Veel tormi ja raju

Alvin raakis uhe eestlasega, kes siin monda aega peatub. Joel nimi. Tema olevat kainud sellel tormisel ohtul soomas kuskil baaris. Koik muidu vaga hea aga jarsku oli katus peakohalt ara lennanud :D , huvitav kas steak jai taldrikusse ? Et selline meeldejaav ohtusoook. Kusjuures arve oli onud 80 taala aga kui maksma hakkasid siis suure segaduse ja jama tottu kusiti neilt ainult 8 dollarit. No nemad olid lahked mehed ja jatsid ikka tippi ka, viskasid 14 dollarit :)

Sellel samal ohtul oli Joel lainud koju, elab ka eestlaste hostelis, ning seal oli teine ullatus. Vesi tahtis tungida alumisele korrusele, nad olid siis mitmeid tunde kovasti tood rabanud selleks, et vett eemale joida, magamata oo, niiske olemine ja pooltatisd koik. Kui Alvin kais Jorma ( eestlasest peremees) juures meie teleka jargi, mis me ostsime kasti olle eest, kusjuures igavene suur ja vagev, siis kais Joeli ja teiste eestlaste juures ka labi ning puhus juttu. Tegid veel nalja, et ehk tuleval ool ei pea sama jamaga tegelema. Aga laks teisiti. Seekor tuli vett ikka kordades rohkem taevast alla. Nende tavale moodustus jogi ! Veetase oli nii korge, et ulatus auto akendeni, eestlaste aias olid minipoosad veeall ja alumisel korrusel 25-30 cm vett. Seekord rabati tood seitse tundi, tehti vaikse tukastused ning rabati edasi. Kohutav vark. Kogu piirkond kuulutati jalle eripiirkonnaks. Uldse on siin viimase 5 paeva jooksul kainud ule 3 tosist ja kashjustavat tormi.

Mina olin eile ohtul kesklinnas tool. Ning siis tuli jalle vihma. Ma arvan, et eestlase said ka kolmanda loputuse ja mopitavad siiani oma porandaid kuivaks. Sadu oli nii tosine, et ma pidin igaks juhuks jooksma tanavale, et paasta meie auto voimalikust rahekahjustusest. Asi laks ikka nii hulluks, et koos megavihma ja tuulega hakkas alla sadama jaatukke. Ma ei molenud ka vaid haarasin votme ning jooksin tanavale. Marg olin ma muidugi sekundist aga see ei huvitanud. Ruttu oli vaja leida katusealune voi muidu on terve auto molke tais. Ja kujuta nuud ette, et sa oled taiesti vooras kandis, ei tea uhtegi tanavat ega midagi ja pead kriisilukorras vaa kiirelt ja tulemuslikult tegutsema. Kojamehed jallegi vedasid alt, naha polnud MITTEMIDAGI !!! Auto seest udune, tanav saareni vett tais. Mind ei huvitanud ja tagurdasin umber nurga ning leidsin sealt uhe kangialuse aga see oli totaalselt autosid tais, jarjekord isegi. Tuli ruttu umber keerata ja teine koht leida, ja ruttu ! Nuud soitsin umber teise nurga, taiesti suvaliselt ning leidsin mingi ametliku hoone katusealuse kus on keelatud parkida. Kohti loomulikult polnud, sest koik tulid oma autoega pakku. Meie restoranist jooksis veel kokk valja ja ka teine ettekandja, et oma autot paasta. Ma teadsin, et siia ma pean saama ning kokkuvottes surasin meie auto kuskile pooleldi aarekivi peale aga siiski taiesti katuse alla ara. Nuud haarasin oma vihmavarju, kilekoti ning sinna sisse toppisin juhuslikult autos oleva kateratiku. Jooksin tagasi restorani ning motlesin ,et mida kuradit sellest vihmavarjust kull kasu on, et panen kokku voi, sest vett tuli horisontaalis. No ja tagasi joudes polnud ma just eriti esindusliku valimusega. TAIESTI labimarg, kuni aluspuksteni, juuksed sorgus aga meik kuidagi endiselt naos ;) Tagaruumis kuivatasin ennast ja juukseid ja riideid ja kindi ning huppasin siis klinte teenindama, endal nagu peas, et polegi ju midagi juhtunud. No iseenesest oli ka restos ikkagi kaos, vett sadas igal poolt sisse ja poolet tootajad kuskil oues jne. Uhesonaga vaga meeldejaav ohtu oli.

Minitornaado

Et meil siin Austraalias jalle vaiksed ilmaullatused. Seekord juhtus selline asi, et kui me otsustasime Alviniga minna vaiksele valjasoidule ja piknikule siis oli ilm MEGA kuum ja paike looskas nii et kohe uldse ei saanud kuskil olla. Mina Tahtsin ookeani aarde, et veidi end vette kasta ja soolast ohku hingata. Joudsime rannikule ja ohhooo, mingi lugu 60 lohesurfarit olid peal ja oudne molla kais. No tuult oli ka, taitsa parasjagu. Kruisisime veel mooda rannikut pidi edasi ja uudistasime piirkondi, kus pole varem kainud. Vaga sumpaatne vaike rannikulinnake, madalad majad, piisavalt rohelust ja ohku. Parkisime ookeani aarde ja nuud oli ilm ikka juba veidi jahedam ja tuul muudkui tousis. Otsustasime nautida sooki ja ilma autos. No ja siis liikusime edasi. Kui joudsime neeme tippu, kus on jahisadam, siis linna poole tagasi vaadates selgus, et seal on ikka VAGA tumedaks tommanud. Suur tsuklon, mille serv oli vaga selgelt eraldatav, lahenes ulikiiresti. Nagu ulmefilmis. Paksu heleda randiga aga seest koik keerles ja mollas, ja see lahenes meile. Paremale vaadates markasime imesuurt "seent" voi "vihmavarju", mis lahenes omakorda. Suundade jargi otsustades tundus, et varsti saavad need kaks tsuklonit kokku. Molemad erisuunas keerlemas. No ja see valk, see oli ikka tosine, mitte mingi sahvakas siin-seal vaid korralik "taevas valgeks" variant. Uhte ja samma kohta loi mitu korda ja kohe jameda juti. Kuna jahisadam oli ideaalne koht selle vaatepildi nautimiseks ja ohu tunnetamiseks, parkisime end hea meelega sinna. Isutisme kivi otsa, mina votsin teki umber ja paevalille seemned pihku ning vaatemang hakkas. Kuna vihma ei sadanud ning taevas olid tosised kontrastid, siis oli mida vaadata. Selja taga vastas kaldale oli loojuv paikene vaga pehme oraanzi kiire heitnud. Seal oli taevas rahulik sinine, nagu ohtul ikka. Ja siis keerasid pea teisele poole ja oooooooouuuuuuughhh, milline moll. Mingil hetkel otsustas Alvin, et nuud tuleb igaks juhuks liikuma hakata ja olla valvel, et juhul kui raheks laheb, siis saab kuskile katuse alla keerata. Nii, hakkas siis sadama ja meie soidukiirus oli 20 km h ning kojamehed EI SUUTNUD kogu vett ara puhkida. Soitsime mingi 20 minutit sellise kiirusega, sest otsustasime ikkagi vaikselt kodu poole minna, suuri maanteid valtides ning vaikseid tanavaid soites.

Kodule lahemale saades hakkasime markama, et oo nae, see foor ei toota, no ja see ja see ka mitte. Ja et kogu rajoon on pime. Mina veel vaatan, et kull tana on rahvas agar olnud ja aiatoid teinud, puid maha votnud ja poosaid puganud. AGA kohe sai selgeks, et asi on tosisem kui aiatoo. Siin oli tegutsenud viimase 12 aasta suurim torm, kohati lausa minitoraado. Puid oli ikka murtud ja rasitud, moni lausa maast juurtega valjas. Prugikastid, sildid igal pool pilla palla. Aiad puruks, plekkkatused lainud, veetase korge jne. Oli tulnud ka 4 cm rahet. 40 000 majapidamist jai ilma elektrita, meie kaasa arvatud ning kindlustusele oli jargmiseks hommikuks juba mitu tuhat noudmist laekunud. Kusjuures oli isegi inimohver, uks poiss uppus tulvavette.

Koju joudes selgus, et ka meie maja umbrus on rasitud. Paris suuri oksi oli kukkunud katusele ja autoteele, koik kohad risu tais. Onneks koik aknad terved ja katus ka. Kogu mollu hulleid piirkond jai meist kuskil 5 km kaugusele. Seal oli ikka suured kahjud. Aknad puruks, vesi majas, aiad sassi pooratud, naabri puud oma ouel jnejne Maja oli meil pime, tegime suua oma matkagaasipliidil ning kasutasime otsalampi. Tuttu mineks oli juba 21.00. Hommikuks polnud elekter tagasi tulnud aga varsti ka tuli.

Avapauk tormihooajale. Nimelt on enne joulusid alati koige tormisem aeg aja siis voib juhtuda nii mondagi. Terve nadal lubab tuulist ja vaga vihmast ilma.

no aga meile, kes ei oma kinnisvara ja uldse mingit vara, mille eest muretseda, selline jama meeldib. Loodusjoud on nauditavad, eriti kui nad ekstreemsed on !!!!

Kuskil oli lainud veehoidlal kate lendu ning nuud teatatakse, et meie lahedal asuva piirkonna kraanivesi pole joodav. Kohalikus koolis jagatakse tasuta joogivett.

Pilte vaadake siit !

http://www.news.com.au/gallery/0,23607,5035825-17382-32,00.html
http://www.news.com.au/gallery/0,23607,5035825-17382-30,00.html
http://www.news.com.au/gallery/0,23607,5035825-17382-37,00.html
http://www.news.com.au/gallery/0,23607,5035825-17382-47,00.html

Austraalias kohal

No nii, otsapidi siis oma teises kodus kohal. Soit laks taiesti normaalselt ning lennujaamas oli meid ootamas meie oma auto koos juhiga, see sama proua kelle jarelkarus me eelmine kord lopupoole elasime. Nuud oli siis plaan selline,et mone paeva jooksul ajada oma asjad Murwillumbah's joonde ning liikuda, kolida Brisbane'i, mis on kuskil 150 km pohja poole.

Auto valmistas meile moningaidullatusi, meie kesklukk oli ules utelnud ja Alvin tegi veidike Peeter Putitajat ning tulemusena saime sellise susteemi, et koik muud uksed on pideval lukustunud ning avada sab ainult seest poolt aga juhiuks opereerub votmest. Parim valik kahjuks. Uhtteist nokitsemist oli veel auto kallal. Mina pesin pesusid ja pakkisin asju kokku. Kaisime ka selle vanema paariga, kelle karavanis me elasime ja kes meie auto oma hoovi peale votsid, ohtusoogil. Tegime neile tanutaheks valja ja nad nii tagasioidlikud, et raha ei tahtnudki. Siis tegime veel onu Frangiga mitu head tiiru lauamangu, vaga lobus. Frank on siis see onu kelle juures me koige viimati elasime. Mone paevaga olid meil asjad aetud ning porutasime linna poole. Teepeal saime kokku veel Sandraga, see shoti mutt, kelle juures elasime ning muljetasime temaga. Maja on tal nuud maha muudud, elab uues uurimajas, ranna aares ning ootab oma kavaleeri saabumist, kes peaks Aafrikast komandeerindust saabuma. Juhtus aga nii, et ta tegi teel lennujaama raske avarii ning nuud on haiglas. Shotimutil tundus elu enam vahem joondes olevat, igasugu asju kull vahepeal juhtunud a la hambad valja kukkunud kuna koer huppas peale ja ta oli kontsakingadega. Aga muidu oli oma eluga rohkem rahul kui siis enne meie valja kolimist.

Nii, nuud siis Brisbaneis. Tuleb hakata siin vaikselt oma elu korraldama. Esiteks otsida kodu, siis tood, siis on vaja veel teha uued viisad, osta laptop jne jne. Esialgu kolisime uhtede eestlaste juurde, kes siin moned aastad juba elanud ja jalad alla saanud. Neil on lisaks oma tavalisele toole vaike lisabusiness. Oma maja alumisest korrusest on teinud hosteli, 6-7 tuba eestlaste jaoks. Plaanisimegi esialgu sinna minna. Kohe jargmisel paeval laksime tegema arstlikku kontrolli ja muud jurad ning kokkuvottes olid meil viisa asjad aetud esimese kolme paevaga. Nii, see oli edukas. Kusjuures mul on tunne, et koikvoimalikke ankeete ja taotlusi ja muud burokraatiat taites voiks sinna igasugust jura kokku kirjutada. Minu arust ei suveneta uldse pohjalikult sellesse, mis me sinna kirjutame. Viisa ankeet lehitseti mul niisama labi, ei vaadatud mu vastuseid ega midagi. Monele lehele pooras rohkem tahelepanu aga kui kusisime tapsustavaid kusimusi teatud lahtrite kohta siis mutt utles, et ahh jajaa, kirjuta jah nii voi ah et see pole oluline vms. Paris kummaline. Uldse mulle tundub, et siinses riigis tahetakse kodanikku vaga detailideni suunata ja joondu panna aga kohalik ei viitsi suveneda ja a la taidab ikkagi pool ankeedist ja kokkuvottes on see juba hea kull :)

Nii, edasi on kodu vaja. Otsisime ajalehest ja mone ulikooli kodulehelt ja internetist ning kaisime kahes kolmes kohas sees ning paari veel valjast poolt kiibitsemas ning neljandal paeva enam ei viitsinud otsida ja otsustasimegi teise korteri kasuks. Omanikuks india proua. Ise elab samas majas teisel korrusel ja alla on ehitanud kaks eraldi vaiksemat korterit. Teisel poolel elab india kutt. Laupaeval pidime sisse kolima ning me palusime tal koogi ja magamistoa ning magamistoa ja elutoa vahele panna uksed. Utles et teeb kohe ara, pole probleemi. No ja siis helistab veidi aja parast tagasi, et piita puurides selgus, et tema puitmajas on termiidid. Iseenesest on see kohutav katastroof. Ise oli hirmul ka, et ei tea palju see koik maskma voib minna. Uhesonaga oli selle korteri saatus lukatud kuskile tulevikku, maaramata ajaks. Siis otsustasime, et ok , lahme sinna esimesse korterisse, see meeldis meile. Ja juba puhapaeval olimegi omas kodus. Kokkuvottes on meil nuud 2 toaline korter, mobleeritud, taitsa hea suurusega kook ja privaatsus. Meie korter on tegelikkuses kunagi olnud garaaz. Nimelt on peremees ja perenaine ehitanud selle valja mottega, et kunagi tulevikus oma ema sinn elama votta. Niikaua aga uurivad valja ja nagu ma aru sain siis lahima paari aasta jooksul keegi sisse ei koli. Uhesonaga on meil oma korter, mis kujutab endast majaosa, nemad elavad teisel pool, mis on kahekordne, meie uhekordses. Ainus uhine ruum on meil abikook. Terve rajoon on eramajad, vahepeal mingid pargisopikesed ja joekesed. Meie asume tupik tanava koige kaugemas otsas, ainult uhes kuljes on naabrid. Teisel pool on vaikse vosa voi metsatukake, taga on ka roheline lapike ja ees vaike kiikumisplats lastele. Ainus jama on see, et pole nii vagevaid vaateid nagu Murwillus ja pole nii luksuslikku oues olesklemist. Tagahoov on siin paris olematu, sain oma maitsetaimed pottidesse istutada, pesu mahub kuivatama no ja vaikse laua ja tooli annab ka panna.

Nuud siis edasi tood otsima. minu koige suuremad shansud on ettekandjaks saada. Nii et kohalikud kohvikud ja restoranid tuleb labi kaia. Lisaks veel poed ja muud sellised. Kahe nadala jooksul sai igal pool oma CVsid jagatud, mones kohast helistati tagasi, kutsuti intervjuule, pakuti mingit lolli tood jne. Kokkuvottes jai liistule kolm kohta, 1 kohvik ja 2 restorani. Nuudseks on nii, et ma olen selle kohviku juba pikalt saatnud peale moningast rahateenimist seal ja tootan Shveitsi restoranis, kus on vaga hea toit ja palju pusikliente, koik vaga rahul. Teine koht on kesklinnas ( meist mingi 7 km kaugusel, autoga 30 min, rongiga 25 min). See on selline popp koht, kus juuakse veini ja maitstakse rahvusvahelist kooki. Pole suur aga nadalaloppudes vaga tais. Toidud jallegi head ja peenutsemisega siin ule ei pingutata. See koht on isegi et lounge-restoran-baar. Ma loodan seal saada paevaseid vahetusi, sest ohtuseid napsitanud veinijoojaid ma ei kannata pikalt. See pole mulle.

Alvin on taodelnud tood mones suures ketis. Suuremad poed. No ja nende asjaajamine on ikka megaaeglane. Kuskil 3-4 nadalat tagasi kais jutul, voeti toole, siis anti ankeedid taita, jargmine nadal anti tooks vajalik sark, siis nouti viisast koopiat no ja nuud peaks siis tadi iga hetk tagasi helistama. Selleks ajaks on Alvin juba koolis. Temal hakkavad tunnis 1 dets, siis tuleb vaike joulupuhkus ja hiljem edasi. Minu tunnid hakkavad 12 Jaanuar.

Kuala Lumpur

Viimane sihtpunkt. Joudsime rongiga ilusti kohale, votsime takso ja porutasime hostelisse. Oli selline paras hipilik koht, hind ikka kovasti kallim kui varasemates kohtades. Ajas asja ara. Meie eesmark siin linnas oli otsida kohalikku kasitood, sest teatud turgudel pidavat olema igasugust kraami ule kogu Malaisia. No leidsimegi uhe sellise turu ules ja tegime seal paris edukad ostud nii et seljakott on jalle ehteist punnis. Seekord ikka kohe vaga huvitavaid ja erilisi. Tingisime ka muidugi, ikka julmalt, nii nagu oskasime.
Linnas oli meil veeta 2 paeva ja uks oo. Otsustasime, khmm minu initsiatiivil kull, et peaks akki veel monda suurt ostukeskust kulastama ja vajalikku/ mittevajalikku kokku ostma. Kusisime hotellist bussiliikluse kohta,kusisime tanavalt inimeste kaest ja bussijuhtide kaest ja koige lopuks veel enne bussi istumist, et kas see laheb ikka sinna piirkonda kuhu meie tahtsime. Jajaaa, igalt poolt tuli jaa. Istume bussi, soidame 5 min ja ma vaatan, et krt kahtlane veits, et suund on nagu teises suunas. Koht kuhu me tahtsime saada, kannab nime Pitang. Nii. Soidame siis veel edasi, ma veel motlen, et ok akki teeb tiiru ja seal on lopppeatus voi midagi. Hakkan siis Alvinile ka raakima, et no on ikka tobe, selleks et saada 5 minuti kaugusele , peab bussiga tegema meeletu tiiru, olime soitnud juba 25 min. Alvin kusib veel uhelt kohalikult ule, see naitab napuga kuskile ette suunas a la et edasi veel. Ma olin juba veits tige, et eriti lahe raisata oma luhikest linnas viibimise aega bussiga ringi kolistades. Alvin uritas ikka veenda, et halba pole midagi, vaike ekskursioon on hea, et saab ulevaate. Ok, on kull jah. No tiirutasime siis juba VAGA kaugel ( tean selle parast,et Kuala Lumpuris on palju ulikorgeid hooneid mis paistavad kaugele ja nende jargi on lihtne orienteeruda. Lopuks, kuskil suvas kohas teatab bussijuht, et vot nuud minge maha. MISASJA !!! See oli linna teine serv, mitte meie sihtpunk. Kusime siis uuesti, et kus see Pitang on . Tema vastu et jajahh, Batu Cave on siinsamas. Kas nad toesti oletavad, et koik turistid tahavad ainult uhte ja seda sama. Tema tassis meid kuulsasse Batu koobaste kompleksi. Meil polnud isiklikult mingit huvi selle vastu. No eks me vihastasime ja ropendasime ja vist saatsime bussijuhi kuskile kohta ka ja motlesime, et mis nuud siis. Uuesti see ligi tunnine kolistamine ette votta oleks ajaraisk ja selleks ajaks meie ostukeskus juba sulgemas. Taksojuhi raakisime veidi pehmemekas ja otsustasime kiiruse ja mugavuse kasuks ning kirjutasime vahejuhtumi oma reisiviperuste nimekirja. Midagi juhtub ALATI! nii et koik on ok.

Shopping oli seekord tagasihoidlik. Nipet napet. Alvinile seljakott, mis jargmise tanava nurga peal lagunes laiali. Kangas andis luku juurest jargi. Nii, et kas see ka nuud kirjutada viperuste hulka. Tanaseks vist aitab ja Alvin porutas tigedana poodi tagasi. Vottis pisikesed pilukad ette ning noudis, et ta raha tagasi saaks. Tuuk aega vaidlemist ja haalekat vestlust, katega vehkimist ja jumal teab mis nagude tegemist ( pilukate teater) oldi nous kott valja vahetama. Raha tagasi ei anta mitte kunagi mitte kuskil ning see onisegi tsekil suurelt kirjas ! Vot nii :)

Konnime tanaval ja jarsku jooksevad meie juurde kaks noort, sportlikes tiimiriietes ning imekiiresti vudistavad ette, et nemad osalevad saates Amazing Race ning neil on vaja tanavalt vabatahtlikke kokku saada, kellele nad voiksid teha kaemassaazi. Kuna ma olen seda saadet innukalt ja kaasaelades alati vaadanud siis teadsin kohe, et sekundidtaga loevad ja tuleb joosta. Utlesin kohe jaa ja tirisin Alvini kaasa. No minu liigne tormakus lulitas valja motlemiskeskuse ning ma ei andnud endale aru, et tavaliselt on sellised tegevused ikkagi ules seatud raha teenimiseks. No nii, muditi siit ja sealt, kusjuures plika kes mulle tegi, oli taitsa hea. Mulle meeldis. Joudsime ruttu paar sona ka vahetada, tema on voistlemas koos oma kihlatuga. Molemad elukutselt tuletorjujad, parit Singapurist. oudne tempo pidavat taga olema. No ja kui koik oli labi siis nad kusisid , et kas me oleksime nous veidi raha annetama selle teenuse eest. Onneks nimetati nii tuhine summa, mida polnud raske valja kaia.

Mis siis veel see paev juhtus. Hakkas sadama, ja mitte vahe. Meeletu valk ja pauk ja sellised korvulukustavad komakad, mida polegi nagu varem kuulnud. Suured, rasked piisad taitsid tanavad kohe paugust. Hea et platud ja luhikesed puksid olid, vett lendas igas suunas, aga oli soe ja monus.

Viimasel paeval kolasime niisama ringi, tahtsime minna seda kuulsat Petronas Towerit vaatama. Siis aga kuulsime et selleks on mingi kummaline susteem valja moeldud. Pead minema hommikl vara jarjekorda, siis saad tasuta pileti mis pakub voimaluse mitme tunni parast osaleda ekskursioonil. Kujutasime end mingi karjaga koos videofilmi vaamas ning arvasime, et see pole hea mote kohe mitte. Selle asemel otsisime ules koige korgema torni ( meenutab kujult meie teletorni aga loomulikult kordades korgem) ning selgus, et sinna saabki minna !!!! Vot see on juba teine lugu. kohale joudes viis buss meid varavate juurest mae jalamile, kus sai pileti ning liftiga ules. Vot vahel ikka joppab ka ! Seekord olime oigel ajal oiges kohas. Nimelt, kella 15-17 vahel oli selline pakkumine, et voimalik oli kulastada mitte ainult seda korrust kus saab vaadelda, vaid lausa restorani minna ning hinna sees oli jook ja vaike naks ning binokkel ! Oi ma huppasin roomust ! No kellele siis ei sobiks teha vaike tee ja koogike restoranis, mis asub 282 m korgusel ning KEEEEEEEEERLEB !!!! Vot nii. Oi kuidas inimene tundis ennast seal hasti. Kogu linn oli peo peal, eriti veel kui binokli ninale tostsid, ruupasid teed ja ampsasid kooki ning olid monus. Katustel paistsid aiad, basseinid jms. Tegin pilte ka nii et uhel paeval tahaks need ules panna. Muuseas Kuala Lumpur on meie meelest koige sumpaatsem suur linna, mida me nainud oleme. Puhas, ohk ka hingatav, huvitavat arhitektuuri, kirjut seltskonda, soogi ja muid voimalusi palju. Eriri ilus on ohtul, kui koik korghooned lahevad varvidesse ja sarama.

aga nuud siis oli meie puhkus labi. Seekord plaanisime Austraaliasse soita odavlennuga Air Asia. Ja muuseas polnud uldse halb. Lennukid ju sama ruumikad, istumine ka samade vahedega. Ainus, et soogi eest maksad eraldi, pagasi eest eraldi ja kui tahad tekki, patja voi personaalset telekat, siis need ka eraldi tasu eest. No meie loime oma rahad lennujaamas sirgu ja nuud oligi olukord kus selgus, et krediitkaardiga siin lennukis ei maksta. Eurosid ei voeta, muud raha ka mitte. Nii, jama kaes, vaja juua osta ja telekat laenata. Aga, meie korval oli perekond austraallasi, 3 lapsega, ning mul polnud mingi kusimus neil raha laenuks paluda. Austraallastega on uldiselt see hea asi,et nad on alati nous sind aitama. Neilt midagi paludes ei pea ennast kehvasti tundma.

Uus postitus on siis juba meie austraalia elust ja no siin ka ikka juhtub :)

Gua Musang

Ahhaaaa !! Ma toimin jalle, olen saanud inimese moodi internetti ja puha. Olgugi et oleme juba pikka aega olnud Austraalias siis panen ikkagi kirja meie reisi viimased muljed ka.

Uhesonaga, Gota Bharust laksime siis rongi peale, jalle, ja ohinaga, sest meile meeldib rongiga soita, transport liigub sihtkoha poole ning samal ajal oled sina vaba, et tousta pusti, visata pikali, minna restorani vagunisse (khmmmm ) ja teha, mis inimene teha tahab ja millal tahab. Vabadus ! Seegi kord otsustasime kohe alguses ara, et meile tuleb privaatne tuba. Ma ajasin silmad suureks kui sisse astudes oli seinal lameekraaniga telekas !!!!!! Ma kukkusin kohe kiljuma, polnud ju telkut nii ammu nainud ja absoluuuutselt alati ma tahan igas uues riigis vaadata nende teleprogramme. Sealt tuleb ikka sellist repertuaari et ei suuda uskuda. No nii, hoorusin siis kasi kokku, et vot tana teeme endale telekaohtu ja puha ja ega kauaks seda roomu polnud kui vaike kiri teleka all tapsustas, et seoses tehniliste probleemidega see aparaat ei toimi. No jah siis, kogu see luksus tunduski liialdatud luksusena. Puhkisin suu sellest monust puhtaks ja elasin edasi. Muuseas, seekord olid meil isegi taiesti varsked linad, mitte nagu Tais. Siis ajas ikka naerma kull kui oma konkusse joudes vaatas vastu uks puherdatud voodi (see laks Alvinile kes arvas, et tema kohaliku mandavoskasid ei karda), tuhjaks joodud veepudelid ja kasutatud seep. Esimene klass Tai moodi. Nuud siis nautisime varsket voodipesu ning vahtisime aknast valja niikaua kuni pimedaks laks. Vaga romantiline rongisoit oli, kahekesi kaisus ja ninad vasu klaasi. Alguses oli loodus tagasihoidlikum ning vihmametsa polnud kuskil paista. Aga siis hakkas jarjest tosisemaks minema - puud korgemaks, vosa tihedamaks, asustust jai vahemaks ning tekkis ka mingisugune magine maastik. Veidi meenutas neid dramaatilisi Tai kaljusid, mis siin seal kandsid enda olul tugevat taimestikku. Lopuks oli nii tihe kate, et puuoksad ja korge rohi sahisesid mooda rongi kulge, ning valgus kadus ka nende taha. Vot see meile meeldib, oige, nii peabki, uppuma rohelusse !!!

Nuud joudsime Gua Musangi. Taielik kula keset eimidagit. Mina valisin selle peatumiskohaks :) Nimelt ma arvasin, et parem teeme seal vaikse vahepeatuse ning soidame ohtul edasi, selle asemel, et nii kaua uhtejutti rongis istuda ning tulpinud, pesematta ning turtsakana kuskile kohale jouda. Meie peatus osutus paris huvitavaks. Esiteks rongijaamast. Vaga eriline koht. Uhel kuljel oli pisike kula, teisel pool perrooni aga megakorged kaljud koos sisseuuristunud avade ja koobastega. Kusjuures aeg - tuuled, vihmad ja muud tegelased, olid uuristanud kaljuseintele vertikaalsed vaod nii et terve see sein lainetas. See polnud huvitav mitte ainult reljeefi tottu vaid ka varvide tottu. Vaga aukartust aratav.
Esiteks otsustasime kohalikku hotelli omad kodinad maha panna ja tekitasime endale pesemisdiili. Vaga kahtlane ugerik oli, ainult meeskliendid ja koik ahelsuitsetajad. Jaurasid seal midagi ringi kuna konditsineeri ei toiminud. Minu arust oli uhes konkreetses toas vahemalt 5-6 meest, muudkui dushitasid ning kondisid umber tommatud ratikutega ringi. Miskiparast tundus imelik. Mingit soogielamust me siinsest kulas ei saanud, ostuelamust ka mitte. Polnud isegi uhtegi vaatamisvaarsust aga !!! Meie maiuspalaks oli kooparetk. Lugesin Lonely Planetist, et kuskil perroonist ca 100 m kaugusel on kalju sees ava ning sealt saab pugeda suurde mitme ruumiga koopasse. Ahhaaaa ! See meelitas meid molemaid. Peale soomist joomist sinna me suundusimegi. Veidi ekslesime ringi aga siis kusisime paarilt kohalikult, et kuidas koopasse saab. Siin inglise keelt ju ei raagita aga kui me naitasime kalju peale ja initeerisime sisse ronimist, siis teadis kohalik kull, et mis me tahame. Kokkuvottes kondisime labi kellegi isikliku oue, nagime kuidas hurtsiku taga lapse solistasid solgiojas, ise nii rahul ja onnelikud, ning uks kohalik poiss nimega Akram oli nous meile tapsema koha katte naitama. Jargnesime siis. Maja taga laks kohe suht pustloodis ules. Esimene riba oli kodunenud lehtede ja vihmast libeda muda tottu ikka keeruline aga siiski labitav. Muuseas Lonely Planet tapsustas, et vihmaperioodi ajal ei ole soovitatav koopasse ronimist uldse uritadagi, pidavat kuiva ilmagagi parajalt keeruline olema. No aga mis te arvate kas Alvin noustus seda kuulda votma, no ja ega ma ka siis vastu ei hakanud ju, tuli ikka minna :) Nii, aga libedast kohast saime ule ja nuud hakkas konkreetselt makke ules ronimine. Kohati olu nii jarsk ja ohtlik, et sinna oli isegi paigaldatud moned koied. Ilma nendeta poleks mina vist ules saanud. Ja siin ajas mind muigama kull, et minu hadine Tais omandatud kaljuronimispraktika andis mulle enesekindlust. Nii, see koht ka labitud, edasi tuli vaike rada kalju serva pidi. No ja siit oli ikka kukkumine. Rada loomulikult vaga kitsas ja looooomulikult oli kukkumine ka korge. Palju ei tasunud vaadata, sest see teeb polved norgaks. Meie isehakanud giid ikka jalgis, et me kuskil maha ei jaaks voi valesti ei laheks. Iga natukese aja tagaks kordas sona mas, mas. Minu arust vois see tahendada, et edasi, edasi. Mingi hetk laks mu tahelepanu poisilt kuskile mujale, vaatasin vist loodust voi midagi ja krt enam aru ei saa, et kuhu ta nuud siis laks. Astusime Alviniga moned sammud edasi aga siis kuulsime kalju seest hoiget mas, mas. Noniiiiiiiiii.... meie ees oli megakitsas ja aaretult korge kaljupragu ning sinna sisse tuli pugeda. Kujuures minek polnud uldse luhike a la paar sammu ja oled koopas sees. Ei, sellest kitsast pilust tuli minna uks kulg ees vahemalt 30 meetrit. Paris rove. Klaustrofoobia voib siin kummitama hakata igatuhte. Kusjuures see pragu oli veel ulesmakke ka, nii et samal ajal pidid turnima, edasi liikuma ja mitte liiga sugavalt sisse hingama, sest muidu oleks mones kohas jaanud kahe kaljuseina vahele kinni. Pika pimeda kaigu lopus hakkas ka valgus paistma ning kui kohale joudsime siis avanes meie ees suur, avar saal. Kohalikud lollid olid muidugi joudnud asja ruvetada oma graffititega aga kui sellest mooda vaadata siis oli vagev kull. Valgus tuli sisse suurest umarast avast, mis oli suunaga kula poole aga seda kaudu oleks olnud voimatu sisse ronida. Laest solises alla kulma ning puhast vett, moodustades porandale suure lombi. Nuud siis alustasin eksploorimist. Kaisime uest suurest saalist teise, uudistasime erinevaid urkaid, mones kohas oli vaga pime koopake, teises kohas laks koobas hoopiski maa sisse. Mulle meeldis koht kus sai vaevu sisse pugeda ning ules vaadates nagid, et sellel kaigul pole loppu, kuskile vaga kaugele ja korgele laks see kaik. Akram naitas meile moningeid erilisi kohti ka, kuskil oli moodustunud "seen" kuskil oli hakanud tekkima mingi kivim, kuskil oli teokarbi voi muu mereeluka siluett jne. Labi pimeda saali koperdades avanes koopa teine osa. Palju ei erinenud aga siit laks ule kivide ja juurikate rada mae tippu. Paras turnimine oli aga kohale joudsime. No polnud halb vaade, nagime lopuks ara, et mis kula see siis selline oli. Ja mis mulle meeldis oli asjaolu, et nii kaugele kui silm ulatus oli siin mets. Ilus roheline ja terve. KOhalik polnud seda maha raiunud, et tekitada endale pollulapike voi muua puitu hea raha eest kuskile kokkuostu.

Nii, see seiklus vasitas nuud kull ara. Alla joudes andsine Akramile vaikse taskuraha, tanasime teda , mina sugasin veel tema ahvi, ning laksime hotelli pesema ja rongi peale. Uni tuli rongis magus magus. Hommikul argates peaks olema Kuala Lumpuris.