Otsapidi Brisbanes

Meil sai kuladest ja kolgastest korini ja tombasime kogu piirkonnast uttu, nii kaugele kui voimalik, et leida tsivilisatsiooni ja kultuursemaid inimesi jne. Peale Cairnsis pidutsemist laksime veel uhte kulakesse, et teha veidike tood ja siis edasi liikuda. Esiteks sattusime sellisesse farmi, kus ulemus vottis meid vastu karjumise ja soimu saatel. Vehkis katega ja bossitas ringi. Vahetasime Alviniga moned pilgud ja seepeale Alvin tostis kaabut, saatis tuubi viisakalt p....sse ja tombasime tolmupilve saates minema. Jallegi tundus kogu vark uskumatuna. Telefonis oldi nii sobralikud ja kutsuti kohale ja siin siis hakkab see sama tuup selliselt kaituma. Suht shokk jallegi. Samas aga ajas naerma, et selliseid situatsioone pead ka nagema. Peale paevakest puhkamist ja ringitiirutamist sattusime armsasse laimi farmi. Korjasime ja pakkisime 3 paeva ja lahkusime ka sealt. Rohkem tood polnud ja ei oleks tahtnud ka teha. Nii kogu selle farmi jura peale otsustasime piirkonnast voimalikult kiiresti ja voimalikult kaugele saada. Jatta selja taha koik kolkad, tolmused kopitanud teed, primitiivsed inimesed ja tuutu too.

Soitsime mooda ilusaid kuppelmaastikke, nagime kauneid kohti ja nautisime omaette olemist ja valtisime igasugust kontakti kohalikega. Lausa polastasime neid. Teepeal sai ikka nahtud imeilusaid kohti - mitmeid koski, randu, kraater ( vaga dramaatilise rohgelise veega ), metsad jnejne. Mida louna poole soitsime seda paremaks enesetunne laks. Ohk varskem, olemine varskem. Maletasime molemad, et kui esiteks lounast pohjapoole soitsime siis olime terve tee pettunud. Aga nuud oli tunne teine. Kindlasti oli asi ka selles, et seekord kulastasime erinevaid kohti, mitte ei soitnud ainult mooda pohimaanteed. Ja nuud oli sadanud ka, seega loodus palju rohelisem ja sumpaatsem. Kaisime labi kuulsaid kohti ja taiesti suvalisi ja utlema peab, et me kumbki ei saa aru, miks need kuulsad kohad nii ulespuhutud on. Taiesti mottetud. Palju huvitavamad on need paigad kuhu ise sattud. Ja nii kaisime naiteks austraalia suurimat koske vaatamas - 270m korge. Ja me ei piirdunud vaid standartse vaatamisega ( s.t. ametlikust vaatamiskohast, mis asus kose vastaskaljul) vaid otsustasime asjale veidi teise nurga anda. Arvake !!! Jaaaaa, me laksime ja uudistasime seda koske ka selle kaljunuki pealt, kust ta laskus. Ronisime mooda joekallast umbes 1,5 tundi. Turnid, turnid, arevus sees, ei tea, kas ikka saab loodetud kohani voi mitte, nagu tahaks ja nagu ei julgeks aga ikka ronid edasi, tead juba ette et kardad. Ja siis naedki, et ees paistab seesama kaljunukk, mida olid alles vaadanud teiselt poolt kaljonit. OIIIIIIII ma kartsin, kohe tosiselt kartsin sealt korgusest alla vaadata. Sabin oli sees aga ei saanud ka vaatamatta jatta. Kui joudsin selle suure kiviplatooni, kust koolutades saad imetleda kogu koske tema 270meetrises volus, vottis kohu alt oonsaks, polved norgaks. Pidin ennast koguma, ikka monda aega. Viskasin kohuli, panin vaimu valmis, miskiparast vaatasin ikka mitte alla vaid ules suunas. Ei julgenud :) Mottes vannud ja vaikselt libistad oma keha nuki poole. Iga sentimeetriga loob suda kiiremini. Tosiselt oli jube ! Aga no raisk, lopuks siiski piilusin ara ja vaatasin ikka korralikult - vahtisin alla, korvale, nagin mitte ainult kogu laskuvat vett vaid ka joge ja vastaskaljut ja kogu orgu. Ilus ! Ja kui olin ara vaadanud siis JOOKSIN kaljust eemale :) paras janes ikkagi :) Uhesonaga meie joulud moodusid sellises kohas.

Edasi kaisime uduses Blakdowns mael, monedes huvitavates randades, mis erinesid troopilistest. Ja ei pea olema vihmamets ja reef jne selleks, et oleks ilus rand. Siin oli naha mediterranean stiilis randu. Vaga kena sugavsinine vesi, huvitav taimestik, varske ohk, ilus liiv, teokarbid jne. Seal uleval tundus koik "kopitavad". Ja me olime vaga rahul, et otsustasime ara minna. Veelgi allapoole tulles muutus loodus veelgi. Nuud oli teatud kohtades juba eesti tunne, okaspuud, liiva varv - kas me oleme Klooga - Rannas ???

Lopuks siis otsapidi Brisbanes. Vaatame tana ule, mis toimub eestlaste peol ja otsime ka veidike tood. Kui ei leia midagi sobivat siis porutame louna poole edasi.

Vahepeal on tunne, et krt need kohalikud inimesed hakkavad kohe tosiselt vastu. Ei taha neid naha ega kuulda, koik mis teevad voi utlevad on nii veider ja volts. Praeguseks oleme pohjast taiesti kullastunud, enam sinna tagasi ei kutsu ja seda just inimeste parast. AGA ! Oleme veel avatud linnainimeste suhtes. Vaatame, mis toimub. Kui ka Brisbane's n.0. maakad on siis on viimane voimalus veel Sydneyl. kui seal ka ei istu siis tuleme millalgi eestisse tagasi. Seda kas otse voi naiteks Tai, kaudu otsustab rahakott. Vot. Aga nii omavahel oeldes on Austraalia uks ulespuhutud koht. Pole siin midagi nii meeletukena jne. On ilusaid kohti jne aga tagasihoidlikult. Ja kui seda kombineerida inimestega siis - voehhhh. Samas on radamisi plusse mida hetkel ei hakka ules lugema. Lopetan praegu ara.

Tantsulka

Teate, see farmielu oligi nagu komoodia, nii nagu lugesite ja naersite, nii ma ka tundsin. Ja memm, eks see kultuurishokk tegi mind tasaseks pealtvaatajaks. Taiesti uskumatu elu ju minu jaoks. Mitu paeva laks aega ennem kui aru hakkasin saama mis toimub, millega inimesed tegelevad, millega ise tegelen. Mingit traumat sellest kulge kull ei jaanud. Pigem ponev mang. Ok aga nuud vahelduseks jalle teistsugune elu.

Laupaeval kaisime sommide, hollandlase ja fidji plikaga koik koos peol. Vaga jube uritus oli. Meie seltskond oli kull ok aga koik umbritsev ajas karvad pusti. Enamus rahvast joobes voi mingi laksu all, koht veidi rapakas, atmosfaar torjuv. Tegu oli baar - diskoteegiga mis meenutas rohkem kulapidu. Naised koik uhtemoodi riides, kusjuures nad ei tundu taipavat, et need kossakad kleidid, mis rinna alt kupliks lahevad, teevad nende lopsakad kehad veel lopsakamaks. Aga nohhh, see mingi kohalik mood. Koledad naised, koledad riided ja inetu kaitumine. Naiteks mingi mutt vahtis ja vahtis Alvinit ja siis vaatas mulle purupurjus silmadega otsa ja saatis teele Fuck Off. Uldiselt kogu rahvas oli kuidagi ebaviisakas, eks see alkohol lasi nuud toelise iseloomu valla, ei tehtud enam keep smiling teatrit. Aga kuunarnukke oli ikka siin seal tunda ja trugiti ja aeti jooke maha jne jne. Mehed ka koik uhesugused hormoonpumbatud matchod. Oigemini nad vaga uritasid matchot mangida aga naha oli, et sellist sisu pole. Tantsisid ka nagu pardikud. OOOOaaaaaaakkk ! Aga meil oli Alviniga ponev seda koike jalgida. Jalle naer tuleb peale kui vaatad mis seal toimub. Eestis leidub tsiviliseeritud pidu kull, kuigi peab korralikult ikka motlema kuhu lahed. Ja eks siingi leidu, kui laheks suuremasse linna voi kallimasse kohta. See Cairns on paras kula ikka kull ja seega polegi siit paremat loota. Peale pidu tegime tanavanurgal vaiksed hot dogid ja tuttu ara.

Jargmisel hommikul kutsusime hollandlanna Danielle hommikukohvile ja piknikule randa. Oli vaga tore ule pika aja kellegagi diskuteerida ja jutuga kuskile jouda. Ei pidanud jalle loba kuulama. Temagi vaitis, et pole pikka aega nii head vestlust maha pidanudki. Hiljem tegime tiiru botaaanika aias ja pargis, kust avanes kena kena vaade linnale ja lahele. Aga ma toon naite tuupilisest kohalikust vahejuhtumist. Meie kolm konnime omaette ajame oma juttu ja siis mingi kohalik tuup hakkab kusima, et kust me tuleme ja kaua oleme austraalias olnud ja siis hakkab niisama lambist austraaliat kiitma, et siin on ikka elu kui paradiisis ja neil on ikka vapustav maa ja kui onnelikud nad ikka siin on ja uhked oma maa ule ja et meil on siin kindlasti vaga vaga tore puhkus jne jne. Muuseas selline monoloogi kaik on vaga tuupiline. Just sellised kaks sissejuhatavat kusimust millele jargneb oma maa ulistamine ja kui oleks vestlus veel edasi lainud siis oleks jargnenud enesekiitmine. Ma juba tean ette mida nad kusivad ja raagivad. Keegi ullatada ei suuda. Ja mul on uldse tunne, et austraallane elab isolatsioonis ja seega on taiesti eluvooras. Neil nagu reaaalset elu polekski. Tundub, et koik on mingi lavastus ja nad ise ei pruugi aru saada, et nad on naitlejad selles teatritukis. Aga ok, ohtul tegime vaikse sushi ja itaalia jaatised ja need tegid tuju veelgi paremaks. Seega oli meil taispuhkepaev :D Ja mulle tohutult meeldib siin linnakese ohtutuledes ringi jalutada, monus soe ja relax. Ja siin on tegelikult muretu elu kull. Et need totakad kohalikud ei suuda siiski oma olemusega meie kogemusi taiesti ara rikkuda. Vahel teeb meele moruks kull aga uldiselt olgu omaette.

Auto soidab vaga hasti ainult et suunatulesid laheb korraga liiga palju peale. Me otsustasime parandamise edasi lukata, vahet pole. Ja vaatame, et akki tiirutame veidi ringi ja siis lahme Mareeba kanti mangosid kas noppima voi pakkima. Jarjekordne farmitoo aga mitte sellises isolatsioonis, vaid linna korval. Seega peaks koik palju inimlikum olema. Palgad ka korgemad.

Alvin lisab

Tere. Tana tabas mind ka literatuurne meeleolu. Sellest siis jargnev luhike kirjutis minu muljetest. Natuke teise nurga alt.
On vapustav, kui imbetsilseid toid osatakse inimestele leiutada...
Esimesel paeval pandi mind enam-vahem kohe banaanikobaraid kandma. Need kaaluvad keskmiselt tunde jargi mingi 60 kilo voibolla, on ka raskemaid. Uzbekk piilub kobarat katva koti sisse, kui naeb, et banaanid paraja suurusega, loob puule paar haava sisse, nii et kobara saab alla painutada. Kandja (humper) votab kobara ola peale, uzbekk loob kobara varre katki, kandja lippab kobaraga treileri poole, uzbekk loob puu ka pooleks (jargmiseks aastaks kasvab uus). Kui kandja kobarat oigesti ola peale ei saa, on naljakas. Vahetevahel kandja koperdab kobaraga aukudes. Uzbekk on pollu kuningas. 1 Austraalia dollari eest saab ta kodumaal 100 kohalikku raha, sellega saab endale riided selga osta. 10 dollariga saab kuldhamba. Koju jouab miljonarina. Sellest ka enesehinnang.
Humpisin 2 paeva. Sai siiber, ajasin bossile poolpaska oma lapsena rikutud polvede kohta. Jatkasin kaste tostes. Laias laastus 40 tonni paevas. Meeleolud vahelduvad. Toredam on, kui mingi vanamees, kes seda jama aastaid teinud on, tuleb opetama, et asja tuleb ikka tema moodi teha ja kui ei sobi, voib ka kellegi teise seda tood tegema leida. Oi kui hirmus. Tegin kuni viimase paevani. Sormed said natuke tugevamaks. Kogemuse pohjal arvan, et mingi 100 tonni paevas kaste tosta pole mingi probleem. Huvitav teadmine seegi.
Viimane paev oli jole maru. 3 tundi (esimene osa paevast) sai banaanitaimi istutatud. Kahekesi koos uhe Londoni poisiga. Peale 3 tundi kadus selle too vastu huvi igaveseks. Asi kaib nii (vot see tuleb nuud hea): traktori taga on mingi agregaat sahkadega, mis lukkavad pollu sees vao lahti ja siis kohe kinni ka. Agregaadil on kaks poolt, teeb kaks vagu korraga. Molema poole peal on plastmassist iste, seljatoega. Vaga luks kruiis mooda Austraalia sisemaad. Agregaadi peal istmete ees on ka meeldiv alus, kuhu peale kaivad banaaniistikud, mitu kasti. Traktor laseb oma agregaadi mulda ja kruiis algab. Istutajate too on votta aluselt banaaniistikuid ja toppida neid vakku seal, kus sahad selle laiali lukkavad. Et see oigesti toimuks, on agregaadil ratas, millel kaks triipu, sinine ja punane. Istutaja, kes istub ratta pool, vaatab ratast - kui punane triip jouab oigesse kohta, paneb istiku vakku. Teisel poolel istujal on valida, kas jalgib sinist triipu voi kolksu, mida ratas teeb, kui sinine triip oigesse kohta jouab. Kolks on mugavam. Kolks - istik mulda, jargmine pundar istikuid aluse pealt katte... kolks... kolks... inimene tootab nagu robot, ajutegevus 0. See oleks voibolla uks mugavamaid toid farmis, aga pold tolmab. Respiraator on nao ees ja prillid ka kaitseks tolmu eest. Aga tolm laheb ikkagi silma, katab varsti kogu keha. Muld laheb kingade sisse ja puksi. Parast nagu neeger.
Eino persse.
Ja siis on randurid, kes tootavad farmides kuude kaupa. Ja kohalikud kes teevad seda terve elu. Meie sobrad sommid olid seal farmis kuu aega ja tulid siis koos meiega ara. Meie pidasime vastu poolteist nadalat.

Tagasi reaalsusse

Noniiiiii !!!

Sain oma kummikindad, vakstupolle, kummikud ja Victorinox noa nurka visata ja autosse hupata. Paarsada km gaasivajutamist ja olime jalle tsivilisatsioonis :D No on ikka hea tunne kull, et sai selja taha jatta toolisklassi elu :) Enam ei pea kellatirina peale minema toole, sooma, pissile jne. Ei pea koik koos pika laua taga sooma ja nagu vanasti lasteaias kuulekalt koik koos enne ja peale sooki kasi pesema suuuuuuuures kraanikaussrivis :) Nuud on vabadus, sona jalle maksab, soov jalle juhib :) Totakad farmerid, kes tegelikkuses on plokkpead aga kaivad ringi oks laiali ja muudkui loobivad kildu, et kui nii voi nii ei teee, siis votab jargmise mehe toole - selle kaadri voib unustada.

Tulemusena tekkis meil seal olles palju lahedaid tutvusi, sest rahvas kes labi kaib on vaga kirju. Ponev on jutustada tudrukuga, kes louna koreast voi jaapanist, uurida uzbeki kaest tema elu kohta, raakida endast jne. Nii palju erinevaid elusid ja motteid. Mitme tegelasega vahetasime ka kontakte ja kavatseme uhendust pidada ja kasvoi koju tulles teeme ju peatuse Hong Kongis, seega oleks ka seal kohe tuttav ees. Farmis on nii hariduselt pollumehi, loomakasvatajaid kui ka web disainereid, idamaiste voitluskunstide proffe, poe managere, parameedikuid, proteeside paigaldajaid jne jne. moned vaga lihtsad inimesed, tagasihoidlikud, vahenoudlikud, rahul sellega, mis on jne. Teised haritud, sihikindlad, oma hinda teadvad, noudvad, arvamust omavad ja selle valja utlejad. See sama kirju seltskond teebki sellest kogemusest meeldejaava. Kes soob konnarasva ja joob riisijooki, kes mooniseemnetest ja nisust magustoitu ja vodkat peale. Toon naiteid ka nimedest - sommid on loomulikult Marko, Janiina ja Teemu, edasi eesti tudruk Kylli, ukrainlased Jura ja Ruslan, edasi uzbekist Shorboz (kurgu errrrrr), Dzhassu, Jaapani plika Jeyko, Hong Kongist Kei, louna koreast Dzis Ka, Fidji plika Vanessa, New Guineast daam Meias jne jne

Aga nuud siis Cairnsis tagasi ja plaanime tana sommide, Vanessa ja hollandlasega tantsuitama minna, kulub ara kull, koik saime farmist minema ja onnelikud selle ule. See on vaga lobus seltskond. Eriti sommidega on saanud nalja nii, et lausa pisarad jooksevad. Aga veidike on asjaajamisi kah sest meie autol on mingid elektrijamad. Estiteks kesklukk jamab, kui avad voi sulged siis nupp huppab ules alla pikka aega enne kui otsustab siis kas sulgeda voi lahti jaada. Edasi suunatuled jamavad, nimelt kui vilgutad uhte tuld, laheb teine pool ka automaatselt peale. Ja bentsunaidik kooles ara. Nii et peame selle monusa asjaga tegelema. Tootunni hind on siin 104 AUD esinduses ja 60 AUD kuskil urkas. Esmaspaeval saame loogile. See on kahjuks vist selline asi mida ise ei tee korda. Aga noh, me oleme arvestanud, et kasutatud autoga tuleb putitamist.

Jouludest. Loomulikult on see siin tohutu kommertsuritus. Jouluvana higistab oma kostuumis ostukeskuses, et lastega pildistamisega raha teenida, meeletud massid poodides. kauplustel on isegi omad voimud uuritud selleks, et ukse ette panna tadi, sellele mikrofon katte ja las kisab vahetpidamata, et neil on 30 kuni 70 % hinnad maas ja see on ikka AMAZING pakkumine. parklas kohti lihtsalt pole, autosid pargitakse sinna kuhu ei tohi ja koik see toukab mind joulumeeleolust ainult eemale. Ei taha seda jarjekordset lollimangimist naha, tunda, see pole siin ju uldse loomulik. Jouluvana ja lumi kuuluvad kokku. Ja me ei tunneta uldse, et praegu on detsember, minu jaoks on sisimas juulikuu, ma ei saa aru, mis kuupaev on ja kuidas aeg kulgeb, koik on ses suhtes sassis. Ja ma kujutan ette, et kui eestisse tagasi tuleme siis ei saagi aru, et praktiliselt aasta oleme ara olnud. Aastaajad ei vahetu, pole oodata kevadet, ega ilmade soojenemist, uut aastat ega ka jouluvana. Aeg selles mottes seisab. Veits nagu igav.

Mul on tunne, et Alvin kirjutab ka hetkel midagi oma farmitoo muljetest ja sekkub kulalisesinejana.

Kolmandal liinil !

Oleme jah farmis, juba teine nadal hakkab jooksma. Emotsioonid vaga vahelduvad.

Oleme taielikus kolkas, eemal tsivilisatsioonist, koht pole kena ega midagi. otsustasime siis banaanifarmi kasuks.

Krt on ikka imelik kull millega ma olen tegelenud viimase nadala. Te ei kujuta ette ka, ja ega ma isegi ei kujutanud. Kohati taiesti koomiline, ma ei suuda uskuda. Ma olen nimelt liinitooline banaanivabrikus :) Jaa memm, naera nuud koos Palle ja teistega, su tutar arkab kell 5.30, huppab puksi, kimab autoga farmi ja kui suur ja kuri kell farmi seinal ( see nagu vene filmides oled nainud) plariseb, siis tousevad koik pusti ja lahevad liinile. Seisan siis oma kohal, hakin pisikestelt banaanidelt kontsusid ara ja suu on korvuni. Koik kusivad, et mis mul viga on, olen ma lolliks lainud, et sellise too juures suudan naerda. Aga see mulle nalja teebki, et asi niivord absurd on. Muudkui hakid ja hakid, vaatad vahepeal vasakule, pilukas korval hakib ka, vaatad paremal naed, et teine pilukas teeb sama liigutust, vaatad otse ule liini, kolmas ja neljas pilukas panevad nagu masinad. Asi vaga tosine, kiire, professionaalne. Tudrukud on asja kallal. Ja mina muudkui itsitan.... esimese paeva, teise paeva ja veel kolmanda ja neljandagi ja siis viskab ule. Aga ega see meeleolu alla ei vii, sest ma ei ole siin karjaari tegemas ja voin iga kell minema astuda kui tahan. Aga koigi puhul pole asi nii, siin on niimonigi elukarjaari tegemas. Naiteks poisid Uzbekistanist. Selle rahaga mis nemad siin teenivad, ehitavad kodumaal sugulased maja. Kovad poisid, saanud valismaale, teenivad pappi ja teevad karjaari. Ja uskuge mind, see on nende olemusest naha, nina ikka pusti, krt nad on ju ikka tegijad, mingid banaanipollu kolmanda sektori viienda vao ulemad :D. Ja seltskond on siin VAGA kirju - pilukad rabajad plikad, kirvenaod uzbekid ja ukrainlased, Fidjilt, New Guineast, euroopast. Olen saanud koiki oma keeli siin praktiseerida aga eriti just soome keelt. Siin 3 sommi, kellega me vist koige enam sobrustame, aa muuseas uks eesti plika kah, tema on siin ikkagi tosisemat tood tegemas, ise vastava hariduse ja huviga kah. Aga jah, too on kella 7.00- 16.30 koos kolma pausiga, sellest annab marku kell. Ja ohtul kas mangime vorkpalli oma farmi seltskonnaga ( muuseas vaga ponev seetottu, et eri rahvused mangivad), vaatame telekat, teeme suua, kaime Kullil kulas voi ajame teistega juttu.

Ja tegelikult mulle meeldib naha elu sellist poolt kah, tunda seda kui sa pole mittekeegi, sul pole sonaoigust, tegutsemisvabadust, oled uks mitmekumnest, sind koheldakse kui pommpead jne jne. See on huvitav. Vaadata millised emotsioonid endal tekivad, kuidas teised olukordadega lepivad, mida tunnevad, motlevad jne jne. ma ei utle, et mul raske oleks, vahel on tuutu aga uleuldiselt sisimas ma itsitan ja jalgin umbritsevat. Kohalike inimeste loomust, suhtlemismaneeri jnejne. Kuna me oleme tool sveitslaste farmis siis on siin koik kopika pealt arvel ja minuti pealt kah. Tullakse utlema kui liiga aeglane oled voi kui valel ajal pissile lahed jne. Uskumatu eks ?! Ja seeparast ongi huvitav. Aga uldiselt ulehomme me lahme ara. Aitab kull, selleks ajaks peaks olema molemal teenitud umbes 700 AUD ja umbes 16 % maksusid saab sellest ka veel endale. Lollimangimine kogu raha eest :D Aga mul on kahju nendest kohalikest inimestest, kes kunagi midagi paremat ei suudagi teha. Ega nad sellise too juures onnelikud kull pole.

Nuud mu isa kindlasti hoiab pead kinni ja motleb oi appi appi mis jamaga mu tutar peab tegelema, et miks ei voiks mingit kovemat asja ajada. Aga isa votku teadmiseks, et mul on sellist kogemust ka vaja. Eluaeg ju kamandand ja oiendand ja vagesid juhatand. Koik peavad mu sona kuulama voi muidu saan kurjaks ja porutan. Mina organiseerin ja majandan, aretan ja toimetan. Ise otsustan ja olen omast arust "kova mutt" ja kange tegija :D Vot ja nuud on vaja see teine aarmus ka ara naha. Ma olen sellega vaga rahul, et ma saan ennast teisiti tunda, emotsioonide vaheldus, uued situatsioonid, inimesed jne. Ma usun, et farmitoo jaab mulle pikaks ajaks meelde :D Veel ei tea kuidas see kogemus mind voiks millalgi aidata aga kasuks tuleb kindlalt. LAHE !

Need on minu isiklikud arvamused ja emotsioonid. Alvin suhtub asjasse teisiti. Kuidas tapselt, peaks temalt endalt kusima aga igal juhul tanu oma tugevale kehale ja suurele joule on teda kohe koige raskematel toodel rakendatud ja see ei tee teda onnelikuks. Meel on vahel taitsa moru, ropendab jne aga samas ei vota asja ka mitte liiga tosiselt. Ja kui muu ei aita juhul kui sult palutakse teha midagi mis ei meeldi, saab alati oleda No spiiik inglishhhh :D ( me oleme harjutanud seda utlema voimalikult vene aktsendiga ).

Farmi

Nii, oleme siis ringi vaadanud ja moelnud, et lahme ikka farmi. Ei taha esialgu veel ennast siduda mingi konkreetse firmaga ja votta vastutust, kusjuures farmitool on ka imeodavad maksud, seega raha mottes voib isegi rohkem teenida. Pakime siis auto kokku, teeme vajalikud sisseostud ja lahme banaanifarmi kus makstakse 15,50 AUD tunnist ja elada saab mugavustega majas 85 AUD nadal. Koht iseenesest pole mingi eriline aga vahet pole, lahme kohale vaatame kaua toohimu peal on ja siis porutame jalle edasi, raha taskus. Omanikud on sveitslased seega peaks kogu vark toimima. Muidu oleks voinud mina massaazi teha ja Alvin kuskil laeva peal olla voi muud sellist aga nendes kohtades vist oodatakse ikkagi pikemat sidumist. Ja kuna me ise ka ei tea kas me tahame siin pikemalt olla voi mitte siis lahme farmi. Hea on ka see, et kui oled kokku 12 nadalat farmis tood teinud siis saad oma viisat veel aastaks pikendada. Seega tasub jamamist.

Barron Falls

Tead, need ussid on ju nii kamofleerunud, et raske margata. Huvitav on see, et nad tahavad just minu jalge vahelt labi lipsata. Ja kui ussi markan siis kohe instinktiivselt hakkan ju kargama ja rabelema nagu tantsiks kaera jaani. Igal juhul vastik, vottis sudame alt kohedaks kohe pikaks ajaks. Samas on teada et eks ussi kohtab siin ikkagi palju aga kuna nende peamine soov on mitte sind runnata vaid pogeneda siis tegelikkuses pole asi uldse nii hull.

Praegu oleme oobinud jah autos. Sellise elu juures on omad volud aga ka miinused. Hea on see, et saad magada pohimotteliselt oues, koik su soogid toimuvad lahtise taeva all ja teine kord vaga huvitavates kohtades. Saad soltumatult liikuda ja palju naha. Samas tahaks vahel ahjus suua teha ja kuuma dussi all kaia ja et oleks rohkem ruumi ja et saaks jooksva vee all nousid pesta. Aga jallegi kui pargid ennast kuskile joe kaldale siis ununevad sellised pisimued ara. Nii et monda aega voib rannata kull aga siis tahaks jalle "normaalseid " tingimusi. Kui tool kaiks saaks suht hea hinnaga uurida mobleeritud korteri basseini ja muuga.

Mitmest SPAst on olnud vastus jaatav. Kokku 4 saaks minna kui tahaks. Uks koht on 5 tarni resort ning superuus ja laikiv. Sinna saaks esialgu poole kohaga, makstaks 17,50 AUD tunnist. Teises kohas oleks ka Spa therapist koht saadaval. poole koormusega aga mingist ajast saaks akki selle sama SPA teise haru manageriks. Omanikud sumpaatsed ja toimivad sakslased. Kolmandas kohas makstakse eriti head palka aga too ainult kuni uue aastani. Neljandas kohas saaks tais kohaga 18 AUD tunnist ja tulevikus mingid ideed, et hakata spa terapeutidele tegema koolitustuure taisse, jaapanisse jne. Jutt tundub uli huvitav ja mind paeluv, sest ideaalne kombinatsioon SPA asjandustest, reisimisest ja orgunnimisest. Koik ju mulle meeldib. Iseasi kui toenaoline see koik on. Omanik on sumpaatne inimene, kirju taustaga aga akki veidi liiga hipilik, et koiki omi unistusi ka ellu viia seoses selle tuuriga.

Alvinil laks paadi peal okelit. Nagi ka reefi ara, aitas veidike tood teha aga talle ei meeldinud see kontoora. Inimesed ei klapi. Uldse on mul tunne et tema polastab kohalikke ikka enam kui mina, sest ta ei tunne eriti kuskil ennast hasti. Eks ma saan ka aru, et uleuldiselt kohalikud ei istu aga ma ei vota seda nii kriitiliselt. Samas akki olen lihtsalt naiivsem ja ei nae neid nii ruttu labi kui tema. Eelmiste ulemuste kohta sai ta kohe ruttu aru, et mage seltskond. Mul vottis ikka rohkem aega, et nende lipitsevat loomusest aru saada.

Sandra - olen jah paegu netikohvikus.

Aga nadalavahetusel kondasime ringi ja lasime tooasjadel settida. Esmaspaeval vaatame, mis Alvinile pakutakse ja kas teda seal moni tookoht huvitaks. Kaisime rannikust ca. 15-20 km kaugusel sisemaal koha nimi Kuranda. Vaike kulake vihmametsas magede vahel. Niiske ja lopsakas. Armas pisike ka. Tee nagu ikka looklevat maenolva pidi ules. Sellise soidu juurde kuuluvad loomulikult kenad vaated, jarsud kurvid ja narvikodi. Alvini puhul ka soidunauding. Kaisime vaatasime Barron Fallsi, megasuur kosk siis kui on vihmaperiood. Antud hetkel suht tagasihoidlik aga siiski ilus, mustiline. Korgust 260 m ja kosk asub kahe mae vahel. Tegu polnud mitte tuupilise liivapohjaga vaid hoopis graniidi sisse uuristunud joega. Vaga mitmekesine vaatepilt - vesi langes pustloodis seina pidi, labi erinevate basseinide, tunnelite ja astmete. Sinna juurde lopsakad, dramaatilised joekaldad, sugav sugav joe sang. Ma pole elus nii huvitavat koske nainud. Ja me molemad peame seda paika senini koige paremaks avastuseks Austraalias. Ohtuks parkisime ennast selle sama joe kallastele aga moned kilomeetrid allavoolu. Tegime vaiksed ohtusoogid ja teed. Antud koht jargis Barron Fallsi stiili. Vaga mitmekesine joe sang aga seekord ligipaasetav ja ujutav. Nii et me pool hommikut solistasime joe erinevates basseinides, pesime, tegime trenni, ronisime, monulesime. Vaga privaatne ja nauditav keskkond. Meile meeldib see et ukskoik kuidas sa ka ei uritaks, aga sellist olukorda kus sul kulm on lihtsalt ei saa tekitada. Void joes ujuda ja lodistada kaua, ohtul ja mitte kuivatada aga ikka on hea soe.
Edasi saime uhe eesti paarikesega kokku ja tegime mere aares vaikese pikniku. Mulle meeldib siin maal see, et inimese heaolu eest hoolitsetakse. Paljudes avalikes kohtades on koigi kasutada katusega piknikulauad, sinna juurde kuuluv grill, kraan pesemiseks ja prugikastid. Parkides on kilekotikesed koerteomanikele, et nad saaks ikka junnid ules korjata jne. Tihtilugu tasuta basseinid lastele, manguvaljakud koos vaikse veepargiga, jooksurajad, validussid, kalameestele ongetoed, kalapuhastuslauad koos jooksva veega jne. Uhesonaga on elamine mugavaks tehtud. Ja eestlastega siis tegimegi vaikse grillimise. uurisime kuidas neil lainud ja raakisime endist jne. Taitsa tore vaheldus.