Bangkokist

Tervitused kagu -Aasiast !

Oehhhhhhhh, paris piinarikas reis on selja taga. Alustasime kogu varki Gold Coastilt, mis on meie kodust ca 40 min kaugusel. Esimene lend oli 2 tundi Melbournei, kohale joudsime oosel 23.45 ning otsustasime oo veeta lennujaamas sest oleks olnud totter nii ajalises kui ka majanduslikus mottes hakata taksodega soitma ja suvalises hostelis teiste randuritega samas toas magama ( voi siis mittemagama kuna keegi norskab voi teeb teab mida). Peale tuutut ood kivikova ja kulma pingi peal votsime jargmise lennu Uus-meremaale. Seal me peatuda ei tahtnud sest sinna tasuks teinekord minna pikemaks ajaks ning siis auto osta. Praegu seal ju kulm ka. Lennuki akendest paistis see maa rohelisem kui Austraalia kuid siiski lagedaks raiutud, samas kunkalik pinnavorm ja lahe pankrannikolid sumpaatsed. See reis kestis 3 tundi ning edasi pidime ootama 3 tundi lennujaamas, et votta jargmine lend. Seekord soitsime Uus-Meremaalt tagasi Austraaliasse (Sydneysse) ning ootasime jarjekordse 1,5 tunndi. Logistiliselt aaretult nome ja ebamugav aga meil polnud valikut sest meie lennupileti diilis on kirjas, et tuleb Uus-Meremaal ara kaia. Edasi votsime siis Sydney Bangkok lennu ( 9 tundi) onneks siin vedas ja saime molemad kolmesesse ritta pikali visata, nii et veidike sai isegi silma kinni lasta. Alvin avastas ules argates, et tema ritta oli uks tots ilmunud :) Nii, hetkel siis Bangkokis kohal, joudsime 1.30 oosel ning veidi soime ja tegime oma viisa asja korda ning siis hakkasime vaatama, et miks mitte jatta ka see oo vahele ja porutada kohe siit samast lennujaamast esimese lennuga saarele ara ! Ja nii teemegi. Praeguseks on piletid ostetud, vaga mugavalt koik kotid ara antud, mina istun lennufirma loungis tasuta internetis, Alvin seisab korval ja ajab tasuta popcorni naost sisse, hiljuti toppis mulle mingi voileiva suhu ja kohe lahen ruupan tassi sooja teed ja vaatan ule, et mis shokolaadid pakkumisel on. Nii siis, napud pusti koik on tore !

Pidulikult jargmine sada !!!

Ma magasin ju sajanda juubeli maha. Avastasin, et eelmine kord oli mu sajas postitus, plaanisin selle auks veidi pikemalt kirjutada aga no nagu ikka, magasin maha. Nii siis on seekord pikema jutu kord.

Uleuldiselt meist. Ma sain eile uhe eksamiga maha, homme teen teise ja samal ajal olen hoolega teinud oma uurimust mis on ka vaja nuud veel ara anda. Tahaks enne reisile asumist ju ara teha. Alvin on olnud suhteliselt kodune ja teinud ettevalmistusi meie reisiks. Ostis imeodava hinnaga Lonely Planeti ja nuud muudkui paneb marsruuti kokku. Istub ninapidi raamatus, loeb ja lehitseb, vahepeal teeb ullatunud haalt ja siis vahib kaugusesse, unistab. Mina loen oma oppematerjale, ei hakka selle unistamisega ennast praegu segama. Viimane nadal pole me kumbki eriti tood teinud, mina sel pohjusel et saaks eksamiks valmistuda. Alvin on vaga suureks toetajaks olnud minu opingute puhul. Teeb muudkui suua ja on igatpidi moistev kui ma tahan rahu voi olen liiga ebdasse tombunud ja suvenenud, toob mulle, oppurile poest veidi maiustust vms. Ja muuseas, tal on kokaanded valja loonud !!!! Taiesti lahe !!! Nailiselt paraja kergusega tulevad lihtsad, samas ullatavad ja maitsvad soogid. Vaaritab ja keedab paris innovatiivseid asju kokku. Viimastel kordadel on mind ikka kohe vaga ullatanud, loon lusikas kaes nurru ja vaatan talle armastavalt otsa. Nii hea on kui keegi hoolitseb su eest :)
Reisimeeleolu on meil ka juba peal. Oppimise vahepeal teeme tagahoovis vaikse sulgpallimatsi ja tunneme, nagu oleks kuskil vanaema juures maal, kuskil suvilas. Selline koolist vabaks saanud tunne on, tundub nagu kohe kohe saaks millegi lahedada peale hakata. Et suvi oleks nagu ees ja palju ponevat tuleb ara teha. Vana diivan verandal ja nooril kuivavad riided ainult lisavad seda "maal vanaema juures" tunnet. Samas olid ka moned paevad VAGA vihmased ja siis kiskus kulmaks ara ning istusime jopede ja tekkide sees, lurpisime teed.

Praeguseks oleme endale ka enam vahem paika pannud lahituleviku plaanid. Mina kavatsen jatkata oma opinguid, tehes seda kaugoppena. Sugisel tuleme tagasi Austraaliasse ja siis kukil novembris hakkab ka Alvin uliopilaseks. Tema tahab saada diplomi fitnessi alal, saaks hakata eratreeneriks voi midagi analoogset. Tal on hea alus sest minu korval on tal toitumise osas juba paris suur eelis ja tegelikkuses on tal ju selle asja peale annet. Uleuldiselt meie molema erialad taiendavad teineteist ideaalselt. Meid molemaid huvitavad vaga teise opingud. Saame niimoodi oma haaret laiendada - mina piilun tema materjale treeningute ja harjutuste teemadel, tema saab targemnaks toitumise alal ja tervisliku elustiili teemadel. Alvini opingud kestavad 6 kuud voi aasta, seda peab veel uurima. Seoses meie suvenenud huvidega motlesime, et ka nuud Tai reisil peaks midagi teemakohast korda saatma. Mind huvitaks vaga kogeda mingisugust puhastavat voi lausa paastukuuri. Proovin ara ka erinevad kehahooldused, voimalikult looduslahedased. Voib olla mingisugust voitluskunsti saaks uurida, joogas kaia, mediteerida jms. Tundub, et seal oleks koik see voimalik. Tegelikkuses saaks ka seal mingisugust taiendkoolitust endale organiseerida. Aga akki tosisem oppimine Taimaal jaab kuskile oktoobrisse. Uhesonaga vaatame, need alles mottemolgutused. Aga mulle meeldib kogu asja juures see, et selline reisimine annab loppkokkuvottes mingisuguse resultaadi. Et pole jutt sellest, et ajan raha kokku ja lahen 2 nadalaks kuskile valismaale raha raiskama ja siis tulen ajan jalle raha kokku ja lahen jargmisse kohta ja nii edasi. Reisin, aga mottega, selle mottega, et ennast harida ja selle kaudu teostada.

Aa, muuseas, ukspaev siin Alviniga molgutasime, et kui palju erinevaid kodusid ja eriti just magamisasemeid meil on olnud. Oleme elanud ilusti korralikul Tallinna korteris, siis Hiiumaal mitu suvehooaega telgis, minimajas ( 2,5 ruutu X 2,5 ruutu), siis suuremas palkmajas, siis Austraalias olles 6 kuud autos elanud, voi siis safaritelgis voi siis farmis valikodus, edasi uhiskodu shoti mutiga, siis jarelhaagises nuud onu Frangi juures. Mina voiks omalt poolt nimekirja veel taiendada talvehooaegadel puhkekeskuses elamisega, siis moned kuud Dzhunglis elanud ja mingi aja isegi suures 300 ruuduses majas elanud. Paris kirju ! Kindlasti lisandub sinna veel uusi ja huvitavaid variante, aa, jahi peal pole elanud. See on meil ka vaike unistus ! Kogu selle ringikondava elustiili juures on muidugi nii plusse kui ka miinuseid. Vahel kaib nii ajudele, et sa pead kellestki voi millestki soltuma ( a la maja muuakse maha ja pead valja kolima, ilm laheb sajuseks ja valjas elamine muutub nukraks, elad kull autos ja liigud ringi aga ei leia kohta kus saaks, tohiks oobida jn). Voib tulla sellise kodutu tunne peale kull, et krt kas rahu ka saab, aga tihtilugu see laheb kiirelt mooda ning sa tajud oma vabadust ning annad need pisikesed jamad andeks. Kokkuvottes oled onnelik sellise stiili ule. Ma tean, et ma tahan pidevalt Hiiumaaga uhenduses olla, elada Austraalias ning ka mujal ringi vaadata. Sellise liikumise juures polegi midagi statsionaarset moistlik pidada, votat oma kolm kompsu ja lahed.

Ma uritan veel enne araminekut viimast korda kirjutada. Kui see ei onnestu siis kuulete meist juba Taimaal.

Kellukas ( ma tean kull, et vanaema kutsub mind niimoodi )

Teine kord Dreamlandis

Tegime siis tana teoks, oli viimane voimalus kasutada meie pileteid. Seekord kujunes taitsa teistsuguseks kogu uritus. Palju oli juba ette teada ning seetottu selline ponevusmoment jai ara. Laksime lihtsalt ja tegime. Proovisime siis neid asju mida eelmine kord ei joudnud, sealhulgas mingid totakad kettkarussellid, pisike rollercoaster, teine film kinost. Seekord ei parvetanud mitte puuhaluga vaid suure rongaga, taitsa vahva oli, justnimelt vahva on see sona. Alvin tahtis lapsepolve meenutada ja laks nende totakate autode peale, mis elektriga tootavad ja koik teineteist rammivad. Mind ei huvitanud, tegin hoopis pilti. No aga parajalt tobe ikka, porutad kellelegi siss, loug kaib rinnale siis pea kuklasse ja moni arvab, et see on naljakas , hmmmmm :S Huvitaval kombel jai eelmine kord taiesti avastamata loomade osa. Seal siis katsusin kangurud ja koaalat, nagime ulilahedalt puutoneid, emusid, dingosid, krokodille ja muid tegelasi. Nukker pilt neid aravantsutatud loomi vaadata, kellel on toitmisest juba suht ukskoik. Mina katsusin ainult napuotsaga ja kuna kanguru ise tuli taitsa ligi ja vahtis silma sisse siis ma nati silitasin. Albiinotiiger oli ka. Tegime jalle buffeelouna, Alvin soi seekord veidi rohkem kui veidi seda datlikooki :D Ma ei utle kui palju :D Tower of Terrorisse seekord ei joudnudki, oli plaanis minna aga siis teatati valjuhaaldajatest, et atraktsioonil on vaike paus tehnilistel pohjustel ning otsustasime kalleid minuteid mitte raisata. Jooksime hoopiski selle vabalangemise atraktsioonini. Alvinil polnud seekord tuju ja ma laksin uksi. Otsustasin, et panen silmad kinni, tihtilugu on ju koik asjad niimoodi palju kohutavamad. JA OLIGI ! Kui mul eelmine kord jai sonu puudu, et edastada seda emotsiooni siis seekord korrutage see kahega, vahemalt. Minu korval istus uks plika kes oli ka mitu korda seda kukkumist teinud ja ta kogu aeg korrutas endale ja minule, et hinga, hinga, ara unusta, hinga. Istusime seal uleval ja hingasime, et suruda end veidigi lodvemaks, ootasime silmad kinni ja ma juba teadsin, et nuud on veel hullem. Seekord oli nii jube, et olukord lahenes veidi paanikapiirile, ma poleks uhtgi sekundit kauem tahtnud. Aitas kull ja kui nuud aus olla siis pikka aega enam sinna ei kipu.

Praegu oleme netikohvikus, Alvin valmistab ette kirja oma ulemusele, kes viivitab palga maksmisega. Kuna Alvinil on teada, mida ja kuidas teha, mis oigused ja variandid tal on, siis asjad kindlasti lahenevad ning varsti selgub kas lihtsamini voi veidi keerulisemalt (seda farmeri mitte meie jaoks).

Uues kohas oleme maganud 1 oo. Selline vana puumaja kus koik seinad on erivarvi. Teab mis luks nuud pole aga kokkuvottes pole suurt vahet sest meil jaanud ainult 9 ood veel. Peremees ise on lihtne ja veidi isegi rebib nalja. Eile vaatasime koik koos tantsusaadet ja ta ka muudkui kommenteeris jne. Ta on pikalt uksi elanud ja seltskonna vastu pole tal vist midagi. Kapis on hunnik lauamange ja me oleme kindlad, et ta oleks nous neid koiki meiega labi mangima. Maja umber on parasjagu roheline, veranda diivani padja all elab sisalik ning konnad oositi krooksuvad. Saan endiselt hommikuti kondimas kaia ja lehmadega pilke vahetada, vaadata kuidas hobused uritavad traataiavahelt naabri muru naksida ning pardid tiigis askeldavad.

Kulm !

No ei saa olla, viimasel ajal on jube kulm olnud. Teie arvates pole +16 C just kulm aga kujutage ette kui ohtupoolikud ja hommikud, enne kui paike soojendama hakkab on nii toas kui ka oues sama temperatuur. Siin pole ju mingisugust kutet vaid istud ja kulmetad ! Topid riideid uksteise otsa ja tirid teki umber, varbad ja ninaots ikka kulmad. Tana vihastasin ja ostsin endale paksud paksud soojad sokid, flanellist pidzhaama ( Betty Boop on peal ja selline ilus roosa :) ) ning voodriga dressipuksid. Nuud ajasin koik selga ja on juba taitsa hea. Viimasel ajal laheb ka teed paris ohtrasti, mee ja ingveriga. Soome sibulat ja kuuslauku ja paneme toitudesse kovasti pipart, et veri kaima hakkaks. Moni paev on jarjest sadanud ja kui paikest valja ei tulegi siis on ikka tuutu olla kull, tahaks soojendavaid kiiri tunda. Kohalikud raagivad, et see pole tuupiline aprilli ilm, pigam keset juulit vahel harva voib nii kulmaks minna.

Elamisest, kuna see paarike, kelle juures ma haagises elanud oleme, hakkab nuud reisile minema, siis oleme jalle fakti ees, et peame uue kodu otsima. Paris ara tuutab juba see koduta olek. Paar nadalat ainult jaanud ja ei saa kohe rahus olla, kogu aeg muretse et kus saab elada jne. Jargmine kord kui tuleme, uurime taiesti privaatse olemise ja siis ei soltu enam kellestki. Kuidagi jah, ebaonne on viimasel ajal olnud. Samas motte soojast Taimaast tostavad tuju. No ja siis tuleme kulmetame Eestis edasi :)

Dreamland

Nii, nuud on siis kaidud. Tombasime ennast taitsa rihmaks, veetsime terve pika paeva erinevate atraktsioonide peal. Meil vedas, sest praeguseks on pohiline hooaeg labi ning rahvast oli toesti vahe, sai rahumeeli ikka mitu korda uhte ja sama asja teha, jarjekordi praktiliselt polnud. Ega koht iseenesest vaga suur ei ole, et mingi Disneylandiga ei anna vorrelda aga tegevust piisas. Olime hommikul kohe kohal, kusjuures juhuslikult tegime teepeal ka vaga kiire ja eduka shopingu ning 20 minuti tulemusena tekkis meile kappi nuud 4 paari uusi pukse. Parki sisse joudes haarsime kaardi ning panime kohe strateegilised asukohad paika, meil oli nimelt 3 pohilist huvi - Giant Drop, Tower of Terror ja The Claw. Esimene neist on siis see 120 m korgune torn kuhu sind vinnatakse aeglaselt ules, istud sellises 10 inimese rivis, oled oma tooli kindlalt kinnitatud ning jalad kolguvad, seljaga torni suunas ning naoga magede, kiirtee jms suunas. Siis praetakse sind veidi, jouad ules ja ootad midagi, ma ei tea mida, kas seda et narvid ules utleksid ? Igaljuhul see asja paremaks kull ei teinud, arevus aina tousis, kaed laksid higiseks. Istud ja ootad ja tead, et iga hetk lastakse kogu see krempel vabalangemisse ning sa kukud 120 m naktsi alla tagasi. Minu arust see pagana operaator tegi veel veidi eelkodi sellega, et enne kukkumias jonksutas paar korda, mul vottis see kohu alt oonsaks. Istud seal uleval ja motled, et krt kull, ma ju kardan sigamoodi, vannud vene keeles ja kahtled, et kas oli ikka vaja tulla. Ma toesti kartsin !! No ja siis kaib laks ara ja juba kukudki, loomulikult ma kisasin nagu segane aga mingi hetke enam ei kisa ka sest seest votab nii oonsaks et peaaegu hing jaab kinni. No vaga lahe aga siiski, vaga jube ka. Ja olgugi, et ma olen ju bungee hupet teinud ja vabalangemist tundnud siis see oli teistsugune emotsioon - valisele ei suutnud sel hetkel uldse keskendud kuna kehas ja eriti kohus oli liiga intensiivne tunne, roovis koik sinu tahelepanu. Noh omavahel oeldes, me kaisime seal droppimas 3 korda jarjest. Tekkis ka vaike hasart, et kas sellest hirmust saab ule ja kas suudab keha lodvaks lasta jne jne. EI, ABSOLUUTSELT MITTE ! Pole voimalik, iga kord tapselt samad emotsioonid valja arvatud see, et sa teadsid kui korgele sind tommatakse, sest esimene kord mulle tundus see korgus ilmselge liialdusena ja ule piiri, et aitab juba kull ja et siin on juba vaga hea. Samamoodi vannud ja motled, et krt kas oli nuud vaja juba teist voi kolmandat korda sellesse jamasse sattuda. Peale kolmandat korda otsustasime, et aitab, kuidagi liiga intensiivne oli see tegevus ja vottis taitsa labi. Tower of Terror oli teistmoodi. Kasutati jallegi ara seda 120 meetrist torni aga nuud sa istusid vaiksesse sustikusse ja kais laks ning see kiirendas sekundi voi kahega 180 km ni. Ja siis pani taiega mooda selle torni kulge ules valja ning siis vajus alla tagasi. Krt ega see palju parem atraktsioon ei olnud. Mina, nagu kord ja kohus, kisasin jalle, see kiirendus tundus taiesti uskumatu ! Kutad 180-nega alguses horisontaalselt ja siis vertikaalselt, edaspidi ja siis kukud selgees tagasi. Noh, seda atraktsiooni tegime 3 korda :D Nii droppimise kui ka Toweri lopus kaisime jooksime labi suveniiripoe kus siis demonstreeritakse fotosid, mis tehtud kohe peale starti. Minul oli valdavalt suu parani, silmad punnis, monel fotol proovisin, et ok, nuud ei kisa ja sisi olin suu kinni pigistanud, Alvin oli suht koht nagu vana rahu ise, mitte et ta poleks nautinud voi et see poleks temas mingit emotsiooni esile tostnud aga lihtsalt selle parast, et ta on ju mees :D Siis oli vahelduseks ka igasugu totrusi - kolisev ja krigisev ameerikaraudtee, mingi laste karusell, mis keerutas ja lainetas, siis tiigrite vaatlemine, "puuhaluga" mooda veerenni soitmine, rongisoit jms. Ahjaa, kinos kaisime ka ja meile meeldis, ilmatusuurelt ekraanilt naidati austraalia loodust ja loomi, sobib. Kogu urituse auks arvas Alvin, et tuleb ikka korralikult suua ka ja tegi meile molemale valja rootsilaua. Soime siis koos pilukatega head ja paremat, valisime tervislikku toitu ning lopetuseks ikka moni datlikoogike ka :) Kui kohud tais siis porutasime ikka edasi aga peav sai kuidagi otsa juba. Kell naitas rohkem kui me oleksime tahtnud. Proovimata oli veel kunstlaine peal kohulauaga soitmine, umbes 2 korda droppimine ja tower of terror, kinos teine film, ja koik ulejaanud notsurongid ja kettkarussellid kus saab sudame edukalt pahaks. Lahenduseks oli 10 dollariline lisapilet mis voimaldab meil 2 nadala jooksul uuesti terveks paevaks parki minna :D Me arvasime, et see on vaga hea pakkumine ning tuleb ara votta. Saab jalle joosta atraktsiooni pealt tulles ning otseteid loigates saba loppu, kalkuleerida tapselt valja, et mitmendad me oleme ja mitmendana sisse tahame jouda, et saaks parimad kohad :D Vot nii, ei ole ma veel midagi taiskasvanueas :P Aga tegelikult ma tombasin ennast vist liiga rihmaks seal, sest tagasiteel jain autos magama ning jargmisel paeval oli veidi kahtlane olla, lihased olid haiged sellest pidevast pingutusest ja pinges olemisest. Nuud joon siin ingveriteed ja soon kuuslauku, et vorm tagasi saada.

Mis muidu veel. Alvini poss on vana m... ( alvini sonade kohaselt). Viivitab palga maksmisega nii et Alvin laks selle peale karvaseks (Alvini sonad). Aga Roos selle peale pabinasse ei sattu , sest teab,et koik laheneb, onju. Muuseas, vanaemale meie poolt suured ja sugavad tervitused koos sugava silmavaatamisega. Oleme juba varsti ju kohal. Minul on tool asjad parasjagu OK, ei midagi erilist heas ega halvas mottes, saan piisavalt oppida ja samas teenin ja teenendan rikkaid kliente ning imestan kui rikutud voivad nende lapsed olla voi mis teemadel nad raagivad vms. Kogemus omaette. Pohiliseks teemaks on reisimine, kinnisvara, shoppamine, naidatakse oma sormuseid ja kaekelli jms. Ollakse pirtsakad ja noudlikud aga samas see ei kehti koikide kohta. On ka selliseid rikkaid kliente, kes oma laste jarelt tahavad ise laua ara koristada ja jatavad suure jootraha ka veel.

Sandra, loomulikult saan ma vaga hasti aru mis rida sa ajad, sa vist tead isegi et ma vaga pooldan sinu sellist suunda. Tahtsad asjad tuleb teha selgeks ja nende jargi elada. Tallinnasse joudes vahetame motteid ja emotsioone.

OK, varsti jalle