Asukoha muutus
Uhesonaga nagu te koik oletada voite, ei ela me enam Cape Tribulationsis. Kokkuvottes tegime seal 1 kuu tood ja jaime kovasti plussi. Seda mitte ainult rahaliselt vaid ka kogemustelt - oli vaart koht, kena looduse ja koige muuga ning saime seal viibides palju lahedaid kogemusi ning veel raha ka teenida. Kokkuvottes on meil kahepeale saastetud ule 35 000.- EEK. Kusjuures seda koos soogi, elamise ja muude kuludega. Ja tegelikult tegime tood ikka eriti vahe ja palk polnud ka teab mis.
Teatasime siis possile, et nuud me lahme ja ta oli sellega rahul kull. Ei lainud mingiks jamaks. Jalle oli monus reisisabin sees, pakkisime auto kokku, varustasime ennast banaanide ja mangodega ning porutasime minema. Vaike vahejuhtum muidugi oli. Teel makke tegime vaikese peatuse, sest ma tahtsin ilusad vaadet nautida. Kui autost valja saime, selgus, et midagi kuskil lekib. Mingi paak oli pragunema hakanud ja minu arust taielik vedamine, et me ikkagi peatusime. Nuud laksime alla tagasi ja tellisime uue paagi. Maksis 100 AUD ning juba jargmine paev oli Alvinil see kaes ja vahetatud. Ja huppasime jalle autosse. Suundusime sisemaad pidi pohja poole, Cooktowni. Seal astus Kapten Cook 1770 a esimest korda Austraalia mandrile. Kogu matk oli umbes 300km. Tulime vihmametsast, labisime subtroopilise maeaheliku, edasi laskusime suht kuiva savanni. Kliima, taimkatte ja ohuniiskuse muutus oli selle vaikese maa peale taitsa suur. Magedes olid kummalised puud, jahe ohk, uksikud madalad pilved, sugavroheline taimkate, pollud, viljapuud jne. Ilus, karge, varskendav. Savann tuli jarsku. Tee lookles labi loputute kuivanud poldude, joeorgude ja igal pool umberringi maestik. Taimestik kidur, termiidi tornikesed igal pool, asfalt looskas, kangurulaibad vedelesid tee aares. Aga ikkagi, mingi volu oli sellel soidul, erinev varasemast. Uskumatu vaate saime korgelt platvormilt, kus nagid kogu umbritsevat maestikku sinakas udus ja kuiva savanni seal pohjas. Tuul vihises, kotkad lendasid.
Ja nuud sulle memm. Loomulikult me laksime Black Mountaini vaatama. Kes ei ole kuulnud siis votke teadmiseks, et see on kummaline must magi, mis moodustunud tohutute graniidist kivilahmakate pragunemisel. Magi on must, koosneb suurtest, vaikestest ja vaga kummalise kujuga kivipankadest ja seal peal taimestik praktiliselt ei kasvagi. Paris ehmatav on sellele laheneda. Soidad autoga keset kollast korbenud savanni, silm on harjunud ara hallide, beezide toonidega ja siis jarsku peale kurvi pahhhhh, must magi sinu ees. Sudame vottis poksuma kull. Lisaks on selle maega seoses palju mustilisi lugusid raagitud. Inimesed jaavad seal kadunuks, samuti loomad, kuulda on erinevaid haali - raksatused, oiged. Aborigeenid ei lahe sellele maele isegi mitte ligi, nende keeles on mae nimeks Surma Magi. No ja arvake mis meie tegime. Loomulikult laksime sinna eksploorima. Votsime asja tosiselt ette, soime kohud tais, tossud jalga, jook kaasa ja matkama. Aega laks pool paeva ja me kaisime seal tipus ara. Ronimine oli ikka vaga hull, millest alguses ei saanudki vaga aru. Aga mida korgemale seda keerulisemaks ja kummalisemaks laks kogu olemine. Oli kohti, kust mina uksi ei oleks saanud edasi ega tagasi minna, Alvin aitas. Osade kivilahmakate vahelt nagin, et alla laheb koobas voi mingi sugavik. Kohati tuli nendest avaustest mingi konna voi nahkhiire haal ja paha lohn. Uks moment olin ma kerges paanikas, sest tundus, et edasi enam eriti ei saa ja tagasi minna oleks vaga raske. Tipust oli puudu ainult umbes 100 m ja seetottu mulle olukord ei meeldinud. Tahaks edasi aga ei julge, sest iga kivinuki pealt laks alla kukkumise oht aina suuremaks. Lisaks veel uleuldine korguse mittenautimine. Vaatad ringi ja saad aru, et krt ma olen ikka vaga korgel ja kummalises kohas. Aga onneks mul on mehine Alvin, kes sona otseses mottes mind jalle jalule tostis. Ja no pohimotte parast ma ei saanud ka enne tippu asja pooleli jatta !!!! Ja sinna me lopuks ka joudsime, ja tipus oli dragon s.t. eesti keeli , et draakon sisalik. Nagu varaan, kellel on hirmuaratav krae, mille ta vihastades ules tostab. Nagime seda vastas panga pealt ja ta ei liigutanud kohe uldse. Voisid kivikesega vastu saba visata ja see ikka istus ninaga paikese poole, ise olles tagajalgadel ja silmad kinni. Nagu mingi kivikuju. Tipu lahedal oli ka kivitroon, tapselt nagu raiutud kuningatroon koos kaepidemete ja jalakohtadega. Kummaline, massiivne. Alla tuleks oli uldiselt tuutu, kaed olid ronimisest juba hellad ja muidu ka tudinenud sellest, et pidevalt pead oma tahelepanu uleval hoidma. Aga lopuks oli ikkagi hea tunne, et kaisime ara 470 m korguse mae otsas, taiesti uskumatu. Ja ei kadunud ara ja ei lainud lolliks voi hulluks katte.
Jargmisel paeval tiirutasime ringi Cairnsi lahistel. Jalle magisel maastikul aga see oli juba rohlisem. Palju pollumajandust, moni sumpaatne kulake ja loomulikult magised maanteed korralike kaanakute - vaanakutega. Oobisime seekord orus, joe kaldal. vaga monna.
Selle pisikese reisi ajal jalle ja jalle molemad kogesime et KUI MONUS MEIL IKKA ON ! See on lahe elustiil kui sa saad ise valida kuhu lahed, millal lahed, kas viitsid tana voi tahad hoopis homme minna. Iga oo erinevas kohas, igal hommikul erinev lohn ja tunne. Arkad ules, teed silmad lahti ja sul on suur huvi eesolevat paeva elada - silmad ja korvad oleks nagu eriti arksad. Tahad ahmida elu endasse, vaadata, kogeda, olla, tunda ja ei taha, et keegi KRT seda segaks. Oled enda peremees. Ohtuks monusalt vasinult jood tassikest teed ja kuulatad, mis umberringi toimub. Igal tegelasel omad asjad ajada. Linnud sabistavad, konnad krooksuvad, vombatid tuhnivad, kalad sulpsavad joes jne. Ja hea on tunda, et pole kiiret, pole midagi vaja kohe ruttu ara teha, kellelegi helistada, mingeid asju ajada. Saad olla rahus, lurpida teed, kolgutada jalgu auto pagassi peal istudes ja vaadata kuidas kuu liigub, helendavad putukad lendavad.
Praegu oleme Cairnsis ja uritame endale selgeks teha mida me tahame. Vaga suur pohimotteline otsus. Kas tahame ulejaanud aja siin ringi tuisata ja vahel juhutood farmis teha ning olla vabad ja liikuvad, sealjuures eriti suurt raha korvale ei pane. Voi tahame leida mingi sudamelahedasema too siin turisminduses voi mul massaazis ning saada korralikumat palka ja raha korvale panna, et tulevikus ka reisida. Eestis sellist raha teenib palju palju vaevalisemalt, seetottu oleks siin hea voimalus veidi finantsi tekitada. Vaga meelitav idee, minna 6 kuuks Taisse elama. Samas siis oleksime paiksemad ja teeksime luhemaid seiklusi. Aga jallegi, ida rannik on n.o. labi kammitud ja siis peaks minema laane rannikule. See on jallegi vaga tuutu, sest esimesse huvitavasse punkti oleks 2800 km kuumas korbekliimas soitu. See ei imponeeri. Ja iial ei saa kindel olla, et see suur soit siis seda ka vaart on. Voib juhtuda, et ilma asjata raiskad oma raha ja aega. Uldiselt on siin nii, et mitte kellegi arvamust ei saa tosiselt votta. Kohalike arust on igas kohas parim ja ilusaim ja fantastiliseim. Mingu nad ka .... Seega oleks vist praegune asukoht meile ikkagi koige meeldivam paik. Ja siin oleks kaia ja avastada kull. Miinuseks on ainult vihmaperiood, mis kohe kohe algamas. Kallama peaks umbes 3 kuud.
Teatasime siis possile, et nuud me lahme ja ta oli sellega rahul kull. Ei lainud mingiks jamaks. Jalle oli monus reisisabin sees, pakkisime auto kokku, varustasime ennast banaanide ja mangodega ning porutasime minema. Vaike vahejuhtum muidugi oli. Teel makke tegime vaikese peatuse, sest ma tahtsin ilusad vaadet nautida. Kui autost valja saime, selgus, et midagi kuskil lekib. Mingi paak oli pragunema hakanud ja minu arust taielik vedamine, et me ikkagi peatusime. Nuud laksime alla tagasi ja tellisime uue paagi. Maksis 100 AUD ning juba jargmine paev oli Alvinil see kaes ja vahetatud. Ja huppasime jalle autosse. Suundusime sisemaad pidi pohja poole, Cooktowni. Seal astus Kapten Cook 1770 a esimest korda Austraalia mandrile. Kogu matk oli umbes 300km. Tulime vihmametsast, labisime subtroopilise maeaheliku, edasi laskusime suht kuiva savanni. Kliima, taimkatte ja ohuniiskuse muutus oli selle vaikese maa peale taitsa suur. Magedes olid kummalised puud, jahe ohk, uksikud madalad pilved, sugavroheline taimkate, pollud, viljapuud jne. Ilus, karge, varskendav. Savann tuli jarsku. Tee lookles labi loputute kuivanud poldude, joeorgude ja igal pool umberringi maestik. Taimestik kidur, termiidi tornikesed igal pool, asfalt looskas, kangurulaibad vedelesid tee aares. Aga ikkagi, mingi volu oli sellel soidul, erinev varasemast. Uskumatu vaate saime korgelt platvormilt, kus nagid kogu umbritsevat maestikku sinakas udus ja kuiva savanni seal pohjas. Tuul vihises, kotkad lendasid.
Ja nuud sulle memm. Loomulikult me laksime Black Mountaini vaatama. Kes ei ole kuulnud siis votke teadmiseks, et see on kummaline must magi, mis moodustunud tohutute graniidist kivilahmakate pragunemisel. Magi on must, koosneb suurtest, vaikestest ja vaga kummalise kujuga kivipankadest ja seal peal taimestik praktiliselt ei kasvagi. Paris ehmatav on sellele laheneda. Soidad autoga keset kollast korbenud savanni, silm on harjunud ara hallide, beezide toonidega ja siis jarsku peale kurvi pahhhhh, must magi sinu ees. Sudame vottis poksuma kull. Lisaks on selle maega seoses palju mustilisi lugusid raagitud. Inimesed jaavad seal kadunuks, samuti loomad, kuulda on erinevaid haali - raksatused, oiged. Aborigeenid ei lahe sellele maele isegi mitte ligi, nende keeles on mae nimeks Surma Magi. No ja arvake mis meie tegime. Loomulikult laksime sinna eksploorima. Votsime asja tosiselt ette, soime kohud tais, tossud jalga, jook kaasa ja matkama. Aega laks pool paeva ja me kaisime seal tipus ara. Ronimine oli ikka vaga hull, millest alguses ei saanudki vaga aru. Aga mida korgemale seda keerulisemaks ja kummalisemaks laks kogu olemine. Oli kohti, kust mina uksi ei oleks saanud edasi ega tagasi minna, Alvin aitas. Osade kivilahmakate vahelt nagin, et alla laheb koobas voi mingi sugavik. Kohati tuli nendest avaustest mingi konna voi nahkhiire haal ja paha lohn. Uks moment olin ma kerges paanikas, sest tundus, et edasi enam eriti ei saa ja tagasi minna oleks vaga raske. Tipust oli puudu ainult umbes 100 m ja seetottu mulle olukord ei meeldinud. Tahaks edasi aga ei julge, sest iga kivinuki pealt laks alla kukkumise oht aina suuremaks. Lisaks veel uleuldine korguse mittenautimine. Vaatad ringi ja saad aru, et krt ma olen ikka vaga korgel ja kummalises kohas. Aga onneks mul on mehine Alvin, kes sona otseses mottes mind jalle jalule tostis. Ja no pohimotte parast ma ei saanud ka enne tippu asja pooleli jatta !!!! Ja sinna me lopuks ka joudsime, ja tipus oli dragon s.t. eesti keeli , et draakon sisalik. Nagu varaan, kellel on hirmuaratav krae, mille ta vihastades ules tostab. Nagime seda vastas panga pealt ja ta ei liigutanud kohe uldse. Voisid kivikesega vastu saba visata ja see ikka istus ninaga paikese poole, ise olles tagajalgadel ja silmad kinni. Nagu mingi kivikuju. Tipu lahedal oli ka kivitroon, tapselt nagu raiutud kuningatroon koos kaepidemete ja jalakohtadega. Kummaline, massiivne. Alla tuleks oli uldiselt tuutu, kaed olid ronimisest juba hellad ja muidu ka tudinenud sellest, et pidevalt pead oma tahelepanu uleval hoidma. Aga lopuks oli ikkagi hea tunne, et kaisime ara 470 m korguse mae otsas, taiesti uskumatu. Ja ei kadunud ara ja ei lainud lolliks voi hulluks katte.
Jargmisel paeval tiirutasime ringi Cairnsi lahistel. Jalle magisel maastikul aga see oli juba rohlisem. Palju pollumajandust, moni sumpaatne kulake ja loomulikult magised maanteed korralike kaanakute - vaanakutega. Oobisime seekord orus, joe kaldal. vaga monna.
Selle pisikese reisi ajal jalle ja jalle molemad kogesime et KUI MONUS MEIL IKKA ON ! See on lahe elustiil kui sa saad ise valida kuhu lahed, millal lahed, kas viitsid tana voi tahad hoopis homme minna. Iga oo erinevas kohas, igal hommikul erinev lohn ja tunne. Arkad ules, teed silmad lahti ja sul on suur huvi eesolevat paeva elada - silmad ja korvad oleks nagu eriti arksad. Tahad ahmida elu endasse, vaadata, kogeda, olla, tunda ja ei taha, et keegi KRT seda segaks. Oled enda peremees. Ohtuks monusalt vasinult jood tassikest teed ja kuulatad, mis umberringi toimub. Igal tegelasel omad asjad ajada. Linnud sabistavad, konnad krooksuvad, vombatid tuhnivad, kalad sulpsavad joes jne. Ja hea on tunda, et pole kiiret, pole midagi vaja kohe ruttu ara teha, kellelegi helistada, mingeid asju ajada. Saad olla rahus, lurpida teed, kolgutada jalgu auto pagassi peal istudes ja vaadata kuidas kuu liigub, helendavad putukad lendavad.
Praegu oleme Cairnsis ja uritame endale selgeks teha mida me tahame. Vaga suur pohimotteline otsus. Kas tahame ulejaanud aja siin ringi tuisata ja vahel juhutood farmis teha ning olla vabad ja liikuvad, sealjuures eriti suurt raha korvale ei pane. Voi tahame leida mingi sudamelahedasema too siin turisminduses voi mul massaazis ning saada korralikumat palka ja raha korvale panna, et tulevikus ka reisida. Eestis sellist raha teenib palju palju vaevalisemalt, seetottu oleks siin hea voimalus veidi finantsi tekitada. Vaga meelitav idee, minna 6 kuuks Taisse elama. Samas siis oleksime paiksemad ja teeksime luhemaid seiklusi. Aga jallegi, ida rannik on n.o. labi kammitud ja siis peaks minema laane rannikule. See on jallegi vaga tuutu, sest esimesse huvitavasse punkti oleks 2800 km kuumas korbekliimas soitu. See ei imponeeri. Ja iial ei saa kindel olla, et see suur soit siis seda ka vaart on. Voib juhtuda, et ilma asjata raiskad oma raha ja aega. Uldiselt on siin nii, et mitte kellegi arvamust ei saa tosiselt votta. Kohalike arust on igas kohas parim ja ilusaim ja fantastiliseim. Mingu nad ka .... Seega oleks vist praegune asukoht meile ikkagi koige meeldivam paik. Ja siin oleks kaia ja avastada kull. Miinuseks on ainult vihmaperiood, mis kohe kohe algamas. Kallama peaks umbes 3 kuud.
posted by Kelli ja Alvin | 9:08 PM
5 Comments:
Terekest siit sombusest Eestist!
No nii. Seda ma arvasin, et te ei saa rahulikuks jääda, kui nii pönev koht lähedal on. Kas sa midagi erilist seal mäel tunnetasid ka? Ma vist ise oleksin ka sinna läinud. Tore, et saite sealt tulema ja edasi liikusite. Ja hea, et ilma erilise jamata köik löppes.
Kas sa tahad öelda, et te mölgutate mötteid sealt edasi Tahiitile söita? Kui olete otsustanud, mis edasi teete, anna meile ka teada. Meil on ikka sügis, sooja on 8 kraadi ja Coco ajab karvu, valmistub kevadeks. Pidevalt on sompus ja päikest pöle ammu näind. Üks jobu söitis mul autoukse sisse ja ise lasi loomulikult jalga, tegelen selle vahetusega. Tata ja Palle läksid otepääle radasid tegema, 4 Palle klassivennaga. Tata ostis uue kelgu ja mingi vana müüs maha, ostis veel uue veoauto ka ja vana viis romulasse. Me valmistume talveks ja vaikselt ka jöuludeks. Kas sul kingisoovi ka on?
Kirjuta jälle, kui saad, muidu hakkan pabistama.
memm
Kui Paap ja Palle Lja-lja juubelil seda Black Mountaini juttu meile rääkisid, hakkas mul süda kohe põksuma. Esiteks, tundus see kõik nii põnev ja teiseks olin kindel, et te sinna kondama lähete..
Väga tore kuulda, et ikka õnnelikult sealt tagasi olete!
Millal sa pilte saata saad või siia blogisse üles paned? Sellise mahlaka teksti juurde sooviks väga pilte ka näha, veeendumaks, kui kaunis teil kõik seal on.
A ja siit ka üks erakordne sündmus: juubelil nägin esimest korda Paapu ülikonnaga!!!!! Päris palju nalja sai selle ümber tehtud (eriti lipsumustri pärast :) ) ning inimeste reaktsioonid olid väga naljakd, kui nad Paapu nägid :)))
Viimane asi: Bushi visiit. Loodan, et meie maja ees meid piirama ei hakata. Jalakäimist mõtlen eelkõige.. Kõlaka järgi võivad turvamehed/politsei küsida dokumenti, et tõestada, et siin elan, kuid ma hetkel mujale sisse kirjutatud :P Pärast ei saagi trennist tagasi koju...ah küll ma nad ära räägin :) Ohtlik märk on see, et parkimiskeelu märgid on juba ka meie maja ette üles pandud..
Kallistan
Terv! Täna on siis esmaspäev ja sain minagi jälle arvutisse. Karlutt tervitab teid ja juba mõlemile villasokid kootud ka (las koob! Kellile oranged ja Allile kirjud...)Kohutavalt kihvt! Ma lugesin ka Lidia poolt jäetud aadressil sellest müstilisest mäest ja nyyd teie kirjutamistest selgub, et oligi äärmiselt põnev. Ma ei kujuta ette Kelli, kuidas Sa küll selle mäkke ronimisega toime tulid (mul elavalt meeles see Pirita jõe ja vana Iru silla lugu), mina ise oleksin küll vist kindlasti mitte toime tulnud. MA OLEKSIN KARTNUD ja poleks julgenud (ilmselt).TUBLIKESED! Ma olen nii uhke teie üle! Muidugi on mõnna teha mida tahad (noh, ega ju elus teadupärast midagi sellist just eriti tihti ette ei tule). Midagi meilt (kuna ei oska ise paremini öelda, kasutan laenatud mõtlemisi-ütlemisi) "Nüüd on nii pime aeg, et öösel õue minnes võid nina vastu puud või pimedust ära lüüa...Nädala neli talvemärki on: tantsiv vares udus, koprasöögipuud vees, udupisareis oksad ja kottpime öö." Tegelikult on päris mõnusalt soe, parem, kui lehetud puud ja liuglibe jää ilma lumekribeta!
Soovin teie pea et ulmelise moovie üha põnevamat jätku ja mis põhiline: KUI ÜKS EI JAKSA, SIIS TEINE AITAB!
No ja mis siis sellest hiidsisalikust seal mäetipus sai? Kui suur ta oli, mis värvi? KES TEGI SELLE TOOLI SINNA MÄETIPPU? Kangesti tulevad meelde Carlos Castaneda kirjatükid!Tugevad kallistused ja õnnistusi meilt kõigilt siit! Jääme ootama suure-suure põnevusega Kelli kirjutatava raamatu järge! Ema Rosinas.
Jalgsimatk tuletab meelde elu põhitõed (Mihkel Pärnamäe)
Kahenädalasel jalgsimatkal Hispaanias leidsin, et matkal saavad selgemaks mitmed tõed, mis on olulised ka tööd tehes ja igapäevaelu elades. Olin just saamas 50 aastaseks – leidsin, et võiks seda tähistada jalgsimatkaga. Reisi alguskohaks sai Roncesvalleis asula Püreneedes, mis on maaliline koht mägedes, kust palverändurid oma teekonda alustavad. Ööbisin varjupaigas ühes ruumis koos 100 inimesega.
Suure probleemi olin endale ise kaasa pakkunud – see oli seljakott täis igaks juhuks vajalikke asju. Üsna pea sain aru, et vaja on ainult vajalikke asju. Kõik see, mis on igaks juhuks, tuleb maha jätta. Nii jäid varjupaika uusi omanikke ootama uus Hispaania kommenteerituid kaart, paar raamatut, mõned riideesemed. Igaüks jättis maha midagi, mida keegi jälle võibolla otsis.
Nii selgus tõde – KÕIGEST, MIS ON ELUS SAADUD, EI TASU KINNI HOIDA. ON OLEMAS VAJALIKUD ASJAD JA ON OLEMAS LIIGNE KOOREM. KÄI OMA RADA JA OMA TEMPOGA – SEE ON PARIM VIIS TEEL OLLA.
Esimestel päevadel tundsin, et teekond on seda edukam, mida kiiremini selle läbin – hoiak, mis on Eestis omane – ole edukam, kiirem ja võimekam kui teised. Saavuta midagi ja võid õhtul olla uhke oma saavutuste üle.
Paari päevaga sain selgeks, et teel olemine oma tempos, laskmata teistel ennast häirida, on õigeim viis siin maailmas liikumiseks. Parimad kaaslased sellel retkel ei kiirutanud kunagi, neil ei olnud sihti peale liikumise. Üks sakslasest noormees oli teel olnud juba kolm kuud ja ta ei teadnud, millal koju tagasi jõuab. Temal oli aega minuga rääkida ja oma kogemusi jagada, temalt õppisin ka soovima kõigile buen camino.
Teel olemise filosoofia ütleb, et alati oled sa juba kohal ja samas ka teel. Kohal olles on põhjust rõõmustada hetke üle, teel olles on põhjust ootusärevust tunda. Kohal olles koguneb sinu ümber toredaid inimesi ja häid mõtteid – peab ainult aega olema neid märgata. Teel olijaist kaugenevad halvad inimesed ja vaenulikud mõtted ei pääse sulle enam ligi.
Ära püüa saavutada – kui elad vastavuses oma põhimõtetele olla õnnelikum kui saavutades. Hingele saab selliselt matkalt päris palju, alustades looduse vahelduvast võlust, läbides mägede tõuse ja langusi ja jälgides mägikülade maalilisi vaateid. Jätkates imelise ühtekuuluvustundega võõraste inimeste vahel, kes otsivad, mis on olulisem kui kiirustav materiaalne võidujooks kasvavate vajaduste rahuldamiseks.
Tõdemus, et inimesed ka mujal maailmas mõtlevad asjadele, mis on igapäevamuredest kaugemal, igavikulisemad ja globaalsemad, annab usku, et Eesti ei jää enam üksi.
Ei ole vaja teha seda, mida oled harjunud tegema ja mida sinult oodatakse. Üks viga rännakul on, kui püüad riietuda ja olla “korralikult” – nii nagu peab. Kui teha nii, nagu peab, kujuneb kandam seljas raskemaks, kui sul jaksu on, ja rändur ei jõua kaugele.
Selgus ka, et sööma ei pea füüsiliselt raske tegevuse korral korrapäraselt, sest üks hea uinak on kosutavam kui söögipaus. Mõnel päeval ununes söömine kuni õhtuni, aga energia ei vähenenud. Oleme unustanud, kui palju energiat võib saada kohtumisest heade inimestega ega oska nautida teel olekut rohkem kui kohalejõudmist.
Veendusin, et rännak sellisel rajal on kõige sobivam üksinda või lähedaste inimestega... tee on eelkõige iseendasse süüvimiseks ja maailmaga kohtumiseks. Ka inimesed, kes teele asudes ei taju, mis on elus tähtis, saavad rännakul selguse – võimalused selleks on olemas”.
Vot sellise toreda loo ma leidsin "Äripäevast" ja teile see lugu vist lugeda sobib kah! Ema
Tere sõbrakesed,
mõeldes kaasa teie kahtlutele edasise suhtes pean vajalikuks teile edasi anda oma Lääne-Austraalias elava sõbra hoiatuse teile: sõit läbi kõrbe idast läände autoga pidi tõesti olema ebapopulaarne tegevus Austraalias.
Eriti kui te kohalike juttu ei usalda,siis ei kujuta ju ette,kuidas end selleks ette valmistada ja mida vaja võib minna. Liiga palju ohte(ja sealjuures tundmatuid). Kas auto oleks piisavalt kindel abiline?
Igatahes - kui eales tahate sattuda Perthi,siis see naine on jaanuariks Euroopareisilt kodus tagasi ja valmis teid kohtama.
Aga Põhja-Tai võiks küll olla hea koht.
Olen teie rännakute üle rõõmus nagu teiegi.Ootan järgmisi uudiseid:))
Ele
Täna peame kõik Kai ja vanamemme sünnipäeva!!
Post a Comment
<< Home