Tagasi reaalsusse
Noniiiiii !!!
Sain oma kummikindad, vakstupolle, kummikud ja Victorinox noa nurka visata ja autosse hupata. Paarsada km gaasivajutamist ja olime jalle tsivilisatsioonis :D No on ikka hea tunne kull, et sai selja taha jatta toolisklassi elu :) Enam ei pea kellatirina peale minema toole, sooma, pissile jne. Ei pea koik koos pika laua taga sooma ja nagu vanasti lasteaias kuulekalt koik koos enne ja peale sooki kasi pesema suuuuuuuures kraanikaussrivis :) Nuud on vabadus, sona jalle maksab, soov jalle juhib :) Totakad farmerid, kes tegelikkuses on plokkpead aga kaivad ringi oks laiali ja muudkui loobivad kildu, et kui nii voi nii ei teee, siis votab jargmise mehe toole - selle kaadri voib unustada.
Tulemusena tekkis meil seal olles palju lahedaid tutvusi, sest rahvas kes labi kaib on vaga kirju. Ponev on jutustada tudrukuga, kes louna koreast voi jaapanist, uurida uzbeki kaest tema elu kohta, raakida endast jne. Nii palju erinevaid elusid ja motteid. Mitme tegelasega vahetasime ka kontakte ja kavatseme uhendust pidada ja kasvoi koju tulles teeme ju peatuse Hong Kongis, seega oleks ka seal kohe tuttav ees. Farmis on nii hariduselt pollumehi, loomakasvatajaid kui ka web disainereid, idamaiste voitluskunstide proffe, poe managere, parameedikuid, proteeside paigaldajaid jne jne. moned vaga lihtsad inimesed, tagasihoidlikud, vahenoudlikud, rahul sellega, mis on jne. Teised haritud, sihikindlad, oma hinda teadvad, noudvad, arvamust omavad ja selle valja utlejad. See sama kirju seltskond teebki sellest kogemusest meeldejaava. Kes soob konnarasva ja joob riisijooki, kes mooniseemnetest ja nisust magustoitu ja vodkat peale. Toon naiteid ka nimedest - sommid on loomulikult Marko, Janiina ja Teemu, edasi eesti tudruk Kylli, ukrainlased Jura ja Ruslan, edasi uzbekist Shorboz (kurgu errrrrr), Dzhassu, Jaapani plika Jeyko, Hong Kongist Kei, louna koreast Dzis Ka, Fidji plika Vanessa, New Guineast daam Meias jne jne
Aga nuud siis Cairnsis tagasi ja plaanime tana sommide, Vanessa ja hollandlasega tantsuitama minna, kulub ara kull, koik saime farmist minema ja onnelikud selle ule. See on vaga lobus seltskond. Eriti sommidega on saanud nalja nii, et lausa pisarad jooksevad. Aga veidike on asjaajamisi kah sest meie autol on mingid elektrijamad. Estiteks kesklukk jamab, kui avad voi sulged siis nupp huppab ules alla pikka aega enne kui otsustab siis kas sulgeda voi lahti jaada. Edasi suunatuled jamavad, nimelt kui vilgutad uhte tuld, laheb teine pool ka automaatselt peale. Ja bentsunaidik kooles ara. Nii et peame selle monusa asjaga tegelema. Tootunni hind on siin 104 AUD esinduses ja 60 AUD kuskil urkas. Esmaspaeval saame loogile. See on kahjuks vist selline asi mida ise ei tee korda. Aga noh, me oleme arvestanud, et kasutatud autoga tuleb putitamist.
Jouludest. Loomulikult on see siin tohutu kommertsuritus. Jouluvana higistab oma kostuumis ostukeskuses, et lastega pildistamisega raha teenida, meeletud massid poodides. kauplustel on isegi omad voimud uuritud selleks, et ukse ette panna tadi, sellele mikrofon katte ja las kisab vahetpidamata, et neil on 30 kuni 70 % hinnad maas ja see on ikka AMAZING pakkumine. parklas kohti lihtsalt pole, autosid pargitakse sinna kuhu ei tohi ja koik see toukab mind joulumeeleolust ainult eemale. Ei taha seda jarjekordset lollimangimist naha, tunda, see pole siin ju uldse loomulik. Jouluvana ja lumi kuuluvad kokku. Ja me ei tunneta uldse, et praegu on detsember, minu jaoks on sisimas juulikuu, ma ei saa aru, mis kuupaev on ja kuidas aeg kulgeb, koik on ses suhtes sassis. Ja ma kujutan ette, et kui eestisse tagasi tuleme siis ei saagi aru, et praktiliselt aasta oleme ara olnud. Aastaajad ei vahetu, pole oodata kevadet, ega ilmade soojenemist, uut aastat ega ka jouluvana. Aeg selles mottes seisab. Veits nagu igav.
Mul on tunne, et Alvin kirjutab ka hetkel midagi oma farmitoo muljetest ja sekkub kulalisesinejana.
Sain oma kummikindad, vakstupolle, kummikud ja Victorinox noa nurka visata ja autosse hupata. Paarsada km gaasivajutamist ja olime jalle tsivilisatsioonis :D No on ikka hea tunne kull, et sai selja taha jatta toolisklassi elu :) Enam ei pea kellatirina peale minema toole, sooma, pissile jne. Ei pea koik koos pika laua taga sooma ja nagu vanasti lasteaias kuulekalt koik koos enne ja peale sooki kasi pesema suuuuuuuures kraanikaussrivis :) Nuud on vabadus, sona jalle maksab, soov jalle juhib :) Totakad farmerid, kes tegelikkuses on plokkpead aga kaivad ringi oks laiali ja muudkui loobivad kildu, et kui nii voi nii ei teee, siis votab jargmise mehe toole - selle kaadri voib unustada.
Tulemusena tekkis meil seal olles palju lahedaid tutvusi, sest rahvas kes labi kaib on vaga kirju. Ponev on jutustada tudrukuga, kes louna koreast voi jaapanist, uurida uzbeki kaest tema elu kohta, raakida endast jne. Nii palju erinevaid elusid ja motteid. Mitme tegelasega vahetasime ka kontakte ja kavatseme uhendust pidada ja kasvoi koju tulles teeme ju peatuse Hong Kongis, seega oleks ka seal kohe tuttav ees. Farmis on nii hariduselt pollumehi, loomakasvatajaid kui ka web disainereid, idamaiste voitluskunstide proffe, poe managere, parameedikuid, proteeside paigaldajaid jne jne. moned vaga lihtsad inimesed, tagasihoidlikud, vahenoudlikud, rahul sellega, mis on jne. Teised haritud, sihikindlad, oma hinda teadvad, noudvad, arvamust omavad ja selle valja utlejad. See sama kirju seltskond teebki sellest kogemusest meeldejaava. Kes soob konnarasva ja joob riisijooki, kes mooniseemnetest ja nisust magustoitu ja vodkat peale. Toon naiteid ka nimedest - sommid on loomulikult Marko, Janiina ja Teemu, edasi eesti tudruk Kylli, ukrainlased Jura ja Ruslan, edasi uzbekist Shorboz (kurgu errrrrr), Dzhassu, Jaapani plika Jeyko, Hong Kongist Kei, louna koreast Dzis Ka, Fidji plika Vanessa, New Guineast daam Meias jne jne
Aga nuud siis Cairnsis tagasi ja plaanime tana sommide, Vanessa ja hollandlasega tantsuitama minna, kulub ara kull, koik saime farmist minema ja onnelikud selle ule. See on vaga lobus seltskond. Eriti sommidega on saanud nalja nii, et lausa pisarad jooksevad. Aga veidike on asjaajamisi kah sest meie autol on mingid elektrijamad. Estiteks kesklukk jamab, kui avad voi sulged siis nupp huppab ules alla pikka aega enne kui otsustab siis kas sulgeda voi lahti jaada. Edasi suunatuled jamavad, nimelt kui vilgutad uhte tuld, laheb teine pool ka automaatselt peale. Ja bentsunaidik kooles ara. Nii et peame selle monusa asjaga tegelema. Tootunni hind on siin 104 AUD esinduses ja 60 AUD kuskil urkas. Esmaspaeval saame loogile. See on kahjuks vist selline asi mida ise ei tee korda. Aga noh, me oleme arvestanud, et kasutatud autoga tuleb putitamist.
Jouludest. Loomulikult on see siin tohutu kommertsuritus. Jouluvana higistab oma kostuumis ostukeskuses, et lastega pildistamisega raha teenida, meeletud massid poodides. kauplustel on isegi omad voimud uuritud selleks, et ukse ette panna tadi, sellele mikrofon katte ja las kisab vahetpidamata, et neil on 30 kuni 70 % hinnad maas ja see on ikka AMAZING pakkumine. parklas kohti lihtsalt pole, autosid pargitakse sinna kuhu ei tohi ja koik see toukab mind joulumeeleolust ainult eemale. Ei taha seda jarjekordset lollimangimist naha, tunda, see pole siin ju uldse loomulik. Jouluvana ja lumi kuuluvad kokku. Ja me ei tunneta uldse, et praegu on detsember, minu jaoks on sisimas juulikuu, ma ei saa aru, mis kuupaev on ja kuidas aeg kulgeb, koik on ses suhtes sassis. Ja ma kujutan ette, et kui eestisse tagasi tuleme siis ei saagi aru, et praktiliselt aasta oleme ara olnud. Aastaajad ei vahetu, pole oodata kevadet, ega ilmade soojenemist, uut aastat ega ka jouluvana. Aeg selles mottes seisab. Veits nagu igav.
Mul on tunne, et Alvin kirjutab ka hetkel midagi oma farmitoo muljetest ja sekkub kulalisesinejana.
posted by Kelli ja Alvin | 6:30 PM
2 Comments:
Sellega on siis nii, et kõigepealt lugesin Alvini kirjatöö läbi ja siis: ennäe imet!veel lugemist...Torrre! Ega meilgi siin mingit taletuju pole; kuigi - täna hommikul oli rohi härmas ja jää lompidel.Nagu London talvel või sinnakanti. Tundub, et see heaoluühiskond seal on vist lapsemeelsemad ja neile meeldib rohkem teatrit teha (sest leivateenimisega , ma mõtlen äraelamise mõttes:söök-jook, elamine,riie seljas, pole erilist
muret...),muidu on igav.Ja veel sellest põllutöö raskusest: miks peax midagi edumeelsemat ellu kutsuma ja sellesse investeerima, kui leidub usbekke, eestlasi ja somme, kes mõned kuud ikka vastu peavad ja siis tulevad jälle uued usbekid,eestlased ja sommid...AGA(!) egas tohi alla anda. Või tundub (või loen ma välja valesti?), et koduigatsus hakkab peale tulema? Kahjuks pean lõpetama, aga heameelega ootan teid uuesti eestrisse. Nii põnev on kuulda, mis edasi? Kuhupoole? Kuidas autoga lood? Kas saite liikuma? Kõvad kallistused ja pöidla-hoidmised siitpoolt! Ema
Tore on teist jälle lugeda. Tundub tõesti, et kõige hinnalisemad on suhted ja tutvused, mis võivad teie edaspidist elu kuidagi mõjutada.Lugedes tundub kõik nii koomiline, aga ausalt öeldes ise küll ei tahaks kuskil kolmandal liinil töötada ja sind, Kelli, ei kujuta sellise kuuleka koogutajana kuidagi ette.Pange pidu täiega ja minge uusi väljakutseid otsima. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Meil on siin väga kiire ja tahaks ka ennast välja lülitada, aga ei õnnestu. Võib- olla alles detsembri lõpu poole.
Kalli, kalli
memm
Post a Comment
<< Home