viimane tund Indoneesias
Kriban veel meie seiklustest.
Charli juures tekkis vaike idee, et peaks kulastama lahedal asuvat saarekest nimega Kabung. Kuulu jargi olevat seal hea nahtavus. Charli kais ja uuris meie tarbeks voimaliku praamitranspordi kohta, tekitas saarel kontaktisiku jne. Pidime kohale joudes otsima ules mehe nimega Hamza ! Teada polnud, et kas saarel saab suua, juua magada. Pakkisime asjad igaks juhuks selle suunitlusega et kui juhtub et nakkab ja saamegi ooseks jaada. Et akki keegi rendib tuba. Saar on mootmetelt imetilluke, paadiga toristades teeb 30 minutiga ringi umber saare, keskel magine ning kalda aares vaike tasane riba asustuseks. Monisada kuni tuhat inimest heal juhul kokku. Votsime siis kaasa kovasti suua ja asusime teele. Ametlikust praamist jaime maha aga onneks oli mingi kalapaat minemas nii et saime ikkagi peale. See soit kestis kuskil tunni ning urasime saare poole koos kohalike, nende trani ja jutuvadinaga. Viipekeeles tehti selgeks, et mul on suur nina, Alvinil vaike koht ning uhtlasi pakuti meile majutust. uks tagasihoidlik kutt utles, et tema juures saab magada. Vaga hea ! Laks onneks !!!
Kohale joudes ootas meid ees toesti see armas roheline kalameestesaareke. Elektrit siin pole, elu kaib paikese jargi ning suua tehakse elaval tulel ning soogiks on just see, mis peremees noosiks on saanud. Andi, meie voorustada, naitas siis elamise ule, ma isiklikult olin valmis kuskil urkas koos kohaliku pere ja loomadega magama, et hea kui kuskil kulje maha saab. Aga tegelikkuses pakuti meile tervet maja. Vaaaaaaga tagasihoidlik, seal polnud kohe mittemidagi, neli seina, katus, aknaavad ning ainus "moobliese" oli 0,3 cm paksune viltmatt porandal. Pesu ja vetsuvoimalus mitme maja peale uks uhine, mis asub platsi nurgas. Voolikust tuleb varske ja joodav allikavesi, vetsuks auk betoneeritud porandas, peale hada tegemist uhud sinna kopsikuga vett peale. See koik sobis meile ideaalselt, parem kui olin lootnud !!! Loomulikult soodeti meil kohe kohud tais, toodi riisi, kalmaare, sutel grillitud kala, rohelised oad ning uhest noust tuli veidikese kookimise peale nahtavale kanajalg, ma motlen seda saareosa koos kuunte ja muu monuga ! ning boonuseks oli seal veel mingi looma ( kas koera?) kapp !!!! Hmmmm, selle jatsime vahele. (Kana jalaga meenusid mulle kohe minu ja Kaidi kulinaarsed seiklused Hiinas ::D )Tuba oli meil rahvast tais ja suud korvuni itsitati ja koik muudkui seletasid, et kuidas mida suua ja tosta veel ja soo seda ka jne jne. Alles siis kui me olime peaaegu lopetanud vottis kohalik ka endale suua. Meil oli ju nuud palju sooki, kinkisime kokkuvottes need ara. Eriti tekitas koneainet viineripakk :D Kohud tais laksime kohe uudistama veealust olu. Ja tanu oma varustusele oli see voimalik. nahtavus polnud kull kiita aga ikkagi oli huvitav. Vaatamist uksjagu, mulle isiklikult pakkus huvi see kovakorall. No millist kuju ja varvi soovid - sinisest ja roosast rohelise ja pruunini. Moni ammatossu, teine kukeseen kujuna voi hoopis kasn, brokoli, kuppel, muna jne jne Koike sellist oli naha. kalu ka kuid neid triibulisi ja voodilisi oleme varem nainud. Siiski moned ullatused olid ka - eheeee, uks kala hammustas Alvinit. Ei tea, kas tuli tema karvast katt "puhastama" ( see ju nende too, et suuri kalu puhtaks nokkida) voi tahtis Alvinit niisama maitsta :D Veel nagime monda veidrat olevust ja pehmet koralli jne, nii et kokkuvottes oleme rahul kull, tegime lausa 6 snorgeldamist.
kulast endast ka, konkreetselt meie kohas oli paarkummend maja koos laste, koerte, kasside, kanade, tibude, partide ja teab veel millega. Tegevuseks on kilu ja kalmaaripuuk, nende kuivatamine ja mahamuumine. Nii et meeste ulesanne on oosel kaia merel, tuua hommikuks kraam kohale mida siis naised agaralt puhastavad, kuivatavad, sorteerivad. Oudne tegevus kohe. Kalapuugiks on igal mehel vette ehitatud eriline puitkonstruktsioon, mis meenutab nagu amblikku voi siis kanajalgadel maja. Nimel on vette pusti pandud paarkummend tokki, ruudukujuliselt ning mitmemeetristest tokkidest pool jaab vee alla. nuud selle veepealse osa peale on ehitatud porand, millel asub vaike onnike. Nii et mees laheb ohtu hamardudes paadiga oma puugikohta, seob paadi kinni, ronib ules platformile ning paneb gaasilaterna polema, sest see meelitab kalu kohale. ning oo otsa majandab ta seal suure vorgu ja laternaga ning hommikuks on saak kaes.
Andi ja tema pere kulalislahkus on meeletu, pole sellist varem kohanud. Ta sootis meid 3 korda paevas, lisaks muretses hommikukohvi ja kupsiste ning ohtuse snaki eest, vaatas, et meil oleks ohtuti tuli olemas ja et me millestki puudust ei tunneks. Kokkuvottes me veetsime saarel 3 ood ja neli paeva ning meile molemile oli see imeline kogemus. Niivord lahedal lihtsale ja toelisele elule. Ringi jalutades viibati meile kaega ja huuti kaugel tervitussonu, Andi utles, et kohalid on onnelikud, et me nende kulalised oleme. ja eks nad said ka iga paevaga aina lahedasemaks. Mitu erinavat tuupi jaavad meelde, uks onu suurte silmade ja laia naeratuseg armastas ikka pista pea meie akna vahel sisse ning uurida, et kas toit maitseb ja tema nagu raaksi ainult tunnustavat ja roomustavat. teine tuup oli selline toimetaja, elukogenud pilukilsilmade ja asjaliku olemisega, Alvin aitas temal treppi parandada ning mees pikka aega veel kiitis Alvini joudu ja rinnalihaseid. uudistati ka seda, et Alvin nii katrvane on. Uldiselt oli mitmel kooral vaha lahe nendega seletada eestist voi siis kookospahklitest voi sellest kus keegi magab ja mis tood teeb ja mis tal parasjagu kaes on ja kus ta laheb. koik viipasime selgeks koos vaikeste heliefektidega. Ja see nende soojus ei unune ka. viimasel paeval jasid nad meie sudamesse kohe erilise jalje. Olime asjad kokku pakkinud, mina andsin oma litritega salli kingiks naisele, kes meile suua tegi, samuti andsime ka raha ja kupsiseid, olime ka Andile joonistatud pildi Eesti talvest koik ule vaadanud ja lahtiseletanud ning siis nad nii muuseas kusisid, et kas me nende vanaema juurde kulla tahame tulla. Muidugi tahtsime. Ja siis, suuure, paksu vanaema juurde oli kogunenud terve suur pere, koik vadistasid, rupasid kohvi (megasuhkrudoosiga), pakuti kodutehtud muffineid ning banaanilehes kupsetatud riisikakki, mille sees kookos ja pruunsuhkur. Seati meid istuma, ratsepistesse loomulikult, ning valati kohvi, tosteti ette maiustust ja tekitati mingisugune vestlus. Olime tahelepanukeskpunktis ning siis nii muuseas mainis Andi, et koik see paarkummend pereliiget on kokku tulnud speatsiaalselt selleks, et meile korraldada arasaatmispidu.............. issand...... kui liigutav, silmad saravad peas ja soojalt vaadatakse otsa, kupsetatakse pool paeva suua, mul isiklikult oli nutt kurgus, sest see koik oli lihtsalt nii liigutav, minu sugav kummardus neile koigile !!! Ja loomulikult kui olime paadis ja tagasiteel ning lehvitasin viimast korda neile, kes tulid meid silla peale saatma siis ma jain kohe vaga nukraks, poetasin oma igatsuspisarad. Mul on kalduvus armuda ara roheslistesse ja kattesaamatutesse kohtadesse, kus sind umbritseb lihtne elu sumpaatsete inimestega. Niimoodi jaavad hinge, et sealt naljalt enam ei lahku. Ja nii saan oma motivatsiooni muudkui reisida jalle ja jalle, sest igatsus on rinnus, oled nagu valmis leidma midagi voi kedagi, selline romantiline randuri emotsioon.
Charli juures tekkis vaike idee, et peaks kulastama lahedal asuvat saarekest nimega Kabung. Kuulu jargi olevat seal hea nahtavus. Charli kais ja uuris meie tarbeks voimaliku praamitranspordi kohta, tekitas saarel kontaktisiku jne. Pidime kohale joudes otsima ules mehe nimega Hamza ! Teada polnud, et kas saarel saab suua, juua magada. Pakkisime asjad igaks juhuks selle suunitlusega et kui juhtub et nakkab ja saamegi ooseks jaada. Et akki keegi rendib tuba. Saar on mootmetelt imetilluke, paadiga toristades teeb 30 minutiga ringi umber saare, keskel magine ning kalda aares vaike tasane riba asustuseks. Monisada kuni tuhat inimest heal juhul kokku. Votsime siis kaasa kovasti suua ja asusime teele. Ametlikust praamist jaime maha aga onneks oli mingi kalapaat minemas nii et saime ikkagi peale. See soit kestis kuskil tunni ning urasime saare poole koos kohalike, nende trani ja jutuvadinaga. Viipekeeles tehti selgeks, et mul on suur nina, Alvinil vaike koht ning uhtlasi pakuti meile majutust. uks tagasihoidlik kutt utles, et tema juures saab magada. Vaga hea ! Laks onneks !!!
Kohale joudes ootas meid ees toesti see armas roheline kalameestesaareke. Elektrit siin pole, elu kaib paikese jargi ning suua tehakse elaval tulel ning soogiks on just see, mis peremees noosiks on saanud. Andi, meie voorustada, naitas siis elamise ule, ma isiklikult olin valmis kuskil urkas koos kohaliku pere ja loomadega magama, et hea kui kuskil kulje maha saab. Aga tegelikkuses pakuti meile tervet maja. Vaaaaaaga tagasihoidlik, seal polnud kohe mittemidagi, neli seina, katus, aknaavad ning ainus "moobliese" oli 0,3 cm paksune viltmatt porandal. Pesu ja vetsuvoimalus mitme maja peale uks uhine, mis asub platsi nurgas. Voolikust tuleb varske ja joodav allikavesi, vetsuks auk betoneeritud porandas, peale hada tegemist uhud sinna kopsikuga vett peale. See koik sobis meile ideaalselt, parem kui olin lootnud !!! Loomulikult soodeti meil kohe kohud tais, toodi riisi, kalmaare, sutel grillitud kala, rohelised oad ning uhest noust tuli veidikese kookimise peale nahtavale kanajalg, ma motlen seda saareosa koos kuunte ja muu monuga ! ning boonuseks oli seal veel mingi looma ( kas koera?) kapp !!!! Hmmmm, selle jatsime vahele. (Kana jalaga meenusid mulle kohe minu ja Kaidi kulinaarsed seiklused Hiinas ::D )Tuba oli meil rahvast tais ja suud korvuni itsitati ja koik muudkui seletasid, et kuidas mida suua ja tosta veel ja soo seda ka jne jne. Alles siis kui me olime peaaegu lopetanud vottis kohalik ka endale suua. Meil oli ju nuud palju sooki, kinkisime kokkuvottes need ara. Eriti tekitas koneainet viineripakk :D Kohud tais laksime kohe uudistama veealust olu. Ja tanu oma varustusele oli see voimalik. nahtavus polnud kull kiita aga ikkagi oli huvitav. Vaatamist uksjagu, mulle isiklikult pakkus huvi see kovakorall. No millist kuju ja varvi soovid - sinisest ja roosast rohelise ja pruunini. Moni ammatossu, teine kukeseen kujuna voi hoopis kasn, brokoli, kuppel, muna jne jne Koike sellist oli naha. kalu ka kuid neid triibulisi ja voodilisi oleme varem nainud. Siiski moned ullatused olid ka - eheeee, uks kala hammustas Alvinit. Ei tea, kas tuli tema karvast katt "puhastama" ( see ju nende too, et suuri kalu puhtaks nokkida) voi tahtis Alvinit niisama maitsta :D Veel nagime monda veidrat olevust ja pehmet koralli jne, nii et kokkuvottes oleme rahul kull, tegime lausa 6 snorgeldamist.
kulast endast ka, konkreetselt meie kohas oli paarkummend maja koos laste, koerte, kasside, kanade, tibude, partide ja teab veel millega. Tegevuseks on kilu ja kalmaaripuuk, nende kuivatamine ja mahamuumine. Nii et meeste ulesanne on oosel kaia merel, tuua hommikuks kraam kohale mida siis naised agaralt puhastavad, kuivatavad, sorteerivad. Oudne tegevus kohe. Kalapuugiks on igal mehel vette ehitatud eriline puitkonstruktsioon, mis meenutab nagu amblikku voi siis kanajalgadel maja. Nimel on vette pusti pandud paarkummend tokki, ruudukujuliselt ning mitmemeetristest tokkidest pool jaab vee alla. nuud selle veepealse osa peale on ehitatud porand, millel asub vaike onnike. Nii et mees laheb ohtu hamardudes paadiga oma puugikohta, seob paadi kinni, ronib ules platformile ning paneb gaasilaterna polema, sest see meelitab kalu kohale. ning oo otsa majandab ta seal suure vorgu ja laternaga ning hommikuks on saak kaes.
Andi ja tema pere kulalislahkus on meeletu, pole sellist varem kohanud. Ta sootis meid 3 korda paevas, lisaks muretses hommikukohvi ja kupsiste ning ohtuse snaki eest, vaatas, et meil oleks ohtuti tuli olemas ja et me millestki puudust ei tunneks. Kokkuvottes me veetsime saarel 3 ood ja neli paeva ning meile molemile oli see imeline kogemus. Niivord lahedal lihtsale ja toelisele elule. Ringi jalutades viibati meile kaega ja huuti kaugel tervitussonu, Andi utles, et kohalid on onnelikud, et me nende kulalised oleme. ja eks nad said ka iga paevaga aina lahedasemaks. Mitu erinavat tuupi jaavad meelde, uks onu suurte silmade ja laia naeratuseg armastas ikka pista pea meie akna vahel sisse ning uurida, et kas toit maitseb ja tema nagu raaksi ainult tunnustavat ja roomustavat. teine tuup oli selline toimetaja, elukogenud pilukilsilmade ja asjaliku olemisega, Alvin aitas temal treppi parandada ning mees pikka aega veel kiitis Alvini joudu ja rinnalihaseid. uudistati ka seda, et Alvin nii katrvane on. Uldiselt oli mitmel kooral vaha lahe nendega seletada eestist voi siis kookospahklitest voi sellest kus keegi magab ja mis tood teeb ja mis tal parasjagu kaes on ja kus ta laheb. koik viipasime selgeks koos vaikeste heliefektidega. Ja see nende soojus ei unune ka. viimasel paeval jasid nad meie sudamesse kohe erilise jalje. Olime asjad kokku pakkinud, mina andsin oma litritega salli kingiks naisele, kes meile suua tegi, samuti andsime ka raha ja kupsiseid, olime ka Andile joonistatud pildi Eesti talvest koik ule vaadanud ja lahtiseletanud ning siis nad nii muuseas kusisid, et kas me nende vanaema juurde kulla tahame tulla. Muidugi tahtsime. Ja siis, suuure, paksu vanaema juurde oli kogunenud terve suur pere, koik vadistasid, rupasid kohvi (megasuhkrudoosiga), pakuti kodutehtud muffineid ning banaanilehes kupsetatud riisikakki, mille sees kookos ja pruunsuhkur. Seati meid istuma, ratsepistesse loomulikult, ning valati kohvi, tosteti ette maiustust ja tekitati mingisugune vestlus. Olime tahelepanukeskpunktis ning siis nii muuseas mainis Andi, et koik see paarkummend pereliiget on kokku tulnud speatsiaalselt selleks, et meile korraldada arasaatmispidu.............. issand...... kui liigutav, silmad saravad peas ja soojalt vaadatakse otsa, kupsetatakse pool paeva suua, mul isiklikult oli nutt kurgus, sest see koik oli lihtsalt nii liigutav, minu sugav kummardus neile koigile !!! Ja loomulikult kui olime paadis ja tagasiteel ning lehvitasin viimast korda neile, kes tulid meid silla peale saatma siis ma jain kohe vaga nukraks, poetasin oma igatsuspisarad. Mul on kalduvus armuda ara roheslistesse ja kattesaamatutesse kohtadesse, kus sind umbritseb lihtne elu sumpaatsete inimestega. Niimoodi jaavad hinge, et sealt naljalt enam ei lahku. Ja nii saan oma motivatsiooni muudkui reisida jalle ja jalle, sest igatsus on rinnus, oled nagu valmis leidma midagi voi kedagi, selline romantiline randuri emotsioon.
posted by Kelli ja Alvin | 1:47 AM
4 Comments:
Tere, minu suured väikesed lapsed!
See, mis te kogesite, teeb tõsiselt kadedaks (aga mitte halvas mõttes..)See on nii õige, nii ilus ja nii inimlik, ja on lõpmatult hea, et sinna sattusite ja on ju lõpmatult aus, et selliseid kohti maamuna peal veel olemas on.
Kokkuvõttes: täname siin kõik, et lasite meil sellise kogemuse osalisteks saada: see on ju natikene nagu muinasjutt, see on nagu see, mis olema peakski inimeste vahel.
Kallistan ja ootan Kelli Sinu kirjatükke, mis südamele sooja teevad! Ja - nael siis kummi! Kohtumisteni Austraalias!
Ema rosinas.
Issand mul tuleb lugedes juba ka pisar silma!
Positiivne pisar muidugi :P
Täna pidas Vanamemm 80ndat juubelit õpilaste kontserdiga (kuigi õige päev 1 kuu pärast). Tore oli! Üks poiss küttis niimoodi mängida, et kogu saal sulas ja aplodeeris suurima vaimustusega.
Igatsen sind Kellikene!!!!!
Ja Alvinit tervitan ka!
KAllis Kelli
Mul on hea meel,et saite midagi sellist kogeda. Ka minule tuli pisar silma, kui ma seda lugesin.
Tõenäoliselt jääb teile nüüd Indoneesiast väga soe mälestus.
Minul on koolivaheaeg ja otsustasin iseendaga tegeleda. Sõitsin linnast ära 5 ks päevaks.
Võtsin massaazi ( mee, lümfi, kupu ja üld) ja tegelesin avatud hingamisega. Nüüd olen juba tööl ja tööd on palju.
Kallistan kõvasti ja saadan teile ka omalt poolt palju armastust
Lidia
Kallikesed!
Hästi mõnus, et saite niimoodi kogukonnaga koos neli päeva olla ja nad nii armsad olid, see vahepealne jutt lagastamisest ja laste müümisest oli nii kole.
Minu elu on tööl natuke keeruline, riigiasutuse struktuurireformid, tase on selline,et olen järgmisest aastast tööl ühes üksuses, aga täidan teise üksuse ülesandeid peamiselt, nii "ajutiselt aasta läbi". Kes on ülemus ja kes mu huvide st siis peamiselt töötasu suuruse eest seisab, on jäänud mulle suureks mõistatuseks. Ehk sünnib jõuluime ja mind tabab veel valgustatus?
Aga hetkel on töö küll sisukas ja tegelt on ka üsna tore olla kollektiivis, ühised projektid, aastapäeva pidu, jõulupidu, laste jõulupidu, töökaaslaste sünnipäevakinkide tegemine, täna nt oli meil naisteriiete laat peale tööpäeva, väikses seltskonnas ja kaupa just lademetes ei olnud, aga idee oli vahva ja sain ikkagi kolm pluusi, vesti ja vöö, täitsa kena saak või mis. Siin Eestis läheb riideid vaja, sest on külm mis müriseb. Nii külm, et homme ilmselt unustan oma linnamantliga peenutsemise ära ja panen pika sulejope selga.
Lapsed on aga lahedad. Taavo saab kõigest aru (iseasi, kas ta nüüd just kuuletub) ja on nii toimekas ja kohati kohe nagu õnnelik oma elu üle. Monaga käime ikka igal pühapäeval ujumas, ta on selle üle nii õnnelik ja terve päev väga koostööaldis, mis teeb päeva kohe..pühapäevaseks. Eks seal on igasuguseid situatsioone, eile jõllitas ta kõigepealt dushiruumis üht täiskasvanud liliputti ja küsis kõva häälega" Miks see laps NIISUGUNE on?" Ma siis vaikselt, et inimesed ongi erinevad ja lähme nüüd sauna. "Ei, miks ta SELLINE on?" Natukese aja pärast vaatab rahvast täis dushiruumis ringi ja jälle ilusa kõlava häälega "Aga emme, miks sina selline ilus kõhna naine oled?" Eilsete pärlite hulka kuulub veel südamest tehtud avaldus: "Emme, sa oled täitsa võimatu naine!" Nii et maha ei müüks ma teda elu sees. Ja ta räägib r- tähte, muudkui põristab.Aga ei kõla Lippuste kurgu r-na, vaid ikka tavaline.
Aga teile vahvat reisi jätkumist!
Kaidi
Post a Comment
<< Home