseenesest jube sellega rahul, et oleme tapselt ekvaatoril nuud ara kainud. Sobrad viisid meid hotelli ja jatsime huvasti, toredad inimesed aga kohe naha , et linnast, palju soliidsemad nii kaitumises kui riietuses.

Ja hommikul oligi meie lend Jakartasse. Pidu labi. Jakartas veetsime veel kaks paeva, et veidi shopata ja olla igaks juhuks ikka oigel ajal kohal. Shopata polnud suurt midagi, sest enamus kaubamaju olid nagu meie kunagine kadaka turg. Suur uhke maja ning kui sisse lahed siis seisab sinu ees miljaon pisikest boksi, igal uhel oma kraam muugiks. No ja seda ei kolvanud kull osta, mingi hiinajama. Kvaliteet ja tegumood oli nii jube, et tulime tagurpidi valja. Aga lopuks leidsime ikkagi selle laanelikuma kaubamaja ka ules, spordiosakonnast sai mone asja ikkagi.

Kohalikest veel. Naised on nagu on, erilist naiselikkust ei naita, olemuselt sellised semud, kohati lausa jamedad. Mehed jallegi vastupidi. Sellised pisikesed, kribud, peenikese kondi ja notke olajoonega. VOEHHHHH ! Mehelikkust pole raasugi. ja kilkavad ka nii et maja tagant tuleb mingi kisa ja kiljumine ja arvad, et naised ja lapsed mangivad palli aga tegelikult hoopis kari kohalikke noormehi. Mul ei ole mingi probleem kujutada neid seelikud seljas ja suu varvitud kuskil lava peal transvestiitide showd tegemas. Ma arvan, et vaga suur osa neist on ka omasoolembelised. Kusjuures ! Mees ja naine ei tohi avalikult oma kiindumust ules naidata, kaest kinni hoida ei tohi, veel enam kallistada voi musi anda. Me pidime Alviniga ses suhtes ikka valvsad olema, harjunud ju lahedusega. Aga ! Kui kaisime Balil reggae peol siis polnud mingi probleem kolmel pedel labisegi teineteist suudelda ja tantsuporandal ameleda. Et see siis on normaalne.