Uuest elamisest ja uutest elamustest !

Veidi siis sellest ka, et kuidas ja kus me nuud elame. Alustuseks see, et oleme vaga rahul. Mina isiklikult olen ju vaga kova haagissuvilas elaja kogemusega, minu kasv muidugi soosib seda. Tean, et vaga sorgu laiali ajada ei saa ja et peab uhtset elutempot omama isikuga, kellega parasjagu koos elad. Tervitused norskajale Paabule, kellega olen haagises pikalt koos eksisteerinud ja mitmeid mitmeid korvatroppe omanud :) Ja talle veel teadmiseks, et kogu see elustiil on mulle positiivse jalje jatnud. Ja muuseas, minu jaoks ongi asjal mingi volu. Kuidagi nii armas ja hubane on, koik kae ja jala juures. Siin on meil samuti kooginurgake ja telekas kapi aare peal, void kokata ja telkut vaadata ja opikut lugeda samal ajal. TEate ju kull, et ma teen mitut asja korraga, iseasi kui edukalt :) Alvin tunneb ka end hasti, paar korda kuskile nurga vastu lood pea ara ja siis jaab meelde, et sellest kohast moodud selle nurga alt. Ja mis peamine, meil on privaatsus ! Luksus ju ! Oma koogis teed tapselt seda mis tahad ja paned toidu sisse kuuslauku NII PALJU KUI TAHAD !!! Kokkuvottes on meil ruumi piisavalt, sest oues on ju ka lauake ja toolid ning dussi all, vetsus ja netis kaime ikkagi toas. Sooja kliimaga on vaga hea karus elada. Siiski ohtuti laheb jahedaks, naerge naerge aga 17 kraadi on tegelikult vaga kulm. Siis massime ennast teki sisse ja soome soojendavat uhepajatoitu. Meie "naabrid" voi siis voorustajad on endiselt vaga sumpaatsed ja heasudamlikud ning todeme toredusega, et selliseid inimesi leidub. Umbruskond on ka vaga lahe, endiselt on see suur Mount Warning vaga hasti naha ning kuna asume jarjekordselt kunka otsas, on kogu umbritsev nagu peopeal, lopsakasrohelised maeahelikud. Hommikuti kain kiirkondi tegemas ning kogu actionit annab ikka jalgida. Linnuliiklus on vaga tihe, koik majandavad oma asja ning olen tahele pannud et need kirjud vaiksed papagoid hangivad siin kolmekesti. Kuna oleme tanavavalgustustest vaga eemal, siis ohtuti on ka tohutupalju tahti naha. Lisaks olen paaril hommikul kainud rannas kondimas, see jallegi taitsa omaette olemine, monus on tajuda kuidas paev algab, koik saab alles hoo sisse, paiksekiired muutuvad aina soojemaks, roomsameelsed inimesed spordivad voi jalutavad koera voi puuavad kala jms. MONUUUUUUUS.

Homme plaanime minna lobustusparki "Dreamworld" Seal peaks ikka uhtteist majandada olema, tundub, et paar atraktsiooni votavad ikka vaga oonsaks. Sellest kogemusest raagin siis jargmine kord aga igaljuhul, oleme me molemad vaga arevuses ja plaanime terve lahtiolekuaja taiega ringi tuisata ja koiki asju mitu korda labi teha ning joosta nagu pubekad atraktsiooni loppedes ringiga kohe tagasi varavate juurde, et saada jalle soitu ! Ok, limonaadi ei osta ja suhkruvatt jaab ka ara !!


Nii nuud ma lahen vaatama seda amblikku, mis Alvin mulle farmist toi. Massis paberi sisse uhe surnud tegelase ja toi mulle koju, et mind harida. Tegu on murgise amblikuga, kes pealt naha vaga lahja vend, pisike ka veel. Aga, kui hammustab siis tagajarjeks hakkab nahk jarjest maha kooruma kuni lihani valja, ning see haav muudkui laieneb. Ravimit selle vastu ei tunta ning halvemal juhul on siin Austraalias monel inimesel isegi jasemeid amputeeritud. See protsess voib kesta aastaid aga reeglina nadalakese ja siis peaks ise paranema. Vot nii !

Nuud lahen mina oppima, Alvin teeb internetis moned online piletiostud meie eelolevaks reisiks. siis soome.............. jalle :) ning lahme vara tuttu, et homme vormis olla. Voib juhtuda, et tuleb raske paev :D Oi, ma veidi juba pabistan, sest kuuldavasti on seal 120 m korgune torn, kuhu sind ules vinnatakse ja siis vabalangemisena alla kukutatakse :S Mind kohe huvitab, et mis emotsioonid kerkivad.

koikidele kallistajatele ja igatsejatele lohutuseks, et veidi veel ja siis kaisutame, koiki kes ette jaavad !