Kuala Lumpur
Viimane sihtpunkt. Joudsime rongiga ilusti kohale, votsime takso ja porutasime hostelisse. Oli selline paras hipilik koht, hind ikka kovasti kallim kui varasemates kohtades. Ajas asja ara. Meie eesmark siin linnas oli otsida kohalikku kasitood, sest teatud turgudel pidavat olema igasugust kraami ule kogu Malaisia. No leidsimegi uhe sellise turu ules ja tegime seal paris edukad ostud nii et seljakott on jalle ehteist punnis. Seekord ikka kohe vaga huvitavaid ja erilisi. Tingisime ka muidugi, ikka julmalt, nii nagu oskasime.
Linnas oli meil veeta 2 paeva ja uks oo. Otsustasime, khmm minu initsiatiivil kull, et peaks akki veel monda suurt ostukeskust kulastama ja vajalikku/ mittevajalikku kokku ostma. Kusisime hotellist bussiliikluse kohta,kusisime tanavalt inimeste kaest ja bussijuhtide kaest ja koige lopuks veel enne bussi istumist, et kas see laheb ikka sinna piirkonda kuhu meie tahtsime. Jajaaa, igalt poolt tuli jaa. Istume bussi, soidame 5 min ja ma vaatan, et krt kahtlane veits, et suund on nagu teises suunas. Koht kuhu me tahtsime saada, kannab nime Pitang. Nii. Soidame siis veel edasi, ma veel motlen, et ok akki teeb tiiru ja seal on lopppeatus voi midagi. Hakkan siis Alvinile ka raakima, et no on ikka tobe, selleks et saada 5 minuti kaugusele , peab bussiga tegema meeletu tiiru, olime soitnud juba 25 min. Alvin kusib veel uhelt kohalikult ule, see naitab napuga kuskile ette suunas a la et edasi veel. Ma olin juba veits tige, et eriti lahe raisata oma luhikest linnas viibimise aega bussiga ringi kolistades. Alvin uritas ikka veenda, et halba pole midagi, vaike ekskursioon on hea, et saab ulevaate. Ok, on kull jah. No tiirutasime siis juba VAGA kaugel ( tean selle parast,et Kuala Lumpuris on palju ulikorgeid hooneid mis paistavad kaugele ja nende jargi on lihtne orienteeruda. Lopuks, kuskil suvas kohas teatab bussijuht, et vot nuud minge maha. MISASJA !!! See oli linna teine serv, mitte meie sihtpunk. Kusime siis uuesti, et kus see Pitang on . Tema vastu et jajahh, Batu Cave on siinsamas. Kas nad toesti oletavad, et koik turistid tahavad ainult uhte ja seda sama. Tema tassis meid kuulsasse Batu koobaste kompleksi. Meil polnud isiklikult mingit huvi selle vastu. No eks me vihastasime ja ropendasime ja vist saatsime bussijuhi kuskile kohta ka ja motlesime, et mis nuud siis. Uuesti see ligi tunnine kolistamine ette votta oleks ajaraisk ja selleks ajaks meie ostukeskus juba sulgemas. Taksojuhi raakisime veidi pehmemekas ja otsustasime kiiruse ja mugavuse kasuks ning kirjutasime vahejuhtumi oma reisiviperuste nimekirja. Midagi juhtub ALATI! nii et koik on ok.
Shopping oli seekord tagasihoidlik. Nipet napet. Alvinile seljakott, mis jargmise tanava nurga peal lagunes laiali. Kangas andis luku juurest jargi. Nii, et kas see ka nuud kirjutada viperuste hulka. Tanaseks vist aitab ja Alvin porutas tigedana poodi tagasi. Vottis pisikesed pilukad ette ning noudis, et ta raha tagasi saaks. Tuuk aega vaidlemist ja haalekat vestlust, katega vehkimist ja jumal teab mis nagude tegemist ( pilukate teater) oldi nous kott valja vahetama. Raha tagasi ei anta mitte kunagi mitte kuskil ning see onisegi tsekil suurelt kirjas ! Vot nii :)
Konnime tanaval ja jarsku jooksevad meie juurde kaks noort, sportlikes tiimiriietes ning imekiiresti vudistavad ette, et nemad osalevad saates Amazing Race ning neil on vaja tanavalt vabatahtlikke kokku saada, kellele nad voiksid teha kaemassaazi. Kuna ma olen seda saadet innukalt ja kaasaelades alati vaadanud siis teadsin kohe, et sekundidtaga loevad ja tuleb joosta. Utlesin kohe jaa ja tirisin Alvini kaasa. No minu liigne tormakus lulitas valja motlemiskeskuse ning ma ei andnud endale aru, et tavaliselt on sellised tegevused ikkagi ules seatud raha teenimiseks. No nii, muditi siit ja sealt, kusjuures plika kes mulle tegi, oli taitsa hea. Mulle meeldis. Joudsime ruttu paar sona ka vahetada, tema on voistlemas koos oma kihlatuga. Molemad elukutselt tuletorjujad, parit Singapurist. oudne tempo pidavat taga olema. No ja kui koik oli labi siis nad kusisid , et kas me oleksime nous veidi raha annetama selle teenuse eest. Onneks nimetati nii tuhine summa, mida polnud raske valja kaia.
Mis siis veel see paev juhtus. Hakkas sadama, ja mitte vahe. Meeletu valk ja pauk ja sellised korvulukustavad komakad, mida polegi nagu varem kuulnud. Suured, rasked piisad taitsid tanavad kohe paugust. Hea et platud ja luhikesed puksid olid, vett lendas igas suunas, aga oli soe ja monus.
Viimasel paeval kolasime niisama ringi, tahtsime minna seda kuulsat Petronas Towerit vaatama. Siis aga kuulsime et selleks on mingi kummaline susteem valja moeldud. Pead minema hommikl vara jarjekorda, siis saad tasuta pileti mis pakub voimaluse mitme tunni parast osaleda ekskursioonil. Kujutasime end mingi karjaga koos videofilmi vaamas ning arvasime, et see pole hea mote kohe mitte. Selle asemel otsisime ules koige korgema torni ( meenutab kujult meie teletorni aga loomulikult kordades korgem) ning selgus, et sinna saabki minna !!!! Vot see on juba teine lugu. kohale joudes viis buss meid varavate juurest mae jalamile, kus sai pileti ning liftiga ules. Vot vahel ikka joppab ka ! Seekord olime oigel ajal oiges kohas. Nimelt, kella 15-17 vahel oli selline pakkumine, et voimalik oli kulastada mitte ainult seda korrust kus saab vaadelda, vaid lausa restorani minna ning hinna sees oli jook ja vaike naks ning binokkel ! Oi ma huppasin roomust ! No kellele siis ei sobiks teha vaike tee ja koogike restoranis, mis asub 282 m korgusel ning KEEEEEEEEERLEB !!!! Vot nii. Oi kuidas inimene tundis ennast seal hasti. Kogu linn oli peo peal, eriti veel kui binokli ninale tostsid, ruupasid teed ja ampsasid kooki ning olid monus. Katustel paistsid aiad, basseinid jms. Tegin pilte ka nii et uhel paeval tahaks need ules panna. Muuseas Kuala Lumpur on meie meelest koige sumpaatsem suur linna, mida me nainud oleme. Puhas, ohk ka hingatav, huvitavat arhitektuuri, kirjut seltskonda, soogi ja muid voimalusi palju. Eriri ilus on ohtul, kui koik korghooned lahevad varvidesse ja sarama.
aga nuud siis oli meie puhkus labi. Seekord plaanisime Austraaliasse soita odavlennuga Air Asia. Ja muuseas polnud uldse halb. Lennukid ju sama ruumikad, istumine ka samade vahedega. Ainus, et soogi eest maksad eraldi, pagasi eest eraldi ja kui tahad tekki, patja voi personaalset telekat, siis need ka eraldi tasu eest. No meie loime oma rahad lennujaamas sirgu ja nuud oligi olukord kus selgus, et krediitkaardiga siin lennukis ei maksta. Eurosid ei voeta, muud raha ka mitte. Nii, jama kaes, vaja juua osta ja telekat laenata. Aga, meie korval oli perekond austraallasi, 3 lapsega, ning mul polnud mingi kusimus neil raha laenuks paluda. Austraallastega on uldiselt see hea asi,et nad on alati nous sind aitama. Neilt midagi paludes ei pea ennast kehvasti tundma.
Uus postitus on siis juba meie austraalia elust ja no siin ka ikka juhtub :)
Linnas oli meil veeta 2 paeva ja uks oo. Otsustasime, khmm minu initsiatiivil kull, et peaks akki veel monda suurt ostukeskust kulastama ja vajalikku/ mittevajalikku kokku ostma. Kusisime hotellist bussiliikluse kohta,kusisime tanavalt inimeste kaest ja bussijuhtide kaest ja koige lopuks veel enne bussi istumist, et kas see laheb ikka sinna piirkonda kuhu meie tahtsime. Jajaaa, igalt poolt tuli jaa. Istume bussi, soidame 5 min ja ma vaatan, et krt kahtlane veits, et suund on nagu teises suunas. Koht kuhu me tahtsime saada, kannab nime Pitang. Nii. Soidame siis veel edasi, ma veel motlen, et ok akki teeb tiiru ja seal on lopppeatus voi midagi. Hakkan siis Alvinile ka raakima, et no on ikka tobe, selleks et saada 5 minuti kaugusele , peab bussiga tegema meeletu tiiru, olime soitnud juba 25 min. Alvin kusib veel uhelt kohalikult ule, see naitab napuga kuskile ette suunas a la et edasi veel. Ma olin juba veits tige, et eriti lahe raisata oma luhikest linnas viibimise aega bussiga ringi kolistades. Alvin uritas ikka veenda, et halba pole midagi, vaike ekskursioon on hea, et saab ulevaate. Ok, on kull jah. No tiirutasime siis juba VAGA kaugel ( tean selle parast,et Kuala Lumpuris on palju ulikorgeid hooneid mis paistavad kaugele ja nende jargi on lihtne orienteeruda. Lopuks, kuskil suvas kohas teatab bussijuht, et vot nuud minge maha. MISASJA !!! See oli linna teine serv, mitte meie sihtpunk. Kusime siis uuesti, et kus see Pitang on . Tema vastu et jajahh, Batu Cave on siinsamas. Kas nad toesti oletavad, et koik turistid tahavad ainult uhte ja seda sama. Tema tassis meid kuulsasse Batu koobaste kompleksi. Meil polnud isiklikult mingit huvi selle vastu. No eks me vihastasime ja ropendasime ja vist saatsime bussijuhi kuskile kohta ka ja motlesime, et mis nuud siis. Uuesti see ligi tunnine kolistamine ette votta oleks ajaraisk ja selleks ajaks meie ostukeskus juba sulgemas. Taksojuhi raakisime veidi pehmemekas ja otsustasime kiiruse ja mugavuse kasuks ning kirjutasime vahejuhtumi oma reisiviperuste nimekirja. Midagi juhtub ALATI! nii et koik on ok.
Shopping oli seekord tagasihoidlik. Nipet napet. Alvinile seljakott, mis jargmise tanava nurga peal lagunes laiali. Kangas andis luku juurest jargi. Nii, et kas see ka nuud kirjutada viperuste hulka. Tanaseks vist aitab ja Alvin porutas tigedana poodi tagasi. Vottis pisikesed pilukad ette ning noudis, et ta raha tagasi saaks. Tuuk aega vaidlemist ja haalekat vestlust, katega vehkimist ja jumal teab mis nagude tegemist ( pilukate teater) oldi nous kott valja vahetama. Raha tagasi ei anta mitte kunagi mitte kuskil ning see onisegi tsekil suurelt kirjas ! Vot nii :)
Konnime tanaval ja jarsku jooksevad meie juurde kaks noort, sportlikes tiimiriietes ning imekiiresti vudistavad ette, et nemad osalevad saates Amazing Race ning neil on vaja tanavalt vabatahtlikke kokku saada, kellele nad voiksid teha kaemassaazi. Kuna ma olen seda saadet innukalt ja kaasaelades alati vaadanud siis teadsin kohe, et sekundidtaga loevad ja tuleb joosta. Utlesin kohe jaa ja tirisin Alvini kaasa. No minu liigne tormakus lulitas valja motlemiskeskuse ning ma ei andnud endale aru, et tavaliselt on sellised tegevused ikkagi ules seatud raha teenimiseks. No nii, muditi siit ja sealt, kusjuures plika kes mulle tegi, oli taitsa hea. Mulle meeldis. Joudsime ruttu paar sona ka vahetada, tema on voistlemas koos oma kihlatuga. Molemad elukutselt tuletorjujad, parit Singapurist. oudne tempo pidavat taga olema. No ja kui koik oli labi siis nad kusisid , et kas me oleksime nous veidi raha annetama selle teenuse eest. Onneks nimetati nii tuhine summa, mida polnud raske valja kaia.
Mis siis veel see paev juhtus. Hakkas sadama, ja mitte vahe. Meeletu valk ja pauk ja sellised korvulukustavad komakad, mida polegi nagu varem kuulnud. Suured, rasked piisad taitsid tanavad kohe paugust. Hea et platud ja luhikesed puksid olid, vett lendas igas suunas, aga oli soe ja monus.
Viimasel paeval kolasime niisama ringi, tahtsime minna seda kuulsat Petronas Towerit vaatama. Siis aga kuulsime et selleks on mingi kummaline susteem valja moeldud. Pead minema hommikl vara jarjekorda, siis saad tasuta pileti mis pakub voimaluse mitme tunni parast osaleda ekskursioonil. Kujutasime end mingi karjaga koos videofilmi vaamas ning arvasime, et see pole hea mote kohe mitte. Selle asemel otsisime ules koige korgema torni ( meenutab kujult meie teletorni aga loomulikult kordades korgem) ning selgus, et sinna saabki minna !!!! Vot see on juba teine lugu. kohale joudes viis buss meid varavate juurest mae jalamile, kus sai pileti ning liftiga ules. Vot vahel ikka joppab ka ! Seekord olime oigel ajal oiges kohas. Nimelt, kella 15-17 vahel oli selline pakkumine, et voimalik oli kulastada mitte ainult seda korrust kus saab vaadelda, vaid lausa restorani minna ning hinna sees oli jook ja vaike naks ning binokkel ! Oi ma huppasin roomust ! No kellele siis ei sobiks teha vaike tee ja koogike restoranis, mis asub 282 m korgusel ning KEEEEEEEEERLEB !!!! Vot nii. Oi kuidas inimene tundis ennast seal hasti. Kogu linn oli peo peal, eriti veel kui binokli ninale tostsid, ruupasid teed ja ampsasid kooki ning olid monus. Katustel paistsid aiad, basseinid jms. Tegin pilte ka nii et uhel paeval tahaks need ules panna. Muuseas Kuala Lumpur on meie meelest koige sumpaatsem suur linna, mida me nainud oleme. Puhas, ohk ka hingatav, huvitavat arhitektuuri, kirjut seltskonda, soogi ja muid voimalusi palju. Eriri ilus on ohtul, kui koik korghooned lahevad varvidesse ja sarama.
aga nuud siis oli meie puhkus labi. Seekord plaanisime Austraaliasse soita odavlennuga Air Asia. Ja muuseas polnud uldse halb. Lennukid ju sama ruumikad, istumine ka samade vahedega. Ainus, et soogi eest maksad eraldi, pagasi eest eraldi ja kui tahad tekki, patja voi personaalset telekat, siis need ka eraldi tasu eest. No meie loime oma rahad lennujaamas sirgu ja nuud oligi olukord kus selgus, et krediitkaardiga siin lennukis ei maksta. Eurosid ei voeta, muud raha ka mitte. Nii, jama kaes, vaja juua osta ja telekat laenata. Aga, meie korval oli perekond austraallasi, 3 lapsega, ning mul polnud mingi kusimus neil raha laenuks paluda. Austraallastega on uldiselt see hea asi,et nad on alati nous sind aitama. Neilt midagi paludes ei pea ennast kehvasti tundma.
Uus postitus on siis juba meie austraalia elust ja no siin ka ikka juhtub :)
posted by Kelli ja Alvin | 5:00 AM
1 Comments:
Tanyd Kelli, et nii kenasti sona pidasid:)) sest ma tegin endale hommikusoogi valmis ja sattisin end kenasti arvuti ette sinu postitust nautima....ja ei pidanud pettuma! Tanyd. ja loomulikult jaan jarge ootama! Kylliki
Post a Comment
<< Home