KOLIMINE !

Nuud on siis lood sellised, et meie Shoti mutt muub maja maha. Pani muuki ja kohe olid paberid tehtud ja meil vaja valjaa kolida. Meil on siin Murwillus tapselt uks paarike tuttavaid ja nende juurde nuud lahmegi. Muidu uuriks midagi omaette aga kuna oleme ju varsti jalle liikvel siis keegi ei taha ju moneks nadalaks uurida. See paarike kelle juurde lahme on need samad kellega eelmine aasta mune varvisime. Me hakkame elame nende haagissuvilas ning toas saame kasutada nii arvutituba kui dussid vannid jne jne. Uhesonaga meie jaoks isagi parem variant kui siin muti juures, sest meil on oma privaatsus ning see koht on toesti vaikses ja looduslikult veel kaunimas kohas. Jallegi mae otsas koos ilusate vaadetega. Nii et me oleme oma kolimise tottu paris meeldivalt arevuses. Ja teadmiseks teile, et meile meeldivad muutused, nii hea on kui pole oma kinnisvara mille eest muretseda voi mingit totakat kallist vara mida putitada ja sailitada vms. Vaba inimesena on elu ikka nii palju lihtsam. Kui kuskil ei meeldi kolid mujale, votad teise too, uued hobid vms. Ja mulle tundub, et austraallased ongi selles suhtes agedad. Tihtilugu tuleb jutu seest valja, et elatud on mitmes erinevas osariigis, tehtud erinevaid toid ja liigutud ringi, mitte nii nagu eests, et isa, vanaisa, ja vanavanaisa olid Ahjast ja olen minagi Ahjast.

Munadepuhadest. Seekord oli mul juba ammu ette teada, et me lahme ja varvime-koksime mune selle sama seltskonnaga kus me elama hakkame. Kohe kui helistasin, oli proua nii vaimustuses minu ideest ja utles, et tal oli sama mote olnud. Nii et laksime ja pistsime munad keema, hiljem koksisime ja soime ja muljetasime. Koksimine tekitas nii palju elevust, koik votsid vaga tosiselt, moni tekitas lausa spetsiaalse tehnika, mina polnud varem sellist nainud. Igaljuhul sain ma naerda nii et silmad marjad. Koik voeti video peale ja tehti fotosid, sest nende jaoks oli see kohe eriti suur sundmus. Ai krt, miks ma kull pashat ei teinud, nae ei tulnud meeldegi, Eestis alati memm kusib, et kas ja millise seekord teen. Igaljuhul on neil vaga tore pere, 3 taiskasvanud last kellest 1 tutar elab inglismaal. Teine tutar sai just nunnu ja roomsameelse poja ning elab mehega rannikul ning kolmas laps on poeg, kes on aaretult sumpaatne ja loodusearmasaja boheem. Putitab ja viritab kodus erinevaid autosid. Meile molemale meeldib tema isiksus vaga, selline vaba ja avatud hing. Ja kogu selle seltskonnaga on lobus vestelda, raagimi nii observatooriumitest kui reisimisest kui umbritsevast loodusest. Juttu meil jatkub ja nalja saab.

Kooli ja oppimisega muudkui edenen, saatsin oma esimese referaadi ara koos powerpoint esitlusega. Mind taitsa huvitab kuidas minu eesti lahenemist siin hinnatakse. Uleuldiselt oleme harjunud et koik toimib siin teisiti. Mul jaab siis veel kaks eksamit siin sooritada ja eestis mingi vaike ulesanne taita ning ongi mu oppeained tehtud.

Uldiselt on meil juba reisiarevus sees, sest oleme broneerinud arasoidu 26 aprilliks, siis teeme 20 paevase ringreisi Tais ning 15 Mai ohtul oleme eestis. Kolistame jalle labi Istanbuli ning Melbournei. Sugis hakkab siin vaikselt saabuma ja see kargus ja teinekord kulu polemise lohn tekitavad Eesti igatsust. Kuuma ja palavaga sellist tunnet muuseas ei tule. Aga teatud lohnad seda tekitavad. Taitsa tahaks juba oma venda kallistada ja minna Passa majja ja tunda, et polekski nagu ara olnud. Igaljuhul eelmine kord juhtus kull nii. Mul oleks nagu 2 elu - uks Austraalia reaalsus ning teine Eesti realsus. Huppad uhest pildist teise ja siis jalle esimesse tagasi. Ja need pildid on ikka nii erinevad. Mulle tundub, et Austraali elu soosib suuremaid ja kiiremaid muutusi ning Eestis oled ennast kuskile ara paigutanud, lahterdanud, motestanud ning seal pusidki, sest voimalusi pole nii nagu siin. Vaike pindala, rahva arv, kliima, oma keel need koik mojutavad.