Koh Phi Phi
Tegime Phuketile tiiru peale ja sai villand, otsustasime edasi liikuda ning maiuspalaks oli plaanis Koh Phi Phi. Pidavat olema piltilus saareke 1,5 h kaugusel Phuketist. Orgunnisime endale edasi tagasi praamipiletid ja ootasime fuajees minibussi. Ja naera end siruli aga juhil oli peas ikka eriti kummaline "muts". ta oli votnud mingi ohemat sorti vaikse froteeratiku ning oli molema korva juurest selle rulli keeranud, nii et see meenutas teletupsu kostuumi. Oli kull asjalik ja kiire tegutsema aga tosiselt voetav enam mitte :D.
Praam soitis 1,5 tundi ning oli taitsa lahe, monus soe tuul ja silmapiiril pidevalt vaikseid saarekesi. Phi Phile lahenedes paistis korge korge kaljusein, kohati veidi puid ja taimi aga kui umber nurga keerasime siis teate mis, me molemad korraga arvasime, et see on koige ilusam koht kus me kunagi olnud oleme. Pole nagu eriti midagi paremat tahta. Helesinine vesi, paadist vaatad vette, naed kalaparvi ujumas. Korged kajukamakad vaheldumas kitsaste heledate rannaribadega kus jooksevad ahvid. No ja maekurus tihe, sitke ja tumeroheline dzhunngel. 6iii kuidas ma armastan sellist vaatepilti. Muudkui istuks ja imetleks ja ohkaks onnest. Puhas ohk, puhas vesi. Phi Phi ongi selline vaikest sorti kaljusaar kus liiklusvahendeid ei ole. Saarel oleks nagu kaks piklikumat osa ning neid uhendab tasapinnaline rannaala. Aga molemad pooled on kaljused ja lopsakad. Kogu majutus ja turismindus on siis sinna vahepealsele rannaalale joondunud ning ega seda vahe polnud. Midaiganes vaja, seda sai ja rohkemgi veel. Vaga kena koht ja puha aga turist on selle koha kori ikka vaga kinni pigistanud. Ilmselgelt on lahes paate ja aluseid rohkem kui tegelikult naha tahaks, iga nurga peal kohalikud muutavad kas oma paadisoitu " taxi boot boot" (boat ei oska haaldada :D ) voi siis midagi muud. Jumal tanatud, et me ei sattunud sinna tipphooajal, siis tuleks vist tagurpidi tagas, ja kohe. Aga kui selles osas silm kinni pigistada ja keskenduda endale siis oli seal ikka vaga hea, taielik puhkus. Magasime kaua, soime palju puuvilju, rohelise papaia ja bambuse salatit, ei ajanud ennast takka, jolkusime ringi, kaisime mittemidagiutleval snorkeldamisel, ule mae vaiksel matkal jms. Ohtuti kolasime labi kohalike tantsulkade ka. Vaga mage vaatepilt kuidas laaneimineme ennast vooral maal uleval ei pea ja lubab endale teab mida. Uldse me saame Alviniga vaga hasti aru kohalikest ( ukskoik kus) kes ei salli turisti. Muidugi, sest turist on reeglina lame, loll, ei pea kohalikust lugu ning kohtleb koiki kui alamaid - vastik vaadata ja kogeda. Kus on koik normaalsed randurid ?? Ja uldse, mis toimub, miks on koik plikad trullakad roosaks polenud kuppelkleitidega ringilohverdajad ja kutid sellised joogimaiad labustajad. Paneks pidu ja votaks naisi. Ja kui sellise tuupilise seljakotiranduriga kuskil kontakt tekib siis veendud taas ja taas, et pilgu taga pole ikka midagi, tuhi inimene. Meile meeldib pigem juttu ajada selliste vanemate kogenud randuritega. Nendega raakides tekib jutule sisu ja koosolemine annab molemale midagi.
Phi Phi on uks saartest, mis elas ule tsunami. Siiani on naha palju rususid,mitketes kohtades uleval ka pildid kunagisest majast, sellest mis peale tsunamit oli ja kuidas ehitustood kaisid. Tundub, et mingit sorti valisabi on ka mangus. Praegu on saarel tsunami hoiatuseks erisusteemid - viidad, joonised, sireenid, tulukesed. Ma kujutan ette kuidas see suur laine puhkis madala rannaala lihtsalt paljaks, kohutav.
Teisel paeval votsime onu paadiga ning laksime korvalsaarele, kuulu jargi veel ilusam. Pool tundi soitu ja olimegi kohal. Esialgu ei saanud nagu suurt midagi aru, et kustkohast ilusam aga kui keerasime paadiga umber nurga ning sisenesime laguuni siis oli Kelli suu parani lahti ! Selles rannas filmiti "The Beach " votted. Vaike rannake, suht luhike riba liiva, asub kahe korge korge kalju vahel ning ranna taha jaab ka veel niipalju ruumi, et sinna uks dzhungel ara paigutada. Ja kui oled rannas, naoga vee poole, seljaga dzungli poole siis tundub hammastav kull. Kaljuseinad moodustavad ca 240 kraadise ringi, vesi sinine sinine, rannas hele liiv ja vot ongi taislaks naudingut. Muidugi peab veel proovima nendest jaapani turistidest umber vaadata.
Proovisime seal sukelduda ka aga polnud motet, sest nahtavus oli halb ja vaadata polnud midagi. Huppasime paati ja soitsime edasi. Jargmine koht oli oige snorgeldamiseks. Soitsime kaljukuhmude vahelt nagu mooda vaikest laburinti avaramasse kohta, eemal jallegi moned minirannad heleda liivada, kalju sisse uuristuvad suvendid ja kaigud. Vot siin oli hea nahtavus ja kala ja koralli jne. Alvin laks loomulikult uurima kaljuseina, et kas see laheb ka pustloodis vee all edasi voi mitte. Sukeldus siis mooda seda seina ules ja alla ja sai oma gaifi katte. Mina vahtisin kalu ja meritahti ja muud ning olin ka asjaga rahul. Onneks oli selleks ajaks suurem turistimeri juba lahkunud.
Jargmine stop oli meie jaoks veel ilusam. Kujuta nuud ette, et soidad plariseva mootoriga puupaadis umber korge kaljuseina ning jahmud, sest kitsamast avast sisse paasedes avaneb selline vaade - paarisajameetrised hallikas punakad kaljuseinad katavad sinu umber peaaegu 360 kraadi. Sina, pisike pisike kogu selle massiivi kaisus, vahid pea kuklas ja kaed puusas, et mis toimub, mis koht see siis nuud on ? Vaikus ja rahu on seal nende seinte keskel, vesi helesinine ja kutsuv, tahaks silmad kinni panna ja unistada aga ei raatsi, liiga ilus on vaadata. Ja muudkui vahid ja vahid, ennem olid lobisenud ja plakutanud aga nuud jaid jarsku vait, et momenti endasse talletada. No vot oli selline rahulik ilu seal.
Enne suurele saarele naasmist tegime kiire peatuse ka rannas kus ahvid majandavad. Tibatilluke liivariba ja koik kohad neid paskaake tais. Kohe kui voimalus tekkis, huppasid paadi peale, kolemkesi. Hakkasid revideerima, et mis seal voori ikka on, et akki onmidagi pakkuda, akki saaks kuskile kuuned taha. Uliasjaliku ja labimoeldud olekuga kaidi ja ahtris ara, katsuti froteeratikut, et ega sinna alla pole midagi ara peidetud, tehti pettunud nagu pahe ning tommati uttu. Liival vedeles mingi aranaritud ananassi konts ning selle merevees loputamine ning nosimine tundus vist parem plaan olevat.
Sellest matkast paremaks panna on muidugi keeruline. Kogu Phi Phi ( nii suur kui ka vaike) on meile molemale suure margi kulge jatnud. Totaalne troopiline paradiis kui nii soovite. No aga meid ju teate, me kaua uhes kohas ei pusi ja tombelsimegi juba minema. Nii et nuud otsapidi jalle Phuketil, et siit homme edasi liikuda. Muuseas Patong rannas Phuketil pakuti Alvinile last muua, keset tanavat.
Aaa, muuseas ma kaisin ka 2 korda massaazhis. No ei saanud kohe ara oelda, sest nii odav j amonus ju. No ja seekord sattusin ikka oige muti otsa, mudis labi koik koolused ja lihaskimbud ja koik mis vaja. Olin vaga rahul, sest tegi oma tood hoolega.
PS. Arge eriilist pildimaterjali oodake, sest meie fotokajuust on tuksis. Teeb pilte nii kuidas tuju on. Midagi saab tehtud aga mitte palju.
Praam soitis 1,5 tundi ning oli taitsa lahe, monus soe tuul ja silmapiiril pidevalt vaikseid saarekesi. Phi Phile lahenedes paistis korge korge kaljusein, kohati veidi puid ja taimi aga kui umber nurga keerasime siis teate mis, me molemad korraga arvasime, et see on koige ilusam koht kus me kunagi olnud oleme. Pole nagu eriti midagi paremat tahta. Helesinine vesi, paadist vaatad vette, naed kalaparvi ujumas. Korged kajukamakad vaheldumas kitsaste heledate rannaribadega kus jooksevad ahvid. No ja maekurus tihe, sitke ja tumeroheline dzhunngel. 6iii kuidas ma armastan sellist vaatepilti. Muudkui istuks ja imetleks ja ohkaks onnest. Puhas ohk, puhas vesi. Phi Phi ongi selline vaikest sorti kaljusaar kus liiklusvahendeid ei ole. Saarel oleks nagu kaks piklikumat osa ning neid uhendab tasapinnaline rannaala. Aga molemad pooled on kaljused ja lopsakad. Kogu majutus ja turismindus on siis sinna vahepealsele rannaalale joondunud ning ega seda vahe polnud. Midaiganes vaja, seda sai ja rohkemgi veel. Vaga kena koht ja puha aga turist on selle koha kori ikka vaga kinni pigistanud. Ilmselgelt on lahes paate ja aluseid rohkem kui tegelikult naha tahaks, iga nurga peal kohalikud muutavad kas oma paadisoitu " taxi boot boot" (boat ei oska haaldada :D ) voi siis midagi muud. Jumal tanatud, et me ei sattunud sinna tipphooajal, siis tuleks vist tagurpidi tagas, ja kohe. Aga kui selles osas silm kinni pigistada ja keskenduda endale siis oli seal ikka vaga hea, taielik puhkus. Magasime kaua, soime palju puuvilju, rohelise papaia ja bambuse salatit, ei ajanud ennast takka, jolkusime ringi, kaisime mittemidagiutleval snorkeldamisel, ule mae vaiksel matkal jms. Ohtuti kolasime labi kohalike tantsulkade ka. Vaga mage vaatepilt kuidas laaneimineme ennast vooral maal uleval ei pea ja lubab endale teab mida. Uldse me saame Alviniga vaga hasti aru kohalikest ( ukskoik kus) kes ei salli turisti. Muidugi, sest turist on reeglina lame, loll, ei pea kohalikust lugu ning kohtleb koiki kui alamaid - vastik vaadata ja kogeda. Kus on koik normaalsed randurid ?? Ja uldse, mis toimub, miks on koik plikad trullakad roosaks polenud kuppelkleitidega ringilohverdajad ja kutid sellised joogimaiad labustajad. Paneks pidu ja votaks naisi. Ja kui sellise tuupilise seljakotiranduriga kuskil kontakt tekib siis veendud taas ja taas, et pilgu taga pole ikka midagi, tuhi inimene. Meile meeldib pigem juttu ajada selliste vanemate kogenud randuritega. Nendega raakides tekib jutule sisu ja koosolemine annab molemale midagi.
Phi Phi on uks saartest, mis elas ule tsunami. Siiani on naha palju rususid,mitketes kohtades uleval ka pildid kunagisest majast, sellest mis peale tsunamit oli ja kuidas ehitustood kaisid. Tundub, et mingit sorti valisabi on ka mangus. Praegu on saarel tsunami hoiatuseks erisusteemid - viidad, joonised, sireenid, tulukesed. Ma kujutan ette kuidas see suur laine puhkis madala rannaala lihtsalt paljaks, kohutav.
Teisel paeval votsime onu paadiga ning laksime korvalsaarele, kuulu jargi veel ilusam. Pool tundi soitu ja olimegi kohal. Esialgu ei saanud nagu suurt midagi aru, et kustkohast ilusam aga kui keerasime paadiga umber nurga ning sisenesime laguuni siis oli Kelli suu parani lahti ! Selles rannas filmiti "The Beach " votted. Vaike rannake, suht luhike riba liiva, asub kahe korge korge kalju vahel ning ranna taha jaab ka veel niipalju ruumi, et sinna uks dzhungel ara paigutada. Ja kui oled rannas, naoga vee poole, seljaga dzungli poole siis tundub hammastav kull. Kaljuseinad moodustavad ca 240 kraadise ringi, vesi sinine sinine, rannas hele liiv ja vot ongi taislaks naudingut. Muidugi peab veel proovima nendest jaapani turistidest umber vaadata.
Proovisime seal sukelduda ka aga polnud motet, sest nahtavus oli halb ja vaadata polnud midagi. Huppasime paati ja soitsime edasi. Jargmine koht oli oige snorgeldamiseks. Soitsime kaljukuhmude vahelt nagu mooda vaikest laburinti avaramasse kohta, eemal jallegi moned minirannad heleda liivada, kalju sisse uuristuvad suvendid ja kaigud. Vot siin oli hea nahtavus ja kala ja koralli jne. Alvin laks loomulikult uurima kaljuseina, et kas see laheb ka pustloodis vee all edasi voi mitte. Sukeldus siis mooda seda seina ules ja alla ja sai oma gaifi katte. Mina vahtisin kalu ja meritahti ja muud ning olin ka asjaga rahul. Onneks oli selleks ajaks suurem turistimeri juba lahkunud.
Jargmine stop oli meie jaoks veel ilusam. Kujuta nuud ette, et soidad plariseva mootoriga puupaadis umber korge kaljuseina ning jahmud, sest kitsamast avast sisse paasedes avaneb selline vaade - paarisajameetrised hallikas punakad kaljuseinad katavad sinu umber peaaegu 360 kraadi. Sina, pisike pisike kogu selle massiivi kaisus, vahid pea kuklas ja kaed puusas, et mis toimub, mis koht see siis nuud on ? Vaikus ja rahu on seal nende seinte keskel, vesi helesinine ja kutsuv, tahaks silmad kinni panna ja unistada aga ei raatsi, liiga ilus on vaadata. Ja muudkui vahid ja vahid, ennem olid lobisenud ja plakutanud aga nuud jaid jarsku vait, et momenti endasse talletada. No vot oli selline rahulik ilu seal.
Enne suurele saarele naasmist tegime kiire peatuse ka rannas kus ahvid majandavad. Tibatilluke liivariba ja koik kohad neid paskaake tais. Kohe kui voimalus tekkis, huppasid paadi peale, kolemkesi. Hakkasid revideerima, et mis seal voori ikka on, et akki onmidagi pakkuda, akki saaks kuskile kuuned taha. Uliasjaliku ja labimoeldud olekuga kaidi ja ahtris ara, katsuti froteeratikut, et ega sinna alla pole midagi ara peidetud, tehti pettunud nagu pahe ning tommati uttu. Liival vedeles mingi aranaritud ananassi konts ning selle merevees loputamine ning nosimine tundus vist parem plaan olevat.
Sellest matkast paremaks panna on muidugi keeruline. Kogu Phi Phi ( nii suur kui ka vaike) on meile molemale suure margi kulge jatnud. Totaalne troopiline paradiis kui nii soovite. No aga meid ju teate, me kaua uhes kohas ei pusi ja tombelsimegi juba minema. Nii et nuud otsapidi jalle Phuketil, et siit homme edasi liikuda. Muuseas Patong rannas Phuketil pakuti Alvinile last muua, keset tanavat.
Aaa, muuseas ma kaisin ka 2 korda massaazhis. No ei saanud kohe ara oelda, sest nii odav j amonus ju. No ja seekord sattusin ikka oige muti otsa, mudis labi koik koolused ja lihaskimbud ja koik mis vaja. Olin vaga rahul, sest tegi oma tood hoolega.
PS. Arge eriilist pildimaterjali oodake, sest meie fotokajuust on tuksis. Teeb pilte nii kuidas tuju on. Midagi saab tehtud aga mitte palju.
posted by Kelli ja Alvin | 9:59 AM
2 Comments:
Oh Kelli ,seda lugu lugedes elasin täiega kaasa, isegi pisar tuli silma- nii ilus oli see kõik. No kas ostsite lapse?
Jään uusi seeriaid ootama
kalli
memmu
Täitsa lõpp, kui väga ma sooviksin oma silmaga sellist paradiisi näha ning ise selliseid hetki kogeda!
Kunagi ma seal är akäin, vot :)
Suured suured kallid!
Post a Comment
<< Home