Reisi lõpp

no see läks küll kiiresti. Peale ronimisseiklust polnudki meil suurt midagi enam teha jäänud, tuli kohvrid pakkida ja hiirt toita ja lennujaama soita. Nuud oli siis ees üks päev Bangkokis ning õise lennuga Duibaisse minek. Andsime kotid lennujaamas hoiule ning planeerisime endale väikse tiiru Bangkokis. Olime senini seda täiega vältinud, sest suurlinnad röövivad sinu aega ja energiat liiga palju !!! Aga nohh, parem ringi tiirutada kui 12 tundi lennujaamas lolli näoga tüdineda. Navugeerisime bussiga kesklinna ning tahtsime minna ühele turule. Bussist maha saades tajusin, et ok, see on ju see kuum ja lämbe koht. Õhus palju vinet, päike, pikk distants kõndida, noh, polnud just lemmiktegevus, aga ok. Selgus, et turg on kinni ning siis otsustasime, et teeme metrooga, mis kulgeb ca 10 m kõrgusel, väiksed ringid ja vaatame akendest Bangkokki. Ühel pool paistsid sellised tüüpilised kulundhallid kuubikmajad, kusjuures lamedatel katustel olid väiksed õuekesed, kus kasvatati taimi ja kuivatati pesu jne. See tundus täitsa põnev idee sellises loodusvabas keskkonnas, paari põõsa ja puukesega tekitati väike enesepett. Teisel pool läikivad kõrghooned ja valgusreklaamid. Ühtäkki nägime seal pool kohe ERITI suurt ja uhket kaubamaja ning kargasime püsti, et seda uudistada. No sellist ei näinud isegi Dubais. Peaukse ees massiivsed purskkaevud ning kõrged ja valgustatud veejoad. Säras ja sillerdas. Astusime sisse ja veendusime, et kaheksal korrusel pakuti luksust. Korrus kosmeetikat, korrus disainerrõivaid, korrus kellasid ja ehteid, või tehnikat jne jne. Silma paistsid ainult kallid firmamärgid ning kohati lausa üllatavalt stiilsed ja peened vaateaknad. Uht kellasalongi mäletan hästi - kuldsete raamidega tumelillas "kapis" serveeriti säravaid kellasid. Kusjuures iga kella jaoks oli privaatkapp, ja mitte pisike. Hindu ei julgenud piiludagi. Uudistasime ringi ja ostsime mulle bikiinid (kusjuures suht soodsalt sai) ning siis suundusime 8ndale korrusele kus oli mitu erinevat kino. Tavalise kino (kaheksa saaliga) kõrval oli veel VIP kino, kus oli väga privaatne teenindamine. Igal külastajal oli oma lamamissohva, ettekandja, joogid värgid jne. Mulle tundus, et seda kino sai broneerida vastavalt oma vajadustele, et vaatad seda mis tahad ning millal tahad. Tellid endale ja sõpradele väikse kinoõhtu väikse kopika eest :D Me käisime hoopiski 3D kinos vaatamas filmi mereelukatest. Panime aga totakad prillid pähe ja istusime maha. Iga kord kui teineteisele otsa vaatasime, hakkasime muigama, imidz oli nii kõva :D Aaa, seitsmendal korrusel oli jõusaal suurte akendega, velotrenn oli vist parasjagu käimas kui me mööda läksime, väga tobe vaadata. Muuseas ma olen üldse mõelnud, et reisides käime ringi ja imestame, et issand kuidas ikka nii saab ja vaata mida inimesed teevad ja kohutav mida söövad jne jne. Aga, kui lahe oleks võtta nüüd see sama papi, keda sa kohtad kuskil Indoneesia saarekülas või Hiinas riisipõllul, mis sadu kilomeetreid tsivilisatsioonist eemal või hoopis hõimupealiku Fatu Hivalt ning tutvustakisd talle lääneühiskonda. Tahaks teada, mida nad arvavad meie jõusaalist, kus hunnik inimesi nailonriietes tümpsu saatel väntab jalgratast, tõstab kangi või jookseb lindil. Või mis nad arvavad liftiga sõitmisest või kinoekraanist koos Dolby Surround Systemiga või laser showst. Äkki tekib võimalus :D vahepeal väike meenutus ka meie hiirest. Ta arenes meil päris kiiresti. Päris alguses olid tal ju silmad kinni ja selline aeglane väike möku oli. Teisel päeval oli juba palju väledam ning toita oli ka lihtsam kuna oskas juba veidi imeda. Edasi andsime talle banaani hambaorgi otsast ja muud. Hoolitsesime, et tal oleks ikka mitmekesine menü ja saak kõik vajalikud toitained kätte. Hambaid tal ei olnud ning seetõttu midagi tahkemat süüa ei saanud. Banaad ja durian olid vaieldamatud lemmikud. No paari päeva pärast tundsin, et kutil on juba väiksed hambanukid tekkinud ja olulgi et tal oli jube tahtmine kõrvitsaseemnele ära teha, siis nende hammastega polnud ta veel võimeline. vahel kukkus ja meie näpunahka näksima ning lakkuma. kolmandal päeval tulid tal silmad ka lahti ning ma vaatasin, et nukukõrvad hakkavad juba suuremaks kasvama. Siis tegi kutt esimesed pesemisliigutused - käpp suust läbi ning üle silmade, kõrvade. Liigutused muutusid ka aina kiiremaks ning hakkas mingisuguseid hüppeid aretama. Nüüd näksis meie küünt ja lakkus oma saba ja oli jube tegija. Vaatasime, et täitsa loom juba ning ühel päeval Alvin teatas, et ametliklult on meie hiir nüüd näriline, nimelt hakkas juba hiire moodi näksima. Ja isu tõusis ja meie tunded tema vastu aina soojenesid. Siis vaatab Alvin mulle otsa, hiir peas tudumas, et edga vist pole valikut, sõber tuleb Eestisse kaasa võtta. Kõik väga tore aga kut ei oska ju ise süüa ostida, pead talle nina alla toppima ning siis avastab, et see on söödav. Ei saa ikka sõpra saatuse hoolde jätta, kassidele lõunaks, võtame ta kaasa. täiesti hull mõte ju ! Hakkasime siis aretama, et kuidas ikka tuua. Kas panna seebikarpi ja augud sisse või riidest kotti aga lõpuks avastasime et kõige lihtsam variant - hiir sokki ja tasku ! No ja tegime ära. Iga kord enne tolli pani Alvin sõbra soki sisse ning toppis tasku. Igaks juhuks läks teine sokk teise tasku, et juhul kui vahele võetakse siis saab vähemalt mingit jama tollile ajada. Aga tõenäosus, et keegi su taskuid kontrollib on väga väike ja isegi kui need sokid välja tõmmataks siis see piiiiisikene hiir jääb märkamatuks. Ühesõnaga, meie sõber tuli meiega igale poole kaasa. Aeg ajalt võtsiemta sokist välja, jooksutasime käe peal, käisime teda lennuki WCs toitmas ning siis keeras mõnuledes sokis jalle kerra magama. Resultaat - praegu magab hiir täies rahus Iru korteri vannitoas mustapesu kastis. ta on meil vabakasvatuse peal aga tuleb siiski puuri panna kuna 1) seda ei saa lubada, et ta korterist välja näriks ning mujale rändama ja mis veel hirmsam tittesid tegema läheks ( pruuti me talle kindlasti ei otsi sest ei taha rinkida mingi monstertõu loomisega) 2) Alvin ei saa magada kui hiir käib öösel tema juukseid ja kõrvu nuusutamas ning rinnakarvadesse magama sättimas.
Ok, reisist edasi. Meie viimased otsad Bangkokist Dubaisse ja seal siis 9 tunnine ootamine tüütasid küll veidi ära, eriti siis kui oed magamata. Tegevust meil siiski oli, sest mina unustasin oma jaki lennukisse ja see asjaolu tõttu oli mul kohe mitu tundi jooksmist ja sebimist, et kätte saada. Ega ei saanudki, lõpuks kirjutasin mingi pretensiooni ja nüüd ootan vastust, lubasid 100 % et vähemasti võetakse ühendust, isegi siis kui midagi ei leida no aga ma tean täpselt kuhu ma selle jätsin. Nii et ärgu arvaku, et ma niisama rahule jään. Siis kohtasime väga jutukat papit Indiast, kes käib sakslastega tekstiiliäri ajamas, sõime lennufirma kulul 2 korda ning üritasime magada. Istanbuli jõudsime õhtupoolikul ning lennujaamast linna saime ühe järgmise papiga, kes tuli Alviniga ise juttu puhuma ning tundus selline OK tüüp olevat. Tema elab naisega prantsusmaal, pärist Istanbulist ning temal oli sokifirma, toormaterjaliks kasutab bambust. Samal õhtul kõndisime veidi ringi ning käisime söömas. Mina võtsin salati, mis pildi peal oli absoluutselt teine kui tegelikkuses ning alvin sõi mingit vegetarian toitu. Väga lihtne aga sobis küll, peale seda kukkusimegi juba magama. Ahjaa, hiirele andsime ka enne süüa, kusjuures ta piiksub ka juba. Ning kui nina vette sattub siis turtsub. Istanbulis tundusid päris sõbraliku inimesed olevat aga külm mis külm. Hingeõhk auras ja hea meelega oleks soojema jaki peale võtnud. Hommikul oli meil ülesandeks veidi raha vahetada ning miskit nosimist kaasa osta, sest edasi lendasime ju odavlennuliiniga kus süüa ei pakuta. Mulle seal linnas meeldib, astud oma hostelist välja ning tänaval on jube õudne sigin-sagin, igal ühel omad toimetamised. Meelde jäid lahedad suurte ratastega kärud, mille pealt müüdi konkreetselt suhkrukringeid, saiakesi, pirukaid, kusjuures nee dkõik olid soojad kuna käru sees oli hõõguv süsi. Jõudsime läbi käia ka bazaarist, ehk kohalikust turust. Mõnus hõng on sellises vanas võlviga pikas pikas käigus, kus mõlemal pool kaupmehed aktiivselt pakuvad kas vürtse või sätendavaid käekotte, ehteid või maiustusi, vuffel tossusid või vaipu. Soojad toonid ning sätendus domineeris igal pool. Veel mulle meeldib näha kuidas nad joovad nendest imetillukestest klaasidest kuuma õunateed. Järsku kuskilt hüppab onu välja kandikuga ning jagab laiali 10 teeklaasi - kaks panka telleritele, kaks kingamüüjatele, suitsumeestele, kringlimüüjale. Igal nurgal kebab ja siaiaäri, värsked mahlad ja kiire elutempo. Kõigil on kuskile kiire, seda tõestas pidev autosignaali kasutamine.
Tegime om aostud ära ning lennuki peale. Lõpuks oli juba täitsa tüdimus peal sellest pikal teepeal olemisest. Muudkui lennujaamas ja lennukis ja jälle jaamas ja lennukis. Oli ikka väga hea jõuda eesti pinnale. Siin ei küsitud isegi passi näha. Jub aoligi kott käes ja tollist väljas ning oma memme kallistamas !!
Unistasin oma voodist, soojast saunast ning rahust ja vaikusest. Sain kõik !
Üks asi veel. Krabis, ehk siis seal kandis, kus me kaljuronimist tegime, käisime ikka turul söömas, seal oli iga õhtupoolik väga huvitavaid sööke pakkumisel. Näiteks arvas Alvin, et tuleb ära proovida puitvarda otsas olev kummaline lihaollus. Maksab ära ja küsib , et mis see ikka on. Tüdruk rõõmsa näoga vastab - chicken inside ! Väga lahe eks, pesuehtne kanasoolikas, no ja välja paistis kui rabedaks läinud kummivoolik kus on näga mureded kohad. Noh, maitse oli vist midagi sarnast olnud. Mina sõin kalmaare ja kala, Alvin veel lisaks tofut ja muud jama. Proovisime ka mingit kummalist uba, mis oli kauna sees grillile visatud, onu veel korvalt kiitis, et väga hea ja proovi proovi. No see oli ikk akohutav, tõmbas meil mõlemil näo väga viltu, kusjuures järelmaitse oli veel kohutavam ja see ei tahtnud suust lahkuda. Sellega meie gulinaarne siklus turul lõppes.

Aga muuseas, ma arvan, et ma kirjutan aeg-ajalt ikkagi. kasvõi sellest kuhu me järgmisen aminna kavatseme ja mis plaanid või mis mõtted meil on. Selge on see, et mingi aeg tuleb Austraalias tagasi olla aga mul on tunne, et ega me seda ühe sirge joonena ikkagi teha ei saa ju, peab kuskilt ikka läbi rändama.

tsau praeguseks !!!

Koju vaikselt tagasi

Oleme lopetanud oma reisi Krabi piirkonnas ja kokkuvottes oli see veel koige vagevam. Toeliselt kena loodus ja soodne elamine, sook. ilmadega ei vedanud aga pole hullu, votsime mis votta andis. Eile oli meil kohe eriti huvitav. Tahtsime votta 1 paevast paadimatka umbritsevate ja postkaartilusate saarte umber koos snorkeldamise ja ringi tatsamisega. See koik jai ara kuna meri liiga tormine. Alternatiiviks valisime uhe ranna, oigemini neemetipu, kuhu paaseb ainult paadiga. See oli luhike ots ja taiesti tehtav. Ranna nimi Railey beach. Koht oli vaga omaparane kuan asus suure kaljulahmaka taga, seega uhtegi teed sinna ei viinud. Ja selle kaljulahmaka tagai oli neemetipp, kus molemal pool oli liivarand ning tipp jallegi kaljune, lopsakas ja metsik. Pisike koht iseenesest aga aaretult sumpaatne. Esilagu tuiasime niisama ringi, leidsime suure ja korgustesse mineva koopa, jaime troopilise akkvihma ning tormihookatte, VAGA LAHE ! Konnid mooda kaljuaart sinka vonka ning jouad pisikese rannani mis uhtakki ulitormine ja agressiivne, puhub pikali ! Liiv peksis vastu jalgu nii et vaga valus oli aga me saime koopasse varjule ja eriti lahe on minu arust vaadata tormi kuskilt turvalisest kohast. Siit vaiksest rannast avanes ilus vaatepilt, kohe samas meres oli mitu kaljunukki turritamas, eemal veel vaiksed saarekesed, no ja siis loomulikult oli ka veneturist kohal. neid jatkub ABSOLUUTSELT igale poole. ukskoik kuhu lahed, kas Venetsueelasse, hiina, austraaliasse voi kuhuiganes, venelane on alati platsis. Peale seda rannakest teadsime, et kuskilt siit samast laheb rada laguuni, mis asub kalju sees voi peal. Leidsime teeotsa isegi ules ja ohhoooo, ronima peab praktiliselt pustloodis, kois on abiks ning tanu suurele sajule oli seal ikka VAGA sopane. Kahetsesime, et olime platudega. Uks allatulija oli paljajalu ning teatas, et tema jattims minemise pooleli, sest maastik on liiga terav ja paljajalu ohtlik. Kohutavalt kahju oli, kull ma ikka tammusin uhelt jalalt teisele ja motlesin, et kas ikka toesti pole mingit lahendust, et kas ikka toesti ! Aga Alvin arvas, et pole enne arareisi motet omajalgu lohkuda, et kull tuleme kunagi tagasi ja siis teeme ara. Tohutult kahju oli ja see jai ikkagi kripeldama. Parastlounal oli meil plaanis kaljuronimine. Pole ju kumbki elus midagi sellist kogenud ja otsustasime, et teeme ara. Paneme ennast proovile ja vaatame milleks voimelised oleme. Hind oli taitsa ok 330.- EEK monetunnise ronimise eest koos varustuse ja koolitusega. SAime instruktori, sussid, trapetsi ja karabinid ning laksimegi ronimiskohta. Kalju oli PARIS suur ! kui seal kontoris meile tutvustatihakkame ronima umber 14-16 meetrilisi radu ja et uks on ka 30 m siis ma olin tegelikult paris pettunud, et mis narrimine see on. Ma tahakn ikkagi 80 ja 90 m ja niimoodi, et juba oleks. Tundus selline naljategemine. Alvin laks esimesena, tegime alustuseks 16 meetrise otsa nii et Alvin ronib, koiega kinnitatud, koie uks ots on instruktori kaes, siis laheb kois ules 16 meetrisesse punkti ning tuleb sealt aasast alla tagasi Alvini kulge. Turva taiesti oemas, koik toimib. No ja Alvin siis ronib, poolel teel jaab nagu veidi aeglasemaks, ja vahib ikka alla ja krimpsutab veidi nagu, ma narrin alt, et kas kardab voi, et oi oi ara alla vaata, hirmus hakkab jne. No pani ikka edasi ning uleval viimane ots oli vaja ronida ule jarsu horisontaalse nuki ning sinna peale siis seisma jaada. Punnitas ara, jai seisma ja nuud tuli raske olukord. Selleks et alla saada on ju vaja lasta keha lodvaks, kaed noori kuljest lahti, kallutada oma keharaskus taha ning usaldada totaalselt koit ja selle otsas olevat instruktorit. tema ulesanne on sind alla libistada. No ja kuuta ette, et sa oled 16 m korgusel, kuskilt kinni hoida ei tohi ing pead veel selg ees ennast allapoole kallutama ka. Eriti keerukaks tegi olukorda fakt, et sa pead ennast ule nuki kallutama. Naha oli, et Alvinil on vaga ebameeldiv ning kahtles seal mone sekundi aga siis tegi ikkagi ara. Mina alt ikka narrin ja karjun totakaid repliike. Tuli alla, hapu nagu peas. No nii, minu kord. Sussi ilusti jalga, noor kulge ning kahe keage kaljust kinni. Naks naks, esimesed sammud vaga lahedad, vaatan alla, ok. naks naks, teised sammud ka ok, vaatan alla ja krt juba on vastik ja ma pole isegi 5 meetri korgusel veel, alles mingi 2-3. Taitsa lopp, mis toimub ! Mina, oudne tegija enda arus ja nuud siin votab varisema. Taielik pettumus muuseas. Sundisin veel edasi ronima, et ei ole siin midagi, teme ara. Kuskil 2 meetrit veel ja siis oli juba paris vastik, mitte oudne voi suda paha voi pea kaiks ringi vaid aaretult ebamugav, taielikult oma turvalisest keskkonnast valjas. Sinu tervis ja elu ripuvad sona otseses mottes instruktori ja kogu selle koieatribuutika kaes, suht abitu tunne. Utlesin siis Alvinile, et mulle vist tegelikult ei meeldi ja et ma vist enam ei taha ja et ma nuud tuleks vist alla. Tema julgustas, et pole midagi pane moni samm veel ja et iga kell kui tahan saan alla tulla. No venitasin paar sammu veel ja vaatan uuesti alla, et krt asi laheb ju aina hullemaks, et ara ei halju ikka kull. Julgustatakse mind jalle. Teen veel mongid sammud ja siis motlen, et krt ei vaata enam alla ja panen edasi, mul vist isegi hakkas polveke veidi varisema. Oi ma olin endas ullatunud ja pettunud. kui paris aus olla siis seda rada ma taitsa lopuni ei teinud, jatsin selle hullu nuki ara. Esimeseks tousuks aitas kull. No ja nuud sisi on vaja alla tulla. Instruktor karjub, et relax, relax, let your hands go ! eI NO TANA VAGA, ei taha ma kuskilt lahti lasta. Psuhholoogiliselt vaga keerukas olukord. Hingad ja sunnid ennast tegema seda, mis vaja ning mitte motlema. Ok uks kasi on lahti, igaks juhuks vaatan veel alla, krt viga, ei oleks pidanud. Ok, tegutsen edasi, jalad astun veidi korgemale, et saaks kaljuga taistallakontakti, tunne on nuud paris vastik, sest tekib abitu olukord ning mote, et selg ja tagumik ees vastu maad lennata pole vist hea. Aga need motted on koik aaretlut totakad ja neist tuleb lahti saada. Ei ole midagi, lasen teise kae ka lahti ja uritan tahapoole kallutada ja karjun mitu korda, et lasku mind alla vaikselt vaikselt. Noh, peale esimesi sekundeid polnudki enam nii hull ja maapeal tagasi olla oli ikka paris hea. Aga tunne oli vastik mis vastik. Ees ootas veel mitu tosu. tegime paar kergemat ja siis oli meile varuks 30 meetrine sein, kus raja algus oli paris hasti ronitav, sts et oli igasugu nukke ja mugarikke ja avausi kust kinni votta ja kuhu ulatusid ning kuhu said jala ikka paris korralikult toedatud. Aga lopp, see oi suht sirge sein ja alt vaadates ei moistnud ma, et kuidas kull sealt uldse ules minna on voimalik ? Alvin ka ahkis ja kratsis kukalt, me kumbki ei tundnud jus eriti mugavalt. No tema laks esimesena ja paris hea miimika paistis hetkedel kui ta allapoole kiikas. Tegi ara, isegi selle koige raskema osa ning alla tulles utles, et nii hull polnudki, et hakkab juba harjuma aga siiski seal uleval olles ta enam alla ei vaadanud vaid lihtsalt pani edasi. Kusjuurs enne meid ronis mingi korpulentsem pereema ka seda sama rada no ja siis ma vihastasin, et no krt kui tema on voimeline siis panen mina ka, ei hadalda siin midagi, teen ara ja koik. No nii , minu kord. ma ennem ei pabistanud kui olin juba moned meetrid roninud no ja siis hakkas pihta. Olin roninud kuskil pool maad ning siis oli edsiminek ikka paras pingutus, kaed laksid higiseks ja konsentreerumist hairis teadmine, et oled nii korgel. Kinnihaarmiskohad olid jarjest nigelamad ja pisemad ja mones kohas tuli selle pisikese kaljunupu otsa ennast kikivarvukile ajada, et saaks sormeotstega avausest kinni. AARETLUT VASTIK ! kohe tosiselt vastik. Ma vandusin seal omaette ikka paris vangeid sonu ning motlesin, et millega ma tegelen ja mileks see nuud hea oligii ? Mitmes kohas pidin hinge tombama, sest sormed ja kaed olid jube vasinud sellest pingutamisest Parema jala 3 varvast kuskil nupu otsas, vasak jalg taielikult valja sirutatud ning "toetab" mingi prao vastu ja siis molema kae sormed kuskil serva taga, mis annab minimaalse haarde - sellises asendis siis otsustasin vaadata enda kiusteks nii alla kui ka kogu umbritsevat loodust. VASTIK, selline judin ja oud kaib seest labi. No pingutasin ikka veel ja veel ja koige lopp jai tegemata sest fuusiliselt ei kuundinud enam nendesst mikroaukudesse ja mininukkidest kinni votma. Karjusin, et tahan alla. no ja seal uleval ennast lodvaks lasta ja taha kallutada ja jalad ules tosta on ikka veel keerulisem. Aga tegin ara ja tulin alla ja arvasin, et vist oli juba hea kull ja eriti enam nii korgele ei kipu. Parast selgus, et see sama pereema, kes mind "kurjaks" ajas oli kuinagi 1,5 aastat ronimist harjutanud. Vot siis.


PS. Praegu oleme lennujaamas, et soita Bangkoki ning ma smuugeldasin ennast ariklassi lounge'i. Motlesin, et uritan veel ruttu midagi kirja panna. Aga nuud sai aeg otsa ja eks edasi vaatab

Kohale jouame 15 mai kuskil 20.00 paike lennuga Riiast

Tsau

Khao Sok ja Krabi

Pole mahti olnud, et kirjutada. Paevad pikad olnud voi siis oleme olnud kohas kus pole netile ligi saanud. Uhesonaga Koh Taolt oleme nuud lainud. Ilmaga meil ei vedanud uldse, sest sukelduda polnud sellise nahtavusega motet. Kaisime niisama ringi ja planeerisime. Tegime vist oigesti, et paevase paadiga soitsime, oli paris kena ringi vaadata ja ilm oli ka hea, et istuda tekil ja suua puuvilju. 6 tundi laks nagu niuhti, edasi tuli buss jargi ning viis linna ning seal paigutati meid minibussi ringi. Alguses uritati 11 inimese asemel toppida 13 koos suurte kottidega sellesse vaiksesse soidukisse aga moned reisijad hakkasid vastu ning siis telliti ikkagi uus buss. Kui olime koigest 10 min soitnud, tehti paus, ootama pidi ligi 1 tund ja vot ei saanud aru milles peatuse mote oli. Ainus loogiline seletus - kliendilt raha valja pigistada ning muua talle suua juua ja muud naksi. No ja toimis hasti, minu arust koik soid, jalle, sest eelmine umberistumise peatus oli ka soogiga. No ja siis soitsimegi edasi Khao Sok rahvusparki, kus jutu jargi urgne vihmamets ja muud monud. Joudsime kohale oosel aga enne pimedat saime siiski aknast valja uudistada ja meile meeldis. Siin piirkonnas on omaparaks jarsult kerkivad paekivikaljud, mis suures osas kattunud lopsaka metsaga ning mida uuristavad mitmed koopad ja kaigud. Monest void isegi labi naha, auk on sees voi siis pikuti peeeeenike pragu jms. Nauditav vaatepilt kuna kalju kirjud varvid lisavad omapara veelgi. Uhesonaga joudsime kohale oosel. Minibuss viis meid loomulikult mitte mingisugusesse ametlikku peatusesse vaid hoopis uhe majutusasutuse oue peale. Oleks voinud ju kohe votta hoiaku, et jajaaaa, uritate mind siin petuga pooleks majutada aga alati ei ole koik halb. Naiteks siin oli vaga hea hinnaga privaatne bungalow pakkuda, puhas aga lihtne, umberringi rohelus. Nii et oobisimegi seal. Oli vaga ponev minna magama teadmatuses umbritseva suhtes ning kujutada ette, et milline vaatepilt hommikul valges avaneb. Me ei pidanud pettuma, lopsakad kaljumugarikud ja mitmekesine loodus umbritses meid. Eriline nauding on tajuda, et elu toimib lihtsalt ja nii nagu peab. Vaatad veidi ringi ja markad, et siin kasvad mais, siin durian, mangosteen ja laim. Umbruskond on tagasihoidlik ehk siis valja ehitamata, ehe. Tanaval muub mutike oma tagahoovi puuvilju ja maapahkleid, kupsetab mingeid plonne riisist ja banaanins ning keerab need banaanilehe sisse. Teisel papil on banaanin pakkumisel. Ohtul pimedas valisime ise endale sobiva kobara valja, koputasime aknale, naitasime taskulambiga valgust babaabile ja rahale ning libistasime sedeli aknapilust sisse. Lihte ari eks ! Umbritsevad loodushaaled olid ka monusad - seal vois olla ikka sadu krooksuvaid konni, linnud, ritsikad ja akki isegi ahvid. aga rahustavad on sellised helid. Kaisime siis pargis ka ara, me ei votnud uhtegi kommertstuuri vaid jalutasime ise. Mitu mitu tundi ikka ja moni rada oli fuusiliselt paris noudlik. Kaart oli meil peas ja viidad olid valjas aga siiski ei olnud koskesid voi vaatekohti seal, kus nad oleks pidanud olema. ei tea siis milles asi aga miski ei klappinud kohe kindlasti sest sai mitu korda erinevad rajad lab iotsitud aga kui koske pole siis koske pole... hmmm. No aga polnud ka nii oluline sest nautisime kerget matkamist ja monusat loodust. Seljakott oli puuvilju tais ning iga natukese aja tagant tegime puhkepausi. Ahjaaa, mul oli ka vaike paanika :D Kaanid ! Krt kes neid armastaks. Ma ei olund vaimselt uldse valmis, et mingi loom voiks mind imema hakata. Jaime uhes kohas seisma ning mida ma naen ! Kaan rsk, isegi kaks, minu jala peal. Issand kui jalk, vot seda ma ei kannata, ehe naine minus loi valja. Hakkasin jalgu trampima ja kaane ara kiskuma, Alvin naerab. Mina kirun ja tomba neid liimukaid jalgade kuljest ara, aga see ei tule ju nii lihtsalt lahti ! Limane jne. Alvin ikka naerab. Oi ma polnud kohe uldse onnelik, tekitasin kohe strateegia kuidas keen pksi ei saaks, sidusin tossu noorid ja puksi noorid KOVASTI kinni ning olin peaaega rahul kui tundsin, et midagi on vist puksis. Hetke parast tundisn, et eiei, midagi ON PUKSIS, kintsu peal ! No nuud laks eriliseks paanikaks lahti, rabistasin luku ja voo laiali, puksid maha ja kargasin ringi. Alvin NAERAB ! No siis ma vihastasin kohe eriliselt, et pakkugu midagi produktiivset valja kui ta naeb et teine on hadas ja ei oska ehk kainelt asjale laheneda. Siis sikutas mul ruttu sassi lainud noorid lahtija tossud jalast ara. Kaani sime katte, oli mind imenud mitmest kohast nii et kintsud verised, shokk eks. Ja veri enam kinni ei jaa ju, Alvin tegi mulle mingisuguse eriplaastri ning see lopuks aitas. Aga oi ma polnud uldse rahul. Ma voin hiiri ja prussakaid ja usse ja mingeid muid tegelasi kannatada aga kui ta tuleb minu verd imema !! Oaaaaak ! Edasi oli mu strateegia selline - puksisaared tombasin tossu sisse, noorid veel kovemini kinni ning liikumine toimus kiirete ning pisikeste sammukestega, niimoodi tipp tipp, keksisin labi metsa ja olin voiduroomus et nad mind enam ei saanud imeda. Lopuks jaime ikka uhe korraliku troopilise vihma katte. taiesti ametlikult teatan, et sain aluspuksteni valja totaalselt marjaks, see kais imeruttu. Siis polnud enam vahet ning kondisime vihmaga edasi. Jargmine paev ei toimunud meil suur erilist midagi, sadas vaga palju ning me kaisime niisama ringi, kahekesi imesuure vihmavarju all. Nii kui sadu korraks jargi andis, liikusime jargmisse punkti ja kui hakkas jalle tulema siis laksime ruttu kuskile raasta alla. Uks markimisvaarne asi siiski juhtus. Nimelt leidsime uue reisikaaslase - nelja jalaga ja imearmas. Asusin vetsu ning pesin kasi ning markasin, et nurgas on veidi kahtlase kujuga asi, panin tule polema ja naen, hiir ! Tegin Alvinile selgeks, et nuud tuleb see hiir siit vetsus minema toimetada, et mina hea meelega seal samas dussi all ei tahaks kaia. Lahemal uurimisel selgus, et see on taielik tita alles, tegelikkuse vastsundunu, polnud silmi peas, ei liigutanud ja varises. Suda laks hardaks kui motlesime, et vist pesast valja kukkund voi aetud ning sureb siin nuud. Votsime asja kasile ja motlesime ta ules poputada, et saaks temast ikka korralik hiir ja et siis vaatab ise edasi mis oma eluga peale hakkab. Tekitasime pipetist putipudeli ja otsisime kolm tilka piima. Alvin hoidis hiirt peos ja mina uritasin toita aga tal polnud ju mingit imemisrefleksi ega midagi, tuli vagisi moka vahelt sisse pigistada. Mingit imepidi onnestus isegi paar tilka sisse saada. Jargmine kord kui toitma hakkasime oli tegelane juba palju aktiivsem, ronis peos ringi ning Alvinil oli tegu, et teda kontrolli all hoida. Sai jalle piima aga proovisime ka hambaorgiga veidi banaani moka vahele lukata ja veidi isegi limpsis. Nuud hakkas meeletu areng pihta, iga kord olid uued trikid. Hakkas vaikselt imema, siis juba keelega proovima, siis oppis ara et kapaga saab ennast pesta ja hakkas piiksuma ja hiire moodi kukitama. Otsustasime ta jargmisse reisisihtkohta kaasa votta sest uksi looduses ta veel hakkama ei saaks. Nuud on ta juba nii tegija, et silmad tulid tana lopuks lahti, passib ringi, on jube aktiivne, turtsub vee peale ja ogib looma moodi. Areng on ikka imekiire. Tal on veel 2 paeva aega, et suureks saada.
Praegu oleme Krabis, meeletult kena on kogu umbruskond. Jallegi need paekaljud ja kohe raskelopsaka kattega. Algul oli plaanis votta 1 paevane paadikruiis koos snorkeldamise ja muu monuga aga jallegi on ilmad kehvad nind paadid ei valjunud. Uritame homme jalle, sest see oleks uks asi, mis tahaks tegemist, nagemist. Alternatiiviks oli meil rolleriga ringsoit. Riskisime ilmaga, ostsime keebid kaasa ning laksime ikkagi. Kokkuvottes onnestus suurematest sadudest raasta alla paaseda. Kaisime labi umbruskaudsed rannad, sellised ok, mitte hingematvad, siis veendusime, et meri jah oli tormine ning suundusime sisemaale. Peale moningast navigeerimist vihmas leidsime otsitud rahvuspargi ules ning olime rabatud. Kinni panekuni oli 1 h 10 min ning me lubasime pargivahile, et teeme ruttu. Selle ajaga kaisime uhe kose juures, mis asus toelises dzhunglis - selline raskeniiske, hamar ja haalitsev. Seal oleks kohe tukk aega veetnud ja kuulatanud, nuusutanud. Alvin teatas, et see on parim mets mis tema nainud on ning kuulutas, et tema troopiline unel asub just seal.Nautisime kiirelt kogu seda hongu ning otsustasime teha veel kiire otsa 830 m kaugusele vaateplatvormile. Oi oleks kohe alguses teadnud, et see on kohati pustloodis, sopane ja libe ning pime tuli ka jarjest peale. Paris tukk aega oli juba tempokalt toustud kui hakkasin edasiminekus kahtlema aga no ei saa ju jatta ka, akki on ots kohe kohe kaes, ei tea ju, ei tahaks 30 m enne loppu alla anda. NO ja siis muudkui paned edasi ja edasi ja oled jumala labi, pimedus sunnib ka takka. Keel vestil muudkui toused ja loodad et Alvin iga hetk hoikab, et ta naeb juba tippu. Aga ei, seda ikka jatkus tukiks ajaks. Lopuks kohale joudes saime auhinnaks toreda vaate umbritsevale maastikule - tasased pollud vaheldumisi kaljude ja metsasoppidega. Terve tasandik oli neid kaljunuppe tais. Pikalt polnd aega ja tulime 20 minutiga alla tagasi. Praegu oleme juba oma hotellis tagasi, hiir on toidetud ( seekord oli kohe eriti naljane ja jallegi arenenud) ja endal on paras vasimus juba peal.

Kulinaaselt poolelt. Avastanud oleme superhea salati - rohelise papaia salat, tehtud sidruni kuuslaugu ja tsilli kastmes, lisaks veel tomat krevetid ja kurk. tohutult varskendav ja maitsev, tervislik ka. Siis jumaldab Alvin seda suurt ja juustulohnalist duriani. Varem kirjutaisn ka aga paris paljud seda vilja ei armasta just tema intensiivse lohna ja maitse tottu. Kui ma proovisin seda teist korda siis olin veendunud, et sellist madamuna, roiskund kala ja vana juustu maitsesegu ei ole mulle vaja. Alvin matsutas ja kiitis takka. Mul ajas juba hais sudame pahaks. Aga muuseas, jargmine kord oli asi hoopis teine. Sattusime vist parema vilja peale aga see oli ikka toseti hea, vastik lohn oli minimaalne ning jarelmaitset suhu ei jaanud. Praeguseks armastame seda duriani kohe vaga. Uleuldse on Tais puuviljade mottes taiesti super maa.

Koh Tao

No nii, nuud siis olen Koh Taole joudnud ja oma paastumised lopetanud. Kahjuks on viimastel paevadel olnud ebaharilik ilm, vaga tuuline ja pilves ja veidike vihmatiba, nii et sukelduda pole motet, Alvin kais ja utles, et nahtavust on koigest 5 m tavaparase 15-20 m asemel.
Paastust siis. Kolmas paev laks suht kiiresti nagu ikka, seekord votsin massooriks mehe ja maksin teise tunni lisaks ning tasus igati ara, vaga head kaed olid ja ta tegi mulle detox massaazi koos tai massaaziga. Seepaev sauna ei joudnudki aga seeeest tegin hommikuse konni ja joogat kovasti. Aga paeva lopuks motlesin, et tegelt on juba paris hea ara lopetada, kuidagi igavaks laks, iga paev sama jama. Jooga hakkas ka ara tuutama, sest seal oli selline susteem, et igal paeval voetakse uks uus harjutus lisaks no ja siis muudkui kordas. Lopuks ei viitsinud enam keskenduda oma sudamechakrale ja tunda paikesega uhyendust, lasin mottel lennata kus tahtis ja muuseas, see lendas soogile :D Vorstisai kais mottest labi, parandus, doktorivorsti sa, koos voi ja ketshupiga !! Jube ebatervislik aga nae, tuli mottesse. Siis unistasin puuviljadest ja et mis ma homme suua voin jne. Taitsa naljakas. Ohtul laksin kere-hele magama aga krt keegi loll oli suht akna all pannud kookospahkli koored polema, ja see muudkui tossas, pidin ara lambuma. Motlesin, et nii ei lahe, ma ju tegelen detoxiga ja ei kavatse mingit jama sisse hingata ning peavalus argata, silmad paistes. Votsin oma lina ja kobisin massaaziruumi mati peale, oli vaga hea. Viimasel paeval sain siis hunniku neid sobralikke baktereid ja arbuusi ning olingi vaba minema. Sebisin takso praami peale ning olin varsti Koh Taol. Kokkuvottes votsin alla 2 kilo, tunnen, et kohus on asjad paremini, et pole punnis ega midagi, siis tundub, et mu kerge randmevalu laks ara ( see mul massaazi tegemise ajast, vaioke poletiks vist) ning lisaks tundub,et sain ka lahti uhest bakterist minu kehas ( borrelioos), mis mind juba 1,5 aastat kimbutas ning sellest oli veel midagi organismi ikkagi jaanud. Muuseas borrelioosi sain eestis, Hiiumaalt ning mittekuskilt eksootiliselt maalt ! Uskumatu eks !

Koh Taolt plaanime homme uttu tommata, tanane paev laks organiseerimise ja planeerimise peale. Lisaks oleme kovasti puuvilju muginud, Alvin vaidab, et siin on tema elu koige paremad puuviljad, tunneb ara, et banaan on puu otsas valmis saanud mitte rohelisena korjatud ja gaasikambris "kupsetatud". Toidud uleuldiselt on tavalisele inimesel vaga maitsvad. Meile olid ka alguses aga mote sellest, et nad lisavad absoluutselt igale poole maitsetugevdajat MSG (vaga paha tervisele) siis kaod isu ara. Lisaks on igas toidud korralikult sihkrut ( isegi soolastes eks) ning konservkookospiima. No ja kaobki see kogu eksootika ara. Soome pigem salateid ja puuvilju ja puhast kala voi siis puhast riisi. Tana aga proovisime ara tanavanurgalt selle kuulse banaanipannkoogi, oli hea kull ja Alvin vottis isegi kaks aga rohkem ei taha. Mina kaisin just proovimas aloe vera massaazhi, oli ok aga mittemidagi rabavat, massoor ei sattunud hea. Alvin hangib kuskil resordis oma sukeldumiskaaslastega. Ta utles, et need 4 paeva oli taitsa tore olnud, praktiliselt koik kursusel raagitu oli kull teada aga siiski sukeldumine ise oli lahe ja selle seltskonnaga sai parasjagu pulli ka. Tehti veealust videot ja puha, Alvin tegi loomulikult kovasti kino, ma arvan, et ta tostis selle video labimuuki paris kovasti. Montaazh oli lahe aga hind vaga karm.
Taikatest veel. Uldiselt on nad vaga toredad, keegi pettu ei tee ja tuutult pahe ei maari, ei pea votma hoiakut" mine ara ma ei taha sult midagi". Korra pakub, utled viisakalt ara ja naeratab vastu ning laheb minema, vaga hea. Tingimine pole siin maal vist eriti populaarne, tundub et hinnad on igal pool samad ning suht jaigad, kui ei taha siis ei taha, kauplema ei hakata kuigi vahel voidakse vaikese alega noustuda. Samas pole nad ka sellised suud korvuni, kuidagi tosisemad on.
Tana ostsime uhest reisiburoost pileteid ja mutt samal ajal kui meiega jutustas ja hindadest raakis, kreemitas hoolega nagu, siis pani beebipuudrit peale, siis kammis sada korda , kreemitas uuesti jne. Ega siis ilu kannatada ei voi, mis sest et kliendid platsis. Huvitavatest asjadest veel, uhes bungalows oli suurelt silt uleval, et fooni kasutada ei tohi, keelatud, siis void tanaval naha taiskasvanud inimest jalutamas pidzhaamaga ! Usulistes pohjustel jaetakse koik jalanoud ukse taha, igal pool on kirjad. Ohtuti vahitakse kogu perega telkust seepi, koigil kausid nina all, riis ja karri sees. Mulle tundub, et siin maal on praktiliselt koik arid, perefirmad, tihtilugu naed lapsi asju majandamas, raha tagasi andmas, pesu tagasi andmas, internetikohvikus jne jne. Vaga toimekad. Igas aris on loomulikult telekas, et aega surnuks luua aga samas hupatakse ikka pusti kui klient tuleb. Ahsoo uks asi veel, kui olime endale reisi planeerimas siis uheks transpordivariandiks oleks olnud oolaev, tundus vaga hea lahendus, et siis jouab hommikul sadamasse ja sealt kohe varase bussiga rahvusparki. uurisime veidi tapsemalt selle paadi kohta ja selgus, et magatakse koik uhes suures ruumis, igal uhel madrats ja padi, mis on tihkelt tihkelt teineteise korval, privaatne madrats pole garanteeritud nii et kuskli2 tundi enne valjaminekut peaks juba olema kohal ja rabama. Ma kujutasin ette milliseks see oo voiks kujuneda - paat suht tihkelt tais ( jutu jargi soidab alati palju rahvast) keegi elab seljas, keegi norskab , keegi soob, moni titt karjub, keegi joob ja raagib kova haalega juttu. Tundus suts liiga ebamugav, mone asjaolu oleks ara kannatanud aga koik see oleks liig , sest eelmine oo oli mul juba magamatta kuna siin Dive resordis on kombeks KOVASTI musa lasta mingi kella 1.00 ni. ma ei sa aru kuidas kliendid kaebama ei lahe sest meie tuba oli suht kaugel aga sinna juba oli vaga hati kogu tumps kuulda.

Ok praegu aitab aga eks varsti jalle.

Kolmas paev

Tana polnudki kohutav hommik. Oosel sai magada ja puha, arvatavasti veidike jahedam oo ka mojutas. Argates tundsin sutsu vasinulot aga laksin siiski kergle jalutuskaigule, no niisama uudistama, et mis siin umbruskonnas on. Ega eriti polegi. Igasugu bungalowsid ja mingeid kohvikuid. Vaga palju uuritakse ka maju pikemaks perioodiks. See sama flamenco tantsija, kes tortillast unistab,uurib siin vaikest maja mis asub ttest eemal, kaunis koht pidi olema. Hind koigest veidi ule 2000.- eegu kuus koos vee ja muu kuluga. Elekter pole muidugi 100% kindlustatud. Uks huvitav tegelane jai mul eile mainimata. Megasuurte silikoonidega, tatokas, susimustad keemilised lokid ning veidi liigapalju ilukirurgiat. Suurest naha korvade taha sikutamiseset on silmad on pilukile lainud. Rove. Muuseas selliseid on Austraalias ja eriti just Bamboo restoranis uksjagu kainud. Kutt, kes majandab siin nende kokteilide ja suppide ja mahladega oli tana hommikult vaga hairitud. Nimelt elab ta Birmas ning eelmisel kahel paeval olevat seal megatormid olnud, lausa tornaado mootu vist. Igaljuhul mitu saart pidavat olema nii rasitud, et inimohvreid palju,koik maatasa tehtud, uleuldine katastroof. Isegi meil siin oli vaga tuuline terve eilne paev.
Mis veel Taimaast. Sellel saarel kus mina asun on iga kuu taiskuu pidu. Pidavat olema suurim rannapidu uldse. Ausalt oeldes selles me kahtleme. Uldse igasugustes ulistavates sonavottudes on pool pettu, alati ! No ja siis selleks puhuks tuleb siia parasjagu rahvast kokku. Populaarne jook on selline - kohalik viski, mingi karastusjook pluss Red Bull. Kusjuures see koik keeratakse koos jaaga vaiksesst ambrisse ning siis juuakse. Veits kummaline jah. Lisaks on siin vaga populaarsed igasugu groogid, kanepit tommatakse palju olgugi et seadused on vaga karmid ja vahele ei taha keegi jaada. Siis olevat popid veel igasugu kummalised seened ja taimed jne aga nende eest on reisiraamat hoiatanud sest tihtilugu peale taiskuupidu on kohalikud haiglad valismaalasi tais, kes ei suuda enam reaalsusesse naasta. Kui me motikaga ringi tiirutasime siis taiesti korvalisel vaiksel teel voeti koik juhid jarjest maha ning otsiti labi. Koik mis taskus oli voi kotis, sobrati labi, lisaks vaadata motika sadula alla ja erinevatesse avadesse. Aga polku oli iseenesest vaga viisakas.
Tana olen siis teinud juba joogat ja saanud koksi juua ning kohe varsti on porgandimahl :D siis tuleb jalle jooga ja muu. Arge palun arvake, et see shake hea maitsega on, seal pole juu muud midagi sees kui savi ja kliid, aga nohh, saab alla, moni patsient teeb muidugi paris haid grimmasse seal juures. Mina teen ainult 4 paevase paastu, edasi vaatame kas soome Alviniga mone paeva puuvilju voi mis teeme.

Kriis moodas, ehk......

Muljeid siis paastu kohta. Tana on teine paev, hommikul oli ikka vaga kehv olla, taitsa jouetu, pea kais ringi, suda laikis, pea laiali otsas. Kaotasin oma toa votme 2 korda ara, onneks leidsin ikka ules. Uni sai otsu jube vara, kuskil 5.30 paiku, siis cedelesin niisama voodis sest sain kohe aru, et mingit erilist hommikukondi ma tegema ei hakka, polnud joudu. Vedasin ennast pesema ja siis 7.30 koputati uksele "shake time, shake time". Baarist sain siis ca 400 ml joogi kus sees on veidike savi ja erilisi kliisid, effekt seisneb kohu tais hoidmises (paisub) ning murkide sidumises ja valjutamises. See tuleb ruttu uhe hooga ara juua, muidu rsk laheb vaga paksuks ja vastikuks. Kohe otsa tuleb juua teine samasugune klaasitais vett. No ja siis ongi koht punnis ja tais tunne pikaks ajaks. Peale seda laks mul suda pahaks, arvasin, et lahen oksele, pea kais ringi japolnud energiat et isegi arvuti taga istuda ja meili toksida. Jooga tundi lohistasin ennast kohale aga olin niisama kuulaja. Aga peale kerget uinakut toas, tegin silmad lahti ja tundsin kohe et vot nuud on korras. Ja oligi, sain kriisist ule, kestis ainult moned hommikutunnid.
Paevakava on mul vaga tihe. Algab 7.30 shake joomisega, siis 8.30 - 10.30 jooga, kohe otsa ravimtaimekapsilid, siis toimub selline huvitav protseduur, mille kaigus saad oma alumised soolikad puhtaks, khmmmmm oletage ise millest tapsemalt juttu on/ Siis tuleb jalle shake, kapslid, massaazh, porgandimahl, aurusaun, 2 tundi joogaharjutusi, shake, kapslid, kookosvesi, jooga teooria, puljong ning lopetuseks jalle soolikate vark. Ja enne magamaminekut kapsel sobraliku bakteritega.
Seltskond on siin paris kirju. Tana uks vanem trullakas paarike just lopetas 7 paevase kuuri. Naine arvas et vaga hea, mees miskiparast nii vaimustuses polnud kuigi kiitis. Siis on siin uks flamenco tantsijanna, kes raagib koguaeg soogist ja unistab paellast ja tortillast jne. Ajab itsitama kull millise kirega raagib. Endal mul pole koht tuhi eriti olnudki, no nati hele ehk aga need kokteilid ja muu hoiab ikka kohu tais.

Alvin saatis kirja, et elab nagu kruiisiturist. Sai siit saarelt megahea pakkumise kursuste tegemiseks koos resordis majutuse ja transpordigaja laevapiletiga. Koik pidi viimase peal olema. Plaanide kohaselt lahen siis 2 paeva parast jargi ja vahetame muljeid.

Mis toimub

Lopuks saab siis mahti, et kirjutada oma tegemistest. Alustaks siis kohe algusest. Uhesonaga Bangkokki me ei pidanudki minema, sellega vedas. Ei tahtnud kuskil tossuses ja suures linnas kottidega ringi navigeerida ebamugavatel kellaaegadel. Otsustasime jatta uhe niigi luhikese oo vahele ja porutasime esimese lennuga kohe uhele saarele. Oigesti tegime, saime kiire stardi ning ega me vasinud polnudki. Koh Samui asub louna Tais ning Ida pool, kus on praegu ilmad sobivamad kui laane pool. Meil erilisi plaane polnud aga huvid olid jargmised - snorgeldada, motsaga mooda saart ringi uudistada, suua kohalikke toite, kogeda erinevaid massaazhe, minul huvi teha labi mingi puhastav tervistav kuur, ning Alvin arvas, et peaks tegema omale rahvusvahelise sukeldumislitsentsi ara. Oskused iseenesest olemas aga seda vajalikku paberit pole. Lopetuseks arvasime, et oleks hea kaia labi ka uhest rahvuspargist kus jutu jargi pidi hea dzunnngel olema. Me uldse ajame ju taga sellist mattevrohelist loodust ja dzhunglit. Jutu jargi pidi ka nendel saartel olema. Tegelikkuses aga mitte.
Koh Samui osutus veidikene pettumuseks, polnud sellist postkaardi randa ja mind hairis veidi asjaolu, et absoluutselt igal pool ehitati ja palju ja tolmuselt. Tanavad polnud mitte sodi vaid tolmu tais. Siis soogi hinnad osutusid ka palju kallimaks kui me arvasime, majutus see-eest odavam. Ja meie roomuks kusiti rolleri rendi eest koigest 50.- eek paevas ning bents oli ka veel hinna sees. Esimesel paeval sattisime ennast sisse, tegime vaiksed soogid, uudistasime kohalikus vaikses kulas ringi ning laksimegi kohe motikaga tuurile. Saar on iseenesest vaike nii et 7 tunniga joudis tiiru peale teha. Peatusime erinevates kohtades, uudistasime randu ja loodust ning arvasime, et pole ikka paris see nagu meie troopika unelm ette naeb. Siiski lahedam kui Indoneesias voi Sri Lankal. Oli ilusaid kohti ja vaateid kull aga mitte paris nii, et hing kinni jaaks. Tagasiteel sattusime kohalikule soogiturule. Igasugust kraami oli muugil alates grillitud kaladest, kanadest kuni koikvoimalike karrideni valja. Lisaks veel VAGA vurtsiseid kastmeid, juurikaid, riisi, makarone jne. Vaga huvitav oli uudistada mis uhes voi teises potis on ja kuidas see maitseb. Magusast kraamist oli pakkumisel grillitud ja lomaks vajutatud banaanitukid, mingi kummaline veniv-pruun mass, mis jai suu lakke ja hammaste kulge kinni aga maitses hasti, siis on neil veel kombeks segada suurtesse pottidesse mingisugust kliistri sarnast vedelikku,hagusvalge ja magus. Seal see hulbivad siis kas praetud muna koos ummarguste ja varviliste marmelaaditukkidega, kummikommid, limapallid, riis voi mais. Ole julge ja proovi. Me jatsime vahele sest arvasime, et selles toidus pole midagi vajalikku meie keha jaoks. Soime hoopiski suuuure grillkala koos vutrsika kastmega, Alvin vottis uliterava kodi koos mingi kummalise karploomaga (tigu voi teokarp voi midagi), soime moned banaaniplonnid ja seda pruuni varki ning oligi juba vaga hea. Toitude kohta voib uldse oelda, et siin ikka osatakse teha, keele viib alla praktiliselt iga asi juhul kui ta pole liiga vurtsine. Eriti head on karrid, kus kookospiima, laimi ja mingite maitsetaimede ( akki lagritsa voi mundilehed??)ning vurtside sees on erinevad aiasaadused. Loomulikult pakutakse korvale valget riisi, pruuni riisi ega kartulit ei saa kuskilt aga pole hullu kull Tallinnas teeme :) Joogiks votame tihti kas kookosvee voi mingi mahla, need on tegelikkuses veidi kallimad kui meile meeldiks. Palju soome ka puuvilju, siin on vaga huvitavaid. Lemmikute hulka kuuluvad mangosteen - selline peopesa suurune paksu pehme koorega vili, mille surud peopesa vahel katki ning nokid seest kuuslaugukuune sarnase mahlase ning magushapuka vilja. Veel meeldib meile rambutan, mis on veidi vaiksem karvakera mille koore nokid maha ning seest tuleb valja kooritud viinamarja meenutav valge vili, jallegi hea, see on magus ja vesine. Mangod ja arbuusid on teada. Aga koige kummalisem on minu jaoks olnud Durian, selline meloni suurune rohelise ja kova okkalise kestaga vili, mis tuleb katki saada ning seest leiad kollase ja kreemise viljaliha mis haiseb vana juustu jarele kuida maitseb hasti. Selline magus kreemjuust.
Koh Samuilt liikusime juba jargmine paev edasi, vaiksemale ja veidi rahulikumale saarele Koh Phangan. Siin meeldib meile juba rohkem, veidi rohelisem, maalilisem ning jallegi motikaga vaga hasti liigeldav. Siin oleme siis kainud snorgeldamas, polnud just eriline roogatus aga vesi oli VAGA soe ja monus. Uhtteist ponevat siiski nagime ka - mingid kummalised ussid, huvitavad kalad, vaike raikala kivi all peidus, imelik millimallikas ja avastasime, et merisiilik lahedalt vaates on vaga ulmeline tegelane oma mustade okaste, 5 summeetriliselt asuva helkiva tapi, erksiniste karvakestega ja kui vaga lahedale ronid siis reageerib oma okastega.
Lisaks oleme kogenud veel erineva ekstreemsusastmega motikasoite. Eriti huvitav on kuskil ulimagise tolmutee peal soita nii, et ei sattuks suurest vihmast tekkinud roobaste vahele, auke ja roopaid jagub. Ules saad kergelt aga vot siis alla enam ei saa, sest pinnasel pole absoluutselt mingisugust pidamist. Paris huvitavaid seiklusi kogesime, vahepeal tuli rollu votta kahe vahele ja alla lohistada. Paris karm aga samas vajalikud kogemused, eriti Alvinile, kes pidi mingi suht lahja rolleriga troopilist traialit tegema :D Kiiver oli tal ka tasemel, kui suurem rekka mooda kihutas siis lenda kiiver hooga kuklasse, oi ma naersin !
Moned korrad oleme ka massaazhis kainud. Uks kord tegime koos vaikse jalamassu, vaga odav, alla 100.- EEK, mina olen veel proovinud kristallidega ravitsemist, chakra tasakaalustamist, tai massaazi ravimtaimedega, vaga huvitavad kogemused koik. Eile pealelounat hakkasime motlema, et mis edasi teha, saar on ennast justkui ammendanud ja midagi voiks nuud ette votta. Koik soidetavad ja mittesoidetavad teed on labi kaidud ja erinevaid randu ja soogikohti juba uudistatud. Tekkis plaan mille tulemusena oleme 4 paeva teineteisest lahus. Nimelt, mina olen hetkel tervisekeskuses ning tegelen 4 paevase paastu kuuriga koos jooga ja massaazhi ja aurusaunaga ( ravimtaimedega) ning Alvin tegeleb PADI litsentsi omandamisega teisel saarel. Molema uritus votab sama kaua aega ja lopptulemusena peaks molemad onnelikud olema. Mind huvitab paastumine kogemuse parast ning tahan oma keha puhastada ning tervendada, immuunsust tosta ning ebavajalikust saastast lahti saada. Tulevikus on selline kogemus mulle vaga kasuks, haakub mu erialaga. Tana on minu esimene paev ning kell on 13.00 ning olemine on taitsa hea. Me tegime kahel eelneval paeval ka puuvilja paastu, luristasime koikvaimalikku endale sisse. Polnud eriline katsumus isegi Alvinile mitte. Siinses soojas kliimas rasket toitu ei tahagi ju.
No ja kuna ma olen siin keskuses ja aega on palju siis loomulikult kasutan ma ka internetti nii palju kui voimalik. Nii et jargeva mone paeva jooksul teen arvatavasti mitu sissekannet. Kui mina olen siin lopetanud siis lahen Alvini juurde Koh Taole ning tahaks teha paar sukeldumist ja snorkeldamist ning siis edasi liikuda.
Koh Phangan on uldse vaga populaarne erinevate massaazhide ja ravitsemiste poolest, mitmes kohas saad detoxida ja mediteerida, joogat ja Qi Gongi teha voi midaiganes. Mulle see meeldib, reisil kohe selline hea eesmark. Praegu lopetan sest massaazh ootab ees.