Veel meenutusi

motlesin, et ennem kui Austraaliast raagin, teen Indoneesiaga asjad klaariks. Meil polnud lopus enam mahti, et kirjutada nii et nuud saan seda takkajargi teha.

Peale saarelt naasmist rentisime paariks paevaks uhe logu motika, kohalik kutt sebis. Saime kauba peale ka kaks munakoort ehk kiivrit. Iga kord kui Alvin sellega otsa vaatas, ei suutnud ma ennast tagasi hoida ja teatasin, et ta paistab valja nagu trikimees, a la A-ruhm ( teate kull ju seda 80-ndate actionsarja :D) kiiver ei istunud sugavalt peas vaid hoopis kuskil kupu otsas ja oli erkkollane ning hirrrmus suur, igaljuhul saime vastastikku naerda iga kord kui teineteisele otsa vaatasime. Aga soiduk oli vagev, kaima tuli luua ikka mitu korda ja oooo, me ei unusta vist seda sadulat. Piisas luhikesest otsast ja juba oli tunda kuidas kannikas jai tuimaks, plus sadul oli veel ettepoole kaldu ka ! Aga kogu see jama oli indoneesiale kohane nii et kokkuvottes meile meeldis ikkagi. Esimesel paeval sattusime kuskile pansionaati, vaatasime et huvitav tee ja kutame seda pidi edasi ja hopsti jarsku kuskil hoovi peale ja trulludes vanainimesed kakerdavad ringi. Kaisime ara ka mones rannas aga meie maja ees oli ikkagi koige monusam. Teisel paeval soitsime mae otsa. vaatasime, et sumpaatne teine ja otsisime tee sinnapoole. Lopuks muutus tee kohe imepisikeseks ja aina jarsemaks. Isegi igivana asfalt loppes ara ja asendus kiviklibuga. Loomulikult kuumenes ka motikas ules ja suri valja aga Alvin ei jatnud jonni ja utles, et ta lukkab raisa edasi. Ja oieti tegi, sest peale pikka tousu joudsime kummalisse kohta. Tee loppes ara ja nuud olid ees mingid varemed. Nagime vara purskkaevu, mingeid kivitahvleid, sammaldunud kitsast treppi ja umbe kasvanud basseini. Uhestki sildist me muidugi aru ei saanud aga kui olime seal treppepidi ules ja alla uudistanud ning paremale ja vasakule vahtinud siis arvasime, et tegu on mingi vana veehoidlaga, sest basseine oli mitu ja muud vastavat atribuutikat ka. ja koht ise oli ka ilus, lopsakasroheline, urgne ja vaikne. Naha oli, et osad taimed olid istutatud aga uldiselt naturraalne vark. No selle auhinnaga teekonna lopus jaime kull rahule. Paev kirjas.

tagasi Pontinaki saime kohalike meestega. Muidu oleks pidanud bussiga kolistama kolmetunnise otsa koos rahvamassi ja suitsupilvega ( nad ju tombavad bussis) aga Charlie maja ees peatus vaike jeep ning kusisime neilt, et ega ei lahe Pontianaki. olid kohe nous. Nendega oli lahe soita juba selleparast, et sai kiiremini aga lisaks ka mugavamalt ja kokkuvottes huvitavamalt. Tegime soogipeatuse uhes kohalikus grillis. Saime maitsta sutel suitsutatud riisi, mis tehtud banaanilehtede ja bambuspulkade vahel, lisaks tellis Alvin hea grillkala ja lauale toodi ka tigusid magusas pahklikastmes. Issand kui hea oli !!! Toeline elamus, maitsed olid koik nii uued ja huvitavad. Soime siis koos oma kahe uue sobraga, nemad matsutasid jubedalt ( siin see vist kombeks) ja puhusime veidi juttu kate ja minimaalse sonavara abiga. Me maksime louna valja sest bensiiniraha nad keeldusid votmast ja nii saime omapoolse zhesti teha. Veel olid nad nii kenad, et viisid meid ka ekvaatorimonumenti vaatama. Nimelt asub Pontianak tapselt ekvaatoril ning selle monumendi juures kaiakse 2 korda aastas vaatamas nahtust, kus paike on tapselt pea peal ning uhtegi varju pole. No me oleme iseenesest jube sellega rahul, et oleme tapselt ekvaatoril nuud ara kainud. Sobrad viisid meid hotelli ja jatsime huvasti, toredad inimesed aga kohe naha , et linnast, palju soliidsemad nii kaitumises kui riietuses.

Ja hommikul oligi meie lend Jakartasse. Pidu labi. Jakartas veetsime veel kaks paeva, et veidi shopata ja olla igaks juhuks ikka oigel ajal kohal. Shopata polnud suurt midagi, sest enamus kaubamaju olid nagu meie kunagine kadaka turg. Suur uhke maja ning kui sisse lahed siis seisab sinu ees miljaon pisikest boksi, igal uhel oma kraam muugiks. No ja seda ei kolvanud kull osta, mingi hiinajama. Kvaliteet ja tegumood oli nii jube, et tulime tagurpidi valja. Aga lopuks leidsime ikkagi selle laanelikuma kaubamaja ka ules, spordiosakonnast sai mone asja ikkagi.

Kohalikest veel. Naised on nagu on, erilist naiselikkust ei naita, olemuselt sellised semud, kohati lausa jamedad. Mehed jallegi vastupidi. Sellised pisikesed, kribud, peenikese kondi ja notke olajoonega. VOEHHHHH ! Mehelikkust pole raasugi. ja kilkavad ka nii et maja tagant tuleb mingi kisa ja kiljumine ja arvad, et naised ja lapsed mangivad palli aga tegelikult hoopis kari kohalikke noormehi. Mul ei ole mingi probleem kujutada neid seelikud seljas ja suu varvitud kuskil lava peal transvestiitide showd tegemas. Ma arvan, et vaga suur osa neist on ka omasoolembelised. Kusjuures ! Mees ja naine ei tohi avalikult oma kiindumust ules naidata, kaest kinni hoida ei tohi, veel enam kallistada voi musi anda. Me pidime Alviniga ses suhtes ikka valvsad olema, harjunud ju lahedusega. Aga ! Kui kaisime Balil reggae peol siis polnud mingi probleem kolmel pedel labisegi teineteist suudelda ja tantsuporandal ameleda. Et see siis on normaalne.