Gua Musang
Ahhaaaa !! Ma toimin jalle, olen saanud inimese moodi internetti ja puha. Olgugi et oleme juba pikka aega olnud Austraalias siis panen ikkagi kirja meie reisi viimased muljed ka.
Uhesonaga, Gota Bharust laksime siis rongi peale, jalle, ja ohinaga, sest meile meeldib rongiga soita, transport liigub sihtkoha poole ning samal ajal oled sina vaba, et tousta pusti, visata pikali, minna restorani vagunisse (khmmmm ) ja teha, mis inimene teha tahab ja millal tahab. Vabadus ! Seegi kord otsustasime kohe alguses ara, et meile tuleb privaatne tuba. Ma ajasin silmad suureks kui sisse astudes oli seinal lameekraaniga telekas !!!!!! Ma kukkusin kohe kiljuma, polnud ju telkut nii ammu nainud ja absoluuuutselt alati ma tahan igas uues riigis vaadata nende teleprogramme. Sealt tuleb ikka sellist repertuaari et ei suuda uskuda. No nii, hoorusin siis kasi kokku, et vot tana teeme endale telekaohtu ja puha ja ega kauaks seda roomu polnud kui vaike kiri teleka all tapsustas, et seoses tehniliste probleemidega see aparaat ei toimi. No jah siis, kogu see luksus tunduski liialdatud luksusena. Puhkisin suu sellest monust puhtaks ja elasin edasi. Muuseas, seekord olid meil isegi taiesti varsked linad, mitte nagu Tais. Siis ajas ikka naerma kull kui oma konkusse joudes vaatas vastu uks puherdatud voodi (see laks Alvinile kes arvas, et tema kohaliku mandavoskasid ei karda), tuhjaks joodud veepudelid ja kasutatud seep. Esimene klass Tai moodi. Nuud siis nautisime varsket voodipesu ning vahtisime aknast valja niikaua kuni pimedaks laks. Vaga romantiline rongisoit oli, kahekesi kaisus ja ninad vasu klaasi. Alguses oli loodus tagasihoidlikum ning vihmametsa polnud kuskil paista. Aga siis hakkas jarjest tosisemaks minema - puud korgemaks, vosa tihedamaks, asustust jai vahemaks ning tekkis ka mingisugune magine maastik. Veidi meenutas neid dramaatilisi Tai kaljusid, mis siin seal kandsid enda olul tugevat taimestikku. Lopuks oli nii tihe kate, et puuoksad ja korge rohi sahisesid mooda rongi kulge, ning valgus kadus ka nende taha. Vot see meile meeldib, oige, nii peabki, uppuma rohelusse !!!
Nuud joudsime Gua Musangi. Taielik kula keset eimidagit. Mina valisin selle peatumiskohaks :) Nimelt ma arvasin, et parem teeme seal vaikse vahepeatuse ning soidame ohtul edasi, selle asemel, et nii kaua uhtejutti rongis istuda ning tulpinud, pesematta ning turtsakana kuskile kohale jouda. Meie peatus osutus paris huvitavaks. Esiteks rongijaamast. Vaga eriline koht. Uhel kuljel oli pisike kula, teisel pool perrooni aga megakorged kaljud koos sisseuuristunud avade ja koobastega. Kusjuures aeg - tuuled, vihmad ja muud tegelased, olid uuristanud kaljuseintele vertikaalsed vaod nii et terve see sein lainetas. See polnud huvitav mitte ainult reljeefi tottu vaid ka varvide tottu. Vaga aukartust aratav.
Esiteks otsustasime kohalikku hotelli omad kodinad maha panna ja tekitasime endale pesemisdiili. Vaga kahtlane ugerik oli, ainult meeskliendid ja koik ahelsuitsetajad. Jaurasid seal midagi ringi kuna konditsineeri ei toiminud. Minu arust oli uhes konkreetses toas vahemalt 5-6 meest, muudkui dushitasid ning kondisid umber tommatud ratikutega ringi. Miskiparast tundus imelik. Mingit soogielamust me siinsest kulas ei saanud, ostuelamust ka mitte. Polnud isegi uhtegi vaatamisvaarsust aga !!! Meie maiuspalaks oli kooparetk. Lugesin Lonely Planetist, et kuskil perroonist ca 100 m kaugusel on kalju sees ava ning sealt saab pugeda suurde mitme ruumiga koopasse. Ahhaaaa ! See meelitas meid molemaid. Peale soomist joomist sinna me suundusimegi. Veidi ekslesime ringi aga siis kusisime paarilt kohalikult, et kuidas koopasse saab. Siin inglise keelt ju ei raagita aga kui me naitasime kalju peale ja initeerisime sisse ronimist, siis teadis kohalik kull, et mis me tahame. Kokkuvottes kondisime labi kellegi isikliku oue, nagime kuidas hurtsiku taga lapse solistasid solgiojas, ise nii rahul ja onnelikud, ning uks kohalik poiss nimega Akram oli nous meile tapsema koha katte naitama. Jargnesime siis. Maja taga laks kohe suht pustloodis ules. Esimene riba oli kodunenud lehtede ja vihmast libeda muda tottu ikka keeruline aga siiski labitav. Muuseas Lonely Planet tapsustas, et vihmaperioodi ajal ei ole soovitatav koopasse ronimist uldse uritadagi, pidavat kuiva ilmagagi parajalt keeruline olema. No aga mis te arvate kas Alvin noustus seda kuulda votma, no ja ega ma ka siis vastu ei hakanud ju, tuli ikka minna :) Nii, aga libedast kohast saime ule ja nuud hakkas konkreetselt makke ules ronimine. Kohati olu nii jarsk ja ohtlik, et sinna oli isegi paigaldatud moned koied. Ilma nendeta poleks mina vist ules saanud. Ja siin ajas mind muigama kull, et minu hadine Tais omandatud kaljuronimispraktika andis mulle enesekindlust. Nii, see koht ka labitud, edasi tuli vaike rada kalju serva pidi. No ja siit oli ikka kukkumine. Rada loomulikult vaga kitsas ja looooomulikult oli kukkumine ka korge. Palju ei tasunud vaadata, sest see teeb polved norgaks. Meie isehakanud giid ikka jalgis, et me kuskil maha ei jaaks voi valesti ei laheks. Iga natukese aja tagaks kordas sona mas, mas. Minu arust vois see tahendada, et edasi, edasi. Mingi hetk laks mu tahelepanu poisilt kuskile mujale, vaatasin vist loodust voi midagi ja krt enam aru ei saa, et kuhu ta nuud siis laks. Astusime Alviniga moned sammud edasi aga siis kuulsime kalju seest hoiget mas, mas. Noniiiiiiiiii.... meie ees oli megakitsas ja aaretult korge kaljupragu ning sinna sisse tuli pugeda. Kujuures minek polnud uldse luhike a la paar sammu ja oled koopas sees. Ei, sellest kitsast pilust tuli minna uks kulg ees vahemalt 30 meetrit. Paris rove. Klaustrofoobia voib siin kummitama hakata igatuhte. Kusjuures see pragu oli veel ulesmakke ka, nii et samal ajal pidid turnima, edasi liikuma ja mitte liiga sugavalt sisse hingama, sest muidu oleks mones kohas jaanud kahe kaljuseina vahele kinni. Pika pimeda kaigu lopus hakkas ka valgus paistma ning kui kohale joudsime siis avanes meie ees suur, avar saal. Kohalikud lollid olid muidugi joudnud asja ruvetada oma graffititega aga kui sellest mooda vaadata siis oli vagev kull. Valgus tuli sisse suurest umarast avast, mis oli suunaga kula poole aga seda kaudu oleks olnud voimatu sisse ronida. Laest solises alla kulma ning puhast vett, moodustades porandale suure lombi. Nuud siis alustasin eksploorimist. Kaisime uest suurest saalist teise, uudistasime erinevaid urkaid, mones kohas oli vaga pime koopake, teises kohas laks koobas hoopiski maa sisse. Mulle meeldis koht kus sai vaevu sisse pugeda ning ules vaadates nagid, et sellel kaigul pole loppu, kuskile vaga kaugele ja korgele laks see kaik. Akram naitas meile moningeid erilisi kohti ka, kuskil oli moodustunud "seen" kuskil oli hakanud tekkima mingi kivim, kuskil oli teokarbi voi muu mereeluka siluett jne. Labi pimeda saali koperdades avanes koopa teine osa. Palju ei erinenud aga siit laks ule kivide ja juurikate rada mae tippu. Paras turnimine oli aga kohale joudsime. No polnud halb vaade, nagime lopuks ara, et mis kula see siis selline oli. Ja mis mulle meeldis oli asjaolu, et nii kaugele kui silm ulatus oli siin mets. Ilus roheline ja terve. KOhalik polnud seda maha raiunud, et tekitada endale pollulapike voi muua puitu hea raha eest kuskile kokkuostu.
Nii, see seiklus vasitas nuud kull ara. Alla joudes andsine Akramile vaikse taskuraha, tanasime teda , mina sugasin veel tema ahvi, ning laksime hotelli pesema ja rongi peale. Uni tuli rongis magus magus. Hommikul argates peaks olema Kuala Lumpuris.
Uhesonaga, Gota Bharust laksime siis rongi peale, jalle, ja ohinaga, sest meile meeldib rongiga soita, transport liigub sihtkoha poole ning samal ajal oled sina vaba, et tousta pusti, visata pikali, minna restorani vagunisse (khmmmm ) ja teha, mis inimene teha tahab ja millal tahab. Vabadus ! Seegi kord otsustasime kohe alguses ara, et meile tuleb privaatne tuba. Ma ajasin silmad suureks kui sisse astudes oli seinal lameekraaniga telekas !!!!!! Ma kukkusin kohe kiljuma, polnud ju telkut nii ammu nainud ja absoluuuutselt alati ma tahan igas uues riigis vaadata nende teleprogramme. Sealt tuleb ikka sellist repertuaari et ei suuda uskuda. No nii, hoorusin siis kasi kokku, et vot tana teeme endale telekaohtu ja puha ja ega kauaks seda roomu polnud kui vaike kiri teleka all tapsustas, et seoses tehniliste probleemidega see aparaat ei toimi. No jah siis, kogu see luksus tunduski liialdatud luksusena. Puhkisin suu sellest monust puhtaks ja elasin edasi. Muuseas, seekord olid meil isegi taiesti varsked linad, mitte nagu Tais. Siis ajas ikka naerma kull kui oma konkusse joudes vaatas vastu uks puherdatud voodi (see laks Alvinile kes arvas, et tema kohaliku mandavoskasid ei karda), tuhjaks joodud veepudelid ja kasutatud seep. Esimene klass Tai moodi. Nuud siis nautisime varsket voodipesu ning vahtisime aknast valja niikaua kuni pimedaks laks. Vaga romantiline rongisoit oli, kahekesi kaisus ja ninad vasu klaasi. Alguses oli loodus tagasihoidlikum ning vihmametsa polnud kuskil paista. Aga siis hakkas jarjest tosisemaks minema - puud korgemaks, vosa tihedamaks, asustust jai vahemaks ning tekkis ka mingisugune magine maastik. Veidi meenutas neid dramaatilisi Tai kaljusid, mis siin seal kandsid enda olul tugevat taimestikku. Lopuks oli nii tihe kate, et puuoksad ja korge rohi sahisesid mooda rongi kulge, ning valgus kadus ka nende taha. Vot see meile meeldib, oige, nii peabki, uppuma rohelusse !!!
Nuud joudsime Gua Musangi. Taielik kula keset eimidagit. Mina valisin selle peatumiskohaks :) Nimelt ma arvasin, et parem teeme seal vaikse vahepeatuse ning soidame ohtul edasi, selle asemel, et nii kaua uhtejutti rongis istuda ning tulpinud, pesematta ning turtsakana kuskile kohale jouda. Meie peatus osutus paris huvitavaks. Esiteks rongijaamast. Vaga eriline koht. Uhel kuljel oli pisike kula, teisel pool perrooni aga megakorged kaljud koos sisseuuristunud avade ja koobastega. Kusjuures aeg - tuuled, vihmad ja muud tegelased, olid uuristanud kaljuseintele vertikaalsed vaod nii et terve see sein lainetas. See polnud huvitav mitte ainult reljeefi tottu vaid ka varvide tottu. Vaga aukartust aratav.
Esiteks otsustasime kohalikku hotelli omad kodinad maha panna ja tekitasime endale pesemisdiili. Vaga kahtlane ugerik oli, ainult meeskliendid ja koik ahelsuitsetajad. Jaurasid seal midagi ringi kuna konditsineeri ei toiminud. Minu arust oli uhes konkreetses toas vahemalt 5-6 meest, muudkui dushitasid ning kondisid umber tommatud ratikutega ringi. Miskiparast tundus imelik. Mingit soogielamust me siinsest kulas ei saanud, ostuelamust ka mitte. Polnud isegi uhtegi vaatamisvaarsust aga !!! Meie maiuspalaks oli kooparetk. Lugesin Lonely Planetist, et kuskil perroonist ca 100 m kaugusel on kalju sees ava ning sealt saab pugeda suurde mitme ruumiga koopasse. Ahhaaaa ! See meelitas meid molemaid. Peale soomist joomist sinna me suundusimegi. Veidi ekslesime ringi aga siis kusisime paarilt kohalikult, et kuidas koopasse saab. Siin inglise keelt ju ei raagita aga kui me naitasime kalju peale ja initeerisime sisse ronimist, siis teadis kohalik kull, et mis me tahame. Kokkuvottes kondisime labi kellegi isikliku oue, nagime kuidas hurtsiku taga lapse solistasid solgiojas, ise nii rahul ja onnelikud, ning uks kohalik poiss nimega Akram oli nous meile tapsema koha katte naitama. Jargnesime siis. Maja taga laks kohe suht pustloodis ules. Esimene riba oli kodunenud lehtede ja vihmast libeda muda tottu ikka keeruline aga siiski labitav. Muuseas Lonely Planet tapsustas, et vihmaperioodi ajal ei ole soovitatav koopasse ronimist uldse uritadagi, pidavat kuiva ilmagagi parajalt keeruline olema. No aga mis te arvate kas Alvin noustus seda kuulda votma, no ja ega ma ka siis vastu ei hakanud ju, tuli ikka minna :) Nii, aga libedast kohast saime ule ja nuud hakkas konkreetselt makke ules ronimine. Kohati olu nii jarsk ja ohtlik, et sinna oli isegi paigaldatud moned koied. Ilma nendeta poleks mina vist ules saanud. Ja siin ajas mind muigama kull, et minu hadine Tais omandatud kaljuronimispraktika andis mulle enesekindlust. Nii, see koht ka labitud, edasi tuli vaike rada kalju serva pidi. No ja siit oli ikka kukkumine. Rada loomulikult vaga kitsas ja looooomulikult oli kukkumine ka korge. Palju ei tasunud vaadata, sest see teeb polved norgaks. Meie isehakanud giid ikka jalgis, et me kuskil maha ei jaaks voi valesti ei laheks. Iga natukese aja tagaks kordas sona mas, mas. Minu arust vois see tahendada, et edasi, edasi. Mingi hetk laks mu tahelepanu poisilt kuskile mujale, vaatasin vist loodust voi midagi ja krt enam aru ei saa, et kuhu ta nuud siis laks. Astusime Alviniga moned sammud edasi aga siis kuulsime kalju seest hoiget mas, mas. Noniiiiiiiiii.... meie ees oli megakitsas ja aaretult korge kaljupragu ning sinna sisse tuli pugeda. Kujuures minek polnud uldse luhike a la paar sammu ja oled koopas sees. Ei, sellest kitsast pilust tuli minna uks kulg ees vahemalt 30 meetrit. Paris rove. Klaustrofoobia voib siin kummitama hakata igatuhte. Kusjuures see pragu oli veel ulesmakke ka, nii et samal ajal pidid turnima, edasi liikuma ja mitte liiga sugavalt sisse hingama, sest muidu oleks mones kohas jaanud kahe kaljuseina vahele kinni. Pika pimeda kaigu lopus hakkas ka valgus paistma ning kui kohale joudsime siis avanes meie ees suur, avar saal. Kohalikud lollid olid muidugi joudnud asja ruvetada oma graffititega aga kui sellest mooda vaadata siis oli vagev kull. Valgus tuli sisse suurest umarast avast, mis oli suunaga kula poole aga seda kaudu oleks olnud voimatu sisse ronida. Laest solises alla kulma ning puhast vett, moodustades porandale suure lombi. Nuud siis alustasin eksploorimist. Kaisime uest suurest saalist teise, uudistasime erinevaid urkaid, mones kohas oli vaga pime koopake, teises kohas laks koobas hoopiski maa sisse. Mulle meeldis koht kus sai vaevu sisse pugeda ning ules vaadates nagid, et sellel kaigul pole loppu, kuskile vaga kaugele ja korgele laks see kaik. Akram naitas meile moningeid erilisi kohti ka, kuskil oli moodustunud "seen" kuskil oli hakanud tekkima mingi kivim, kuskil oli teokarbi voi muu mereeluka siluett jne. Labi pimeda saali koperdades avanes koopa teine osa. Palju ei erinenud aga siit laks ule kivide ja juurikate rada mae tippu. Paras turnimine oli aga kohale joudsime. No polnud halb vaade, nagime lopuks ara, et mis kula see siis selline oli. Ja mis mulle meeldis oli asjaolu, et nii kaugele kui silm ulatus oli siin mets. Ilus roheline ja terve. KOhalik polnud seda maha raiunud, et tekitada endale pollulapike voi muua puitu hea raha eest kuskile kokkuostu.
Nii, see seiklus vasitas nuud kull ara. Alla joudes andsine Akramile vaikse taskuraha, tanasime teda , mina sugasin veel tema ahvi, ning laksime hotelli pesema ja rongi peale. Uni tuli rongis magus magus. Hommikul argates peaks olema Kuala Lumpuris.
posted by Kelli ja Alvin | 4:13 AM
2 Comments:
No lopuks siis kuuleb ka teist:)) Tundsin juba nii puudust teie blogist...ja Sannul ka kiired ajad, niiet temal ka jarjejutus paus sees...seega on paris kurvad olnud need hommaikused kohvijoomised kui jarjejuttu pole:)) Aga loodetavasti on see aeg nyyd moodas ja te kenasti oma uues kodus. Ootan ponevusega, et kus ja mis siis valisite?
Siit nii palju, et vihma sajab ladinal, meie uus kodu paris monus ja Birgit Oliveriga praegu Kolumbiat avastamas.
Olge tublid ja jaan jutule jarge ootama;)
Kylliki
Ei või olla, Kellukas, et Sinu jututuba on avatud taas...Tänud selle natukene jubeda, aga mõnusa jutukese eest. Tervitused siitmailt, ei ole midagi ju vastu panna, kui et: PALUME JÄRGE ja hästi-hästi kiiresti (kui võimalik)
Ema Rosinas, Teie Hiiru-Liiru, Vanamemm saadavad tugevaid kallistusi.
Post a Comment
<< Home