Otsapidi Brisbanes
Meil sai kuladest ja kolgastest korini ja tombasime kogu piirkonnast uttu, nii kaugele kui voimalik, et leida tsivilisatsiooni ja kultuursemaid inimesi jne. Peale Cairnsis pidutsemist laksime veel uhte kulakesse, et teha veidike tood ja siis edasi liikuda. Esiteks sattusime sellisesse farmi, kus ulemus vottis meid vastu karjumise ja soimu saatel. Vehkis katega ja bossitas ringi. Vahetasime Alviniga moned pilgud ja seepeale Alvin tostis kaabut, saatis tuubi viisakalt p....sse ja tombasime tolmupilve saates minema. Jallegi tundus kogu vark uskumatuna. Telefonis oldi nii sobralikud ja kutsuti kohale ja siin siis hakkab see sama tuup selliselt kaituma. Suht shokk jallegi. Samas aga ajas naerma, et selliseid situatsioone pead ka nagema. Peale paevakest puhkamist ja ringitiirutamist sattusime armsasse laimi farmi. Korjasime ja pakkisime 3 paeva ja lahkusime ka sealt. Rohkem tood polnud ja ei oleks tahtnud ka teha. Nii kogu selle farmi jura peale otsustasime piirkonnast voimalikult kiiresti ja voimalikult kaugele saada. Jatta selja taha koik kolkad, tolmused kopitanud teed, primitiivsed inimesed ja tuutu too.
Soitsime mooda ilusaid kuppelmaastikke, nagime kauneid kohti ja nautisime omaette olemist ja valtisime igasugust kontakti kohalikega. Lausa polastasime neid. Teepeal sai ikka nahtud imeilusaid kohti - mitmeid koski, randu, kraater ( vaga dramaatilise rohgelise veega ), metsad jnejne. Mida louna poole soitsime seda paremaks enesetunne laks. Ohk varskem, olemine varskem. Maletasime molemad, et kui esiteks lounast pohjapoole soitsime siis olime terve tee pettunud. Aga nuud oli tunne teine. Kindlasti oli asi ka selles, et seekord kulastasime erinevaid kohti, mitte ei soitnud ainult mooda pohimaanteed. Ja nuud oli sadanud ka, seega loodus palju rohelisem ja sumpaatsem. Kaisime labi kuulsaid kohti ja taiesti suvalisi ja utlema peab, et me kumbki ei saa aru, miks need kuulsad kohad nii ulespuhutud on. Taiesti mottetud. Palju huvitavamad on need paigad kuhu ise sattud. Ja nii kaisime naiteks austraalia suurimat koske vaatamas - 270m korge. Ja me ei piirdunud vaid standartse vaatamisega ( s.t. ametlikust vaatamiskohast, mis asus kose vastaskaljul) vaid otsustasime asjale veidi teise nurga anda. Arvake !!! Jaaaaa, me laksime ja uudistasime seda koske ka selle kaljunuki pealt, kust ta laskus. Ronisime mooda joekallast umbes 1,5 tundi. Turnid, turnid, arevus sees, ei tea, kas ikka saab loodetud kohani voi mitte, nagu tahaks ja nagu ei julgeks aga ikka ronid edasi, tead juba ette et kardad. Ja siis naedki, et ees paistab seesama kaljunukk, mida olid alles vaadanud teiselt poolt kaljonit. OIIIIIIII ma kartsin, kohe tosiselt kartsin sealt korgusest alla vaadata. Sabin oli sees aga ei saanud ka vaatamatta jatta. Kui joudsin selle suure kiviplatooni, kust koolutades saad imetleda kogu koske tema 270meetrises volus, vottis kohu alt oonsaks, polved norgaks. Pidin ennast koguma, ikka monda aega. Viskasin kohuli, panin vaimu valmis, miskiparast vaatasin ikka mitte alla vaid ules suunas. Ei julgenud :) Mottes vannud ja vaikselt libistad oma keha nuki poole. Iga sentimeetriga loob suda kiiremini. Tosiselt oli jube ! Aga no raisk, lopuks siiski piilusin ara ja vaatasin ikka korralikult - vahtisin alla, korvale, nagin mitte ainult kogu laskuvat vett vaid ka joge ja vastaskaljut ja kogu orgu. Ilus ! Ja kui olin ara vaadanud siis JOOKSIN kaljust eemale :) paras janes ikkagi :) Uhesonaga meie joulud moodusid sellises kohas.
Edasi kaisime uduses Blakdowns mael, monedes huvitavates randades, mis erinesid troopilistest. Ja ei pea olema vihmamets ja reef jne selleks, et oleks ilus rand. Siin oli naha mediterranean stiilis randu. Vaga kena sugavsinine vesi, huvitav taimestik, varske ohk, ilus liiv, teokarbid jne. Seal uleval tundus koik "kopitavad". Ja me olime vaga rahul, et otsustasime ara minna. Veelgi allapoole tulles muutus loodus veelgi. Nuud oli teatud kohtades juba eesti tunne, okaspuud, liiva varv - kas me oleme Klooga - Rannas ???
Lopuks siis otsapidi Brisbanes. Vaatame tana ule, mis toimub eestlaste peol ja otsime ka veidike tood. Kui ei leia midagi sobivat siis porutame louna poole edasi.
Vahepeal on tunne, et krt need kohalikud inimesed hakkavad kohe tosiselt vastu. Ei taha neid naha ega kuulda, koik mis teevad voi utlevad on nii veider ja volts. Praeguseks oleme pohjast taiesti kullastunud, enam sinna tagasi ei kutsu ja seda just inimeste parast. AGA ! Oleme veel avatud linnainimeste suhtes. Vaatame, mis toimub. Kui ka Brisbane's n.0. maakad on siis on viimane voimalus veel Sydneyl. kui seal ka ei istu siis tuleme millalgi eestisse tagasi. Seda kas otse voi naiteks Tai, kaudu otsustab rahakott. Vot. Aga nii omavahel oeldes on Austraalia uks ulespuhutud koht. Pole siin midagi nii meeletukena jne. On ilusaid kohti jne aga tagasihoidlikult. Ja kui seda kombineerida inimestega siis - voehhhh. Samas on radamisi plusse mida hetkel ei hakka ules lugema. Lopetan praegu ara.
Soitsime mooda ilusaid kuppelmaastikke, nagime kauneid kohti ja nautisime omaette olemist ja valtisime igasugust kontakti kohalikega. Lausa polastasime neid. Teepeal sai ikka nahtud imeilusaid kohti - mitmeid koski, randu, kraater ( vaga dramaatilise rohgelise veega ), metsad jnejne. Mida louna poole soitsime seda paremaks enesetunne laks. Ohk varskem, olemine varskem. Maletasime molemad, et kui esiteks lounast pohjapoole soitsime siis olime terve tee pettunud. Aga nuud oli tunne teine. Kindlasti oli asi ka selles, et seekord kulastasime erinevaid kohti, mitte ei soitnud ainult mooda pohimaanteed. Ja nuud oli sadanud ka, seega loodus palju rohelisem ja sumpaatsem. Kaisime labi kuulsaid kohti ja taiesti suvalisi ja utlema peab, et me kumbki ei saa aru, miks need kuulsad kohad nii ulespuhutud on. Taiesti mottetud. Palju huvitavamad on need paigad kuhu ise sattud. Ja nii kaisime naiteks austraalia suurimat koske vaatamas - 270m korge. Ja me ei piirdunud vaid standartse vaatamisega ( s.t. ametlikust vaatamiskohast, mis asus kose vastaskaljul) vaid otsustasime asjale veidi teise nurga anda. Arvake !!! Jaaaaa, me laksime ja uudistasime seda koske ka selle kaljunuki pealt, kust ta laskus. Ronisime mooda joekallast umbes 1,5 tundi. Turnid, turnid, arevus sees, ei tea, kas ikka saab loodetud kohani voi mitte, nagu tahaks ja nagu ei julgeks aga ikka ronid edasi, tead juba ette et kardad. Ja siis naedki, et ees paistab seesama kaljunukk, mida olid alles vaadanud teiselt poolt kaljonit. OIIIIIIII ma kartsin, kohe tosiselt kartsin sealt korgusest alla vaadata. Sabin oli sees aga ei saanud ka vaatamatta jatta. Kui joudsin selle suure kiviplatooni, kust koolutades saad imetleda kogu koske tema 270meetrises volus, vottis kohu alt oonsaks, polved norgaks. Pidin ennast koguma, ikka monda aega. Viskasin kohuli, panin vaimu valmis, miskiparast vaatasin ikka mitte alla vaid ules suunas. Ei julgenud :) Mottes vannud ja vaikselt libistad oma keha nuki poole. Iga sentimeetriga loob suda kiiremini. Tosiselt oli jube ! Aga no raisk, lopuks siiski piilusin ara ja vaatasin ikka korralikult - vahtisin alla, korvale, nagin mitte ainult kogu laskuvat vett vaid ka joge ja vastaskaljut ja kogu orgu. Ilus ! Ja kui olin ara vaadanud siis JOOKSIN kaljust eemale :) paras janes ikkagi :) Uhesonaga meie joulud moodusid sellises kohas.
Edasi kaisime uduses Blakdowns mael, monedes huvitavates randades, mis erinesid troopilistest. Ja ei pea olema vihmamets ja reef jne selleks, et oleks ilus rand. Siin oli naha mediterranean stiilis randu. Vaga kena sugavsinine vesi, huvitav taimestik, varske ohk, ilus liiv, teokarbid jne. Seal uleval tundus koik "kopitavad". Ja me olime vaga rahul, et otsustasime ara minna. Veelgi allapoole tulles muutus loodus veelgi. Nuud oli teatud kohtades juba eesti tunne, okaspuud, liiva varv - kas me oleme Klooga - Rannas ???
Lopuks siis otsapidi Brisbanes. Vaatame tana ule, mis toimub eestlaste peol ja otsime ka veidike tood. Kui ei leia midagi sobivat siis porutame louna poole edasi.
Vahepeal on tunne, et krt need kohalikud inimesed hakkavad kohe tosiselt vastu. Ei taha neid naha ega kuulda, koik mis teevad voi utlevad on nii veider ja volts. Praeguseks oleme pohjast taiesti kullastunud, enam sinna tagasi ei kutsu ja seda just inimeste parast. AGA ! Oleme veel avatud linnainimeste suhtes. Vaatame, mis toimub. Kui ka Brisbane's n.0. maakad on siis on viimane voimalus veel Sydneyl. kui seal ka ei istu siis tuleme millalgi eestisse tagasi. Seda kas otse voi naiteks Tai, kaudu otsustab rahakott. Vot. Aga nii omavahel oeldes on Austraalia uks ulespuhutud koht. Pole siin midagi nii meeletukena jne. On ilusaid kohti jne aga tagasihoidlikult. Ja kui seda kombineerida inimestega siis - voehhhh. Samas on radamisi plusse mida hetkel ei hakka ules lugema. Lopetan praegu ara.
posted by Kelli ja Alvin | 11:22 PM
4 Comments:
No löpuks annate endast märku, juba hakkasin veidi pabistama ja vist mitte päris asjata nagu lugedes selgus.Te vist ei saa kuidagi oma 3 kuud farmitööd täis, aga sinu juttude pöhjal sind sinna tagasi ka ei tömba.Öppige aga hoolega inimesi tundma ja mängige vastu.Praegu ei jöua rohkem kirjutada, hakkan kana küpsetama ja kohupiimakooki tegema. Talve veel ei ole, mingi 4 kraadi sooja, aga homme stardivad Otepääle.Soovime ägedat pidu ja ärge vötke köike nii tösiselt. Rahu ja armastust südamesse,head iseenese leidmist!!!!
memm
Tere, kullakesed! Soovin Teile imelist Uut! Soovin ja usun, et kõik siiski laabub. Peab ju olema üks kihvt koht, kus on nii head inimesed, kui ka töö, mis istub. Sest! hetkel on meil sin lumi maas: väljas on küll maapinal sula, kuid paks-paks lumi on puudel-põõsastel ja maaski. Lumi katab kõik koleda kinni. Usun küll, et saate oma farmitöö-aja täis! On ju niiiiiiiiiiiii põnevaid ja toredaid elamusi teil seal olnud.Ja mis tähendab üks kisav farmer! Häid otsinguid!Me kõik tervitame teid: Karlut, Raigo-Liisu, Lilli, Mairoos ja Hannah. PIdage vastu, ärge andke alla ja leidke, mida otsima läksite. Usun, et kõva kogemus ja kaunid kohad, tasus minekut. Igatahes olen ma teile pisut kade kõige selle pärast,mis te näinud, kus käinud, mida kogenud. Ema Rosinas. Kallid!
Terv jällegi!
Meil siin, arvake ära, mida sjab - lagedat vihma. Ja mitte vähe! Jõudsin tööle, püksipölved läbimärjad, jope vett tilkumas...nii palju siis kaunist valgest lumest ja talvest ja aasta 2007 algusest. Soojalt soovitan: hoidke ikka niipalju kui vähegi saate kinni soojast ja rohelusest ja üleüldse kõigest, mis ilus ja hea! Egas meilgi ju teab-mis-lillede pidu pole. Ainult, nagu öeldakse: koduseinad aitavad. Aga (!) teid ju 2 ja 2 on parem kui 1.Ueeks aastaks ostsin Teile raamatu: Tolkieni "Lõpetamata lood". Muinasjutt.Aga just muinasjuttu me vajamegi. Eile hilisõhtul viitsisin vaadata filmi "Meeletu" ja tuletasin meelde teine eestlaste film "Meie" ja egas`siin suurt vahet pole, kas austraallased või eestlased! Igal pool omad head ja vead...See oli n.ö. lohutusex; aga mõelda, kui kihvt, et te selle kose ära nägite. Kas te pilte ka teete? Kui vähegi võimalik, tehke! Mõtle, kui tore pärast kirjatööga kokku panna on ja lastelastele lugusid jutustada (siis, kui õieti enam 1.korruse aknastki välja vaadata ei julge),et vot olin ja vot vaatasin 270m kõrguselt, kuis vesi langes ja kuis päikene selles veemöllus sillerdas ja kuis vikerkaar ...jne,jne. Põnevusega ootan järge Teie reisikirjale. HEAD UUT, pisikesed suured ja tublid! Ema Rosinas.
Rõõmsat ja meenutamisväärset uut aastat! Olen kaua siin vait olnud, aga viimati kustutas Mona pika kommentaari ühe hiireklõpsuga ära, see oli peale teie banaanifarmielamust, mis keris end silme ees lahti kui jarmushlik film. Vahva on teist lugeda ja teile kaasa elada, mulle nii meeldib teie kui - ei - meeldi- siis- siit- minema suhtumine. Kindlasti minge Taisse ka, küllap kraabite reisiraha ikka kokku, emade ilmateadetest ju näete ise ka, et ega siia Eestisse kiirustada ei maksa. Ja pealinnaelu ning teenistusvõimalused on raudselt teistsugused kui provintsis.
Meie aasta algas larüngiidiga, ikka kiirabi ja haigla, aga nüüd on kriis möödas, Taavo uni ainult on nõutukstegevalt halb, magame ja tassime teda Karpaga siis kordamööda ja näemegi kogu elu läbi magamatuse uduprisma. Samas on Taavo tuju päevaajal hea ja ta areneb ikka pidevalt, ajab end neljakäpakile ja teeb nõka-nõka edasi-tagasi ja viskub siis mürtsti ettepoole, pilk on tal muhe ja soe ning võlub oma naeratusega mind muudkui. Monal on ka palju tegemist, ta väljamõeldud sõbrad ei mahu enam meie korterisse hästi ära, Oskar, Lotte, Tim ja Miia on põhilised, kellega tuleb arvestada. Aga mõtle meie peale ja saada pisut tervist teele:-) Kalli-kalli
Post a Comment
<< Home