viimane tund Indoneesias

Kriban veel meie seiklustest.

Charli juures tekkis vaike idee, et peaks kulastama lahedal asuvat saarekest nimega Kabung. Kuulu jargi olevat seal hea nahtavus. Charli kais ja uuris meie tarbeks voimaliku praamitranspordi kohta, tekitas saarel kontaktisiku jne. Pidime kohale joudes otsima ules mehe nimega Hamza ! Teada polnud, et kas saarel saab suua, juua magada. Pakkisime asjad igaks juhuks selle suunitlusega et kui juhtub et nakkab ja saamegi ooseks jaada. Et akki keegi rendib tuba. Saar on mootmetelt imetilluke, paadiga toristades teeb 30 minutiga ringi umber saare, keskel magine ning kalda aares vaike tasane riba asustuseks. Monisada kuni tuhat inimest heal juhul kokku. Votsime siis kaasa kovasti suua ja asusime teele. Ametlikust praamist jaime maha aga onneks oli mingi kalapaat minemas nii et saime ikkagi peale. See soit kestis kuskil tunni ning urasime saare poole koos kohalike, nende trani ja jutuvadinaga. Viipekeeles tehti selgeks, et mul on suur nina, Alvinil vaike koht ning uhtlasi pakuti meile majutust. uks tagasihoidlik kutt utles, et tema juures saab magada. Vaga hea ! Laks onneks !!!

Kohale joudes ootas meid ees toesti see armas roheline kalameestesaareke. Elektrit siin pole, elu kaib paikese jargi ning suua tehakse elaval tulel ning soogiks on just see, mis peremees noosiks on saanud. Andi, meie voorustada, naitas siis elamise ule, ma isiklikult olin valmis kuskil urkas koos kohaliku pere ja loomadega magama, et hea kui kuskil kulje maha saab. Aga tegelikkuses pakuti meile tervet maja. Vaaaaaaga tagasihoidlik, seal polnud kohe mittemidagi, neli seina, katus, aknaavad ning ainus "moobliese" oli 0,3 cm paksune viltmatt porandal. Pesu ja vetsuvoimalus mitme maja peale uks uhine, mis asub platsi nurgas. Voolikust tuleb varske ja joodav allikavesi, vetsuks auk betoneeritud porandas, peale hada tegemist uhud sinna kopsikuga vett peale. See koik sobis meile ideaalselt, parem kui olin lootnud !!! Loomulikult soodeti meil kohe kohud tais, toodi riisi, kalmaare, sutel grillitud kala, rohelised oad ning uhest noust tuli veidikese kookimise peale nahtavale kanajalg, ma motlen seda saareosa koos kuunte ja muu monuga ! ning boonuseks oli seal veel mingi looma ( kas koera?) kapp !!!! Hmmmm, selle jatsime vahele. (Kana jalaga meenusid mulle kohe minu ja Kaidi kulinaarsed seiklused Hiinas ::D )Tuba oli meil rahvast tais ja suud korvuni itsitati ja koik muudkui seletasid, et kuidas mida suua ja tosta veel ja soo seda ka jne jne. Alles siis kui me olime peaaegu lopetanud vottis kohalik ka endale suua. Meil oli ju nuud palju sooki, kinkisime kokkuvottes need ara. Eriti tekitas koneainet viineripakk :D Kohud tais laksime kohe uudistama veealust olu. Ja tanu oma varustusele oli see voimalik. nahtavus polnud kull kiita aga ikkagi oli huvitav. Vaatamist uksjagu, mulle isiklikult pakkus huvi see kovakorall. No millist kuju ja varvi soovid - sinisest ja roosast rohelise ja pruunini. Moni ammatossu, teine kukeseen kujuna voi hoopis kasn, brokoli, kuppel, muna jne jne Koike sellist oli naha. kalu ka kuid neid triibulisi ja voodilisi oleme varem nainud. Siiski moned ullatused olid ka - eheeee, uks kala hammustas Alvinit. Ei tea, kas tuli tema karvast katt "puhastama" ( see ju nende too, et suuri kalu puhtaks nokkida) voi tahtis Alvinit niisama maitsta :D Veel nagime monda veidrat olevust ja pehmet koralli jne, nii et kokkuvottes oleme rahul kull, tegime lausa 6 snorgeldamist.

kulast endast ka, konkreetselt meie kohas oli paarkummend maja koos laste, koerte, kasside, kanade, tibude, partide ja teab veel millega. Tegevuseks on kilu ja kalmaaripuuk, nende kuivatamine ja mahamuumine. Nii et meeste ulesanne on oosel kaia merel, tuua hommikuks kraam kohale mida siis naised agaralt puhastavad, kuivatavad, sorteerivad. Oudne tegevus kohe. Kalapuugiks on igal mehel vette ehitatud eriline puitkonstruktsioon, mis meenutab nagu amblikku voi siis kanajalgadel maja. Nimel on vette pusti pandud paarkummend tokki, ruudukujuliselt ning mitmemeetristest tokkidest pool jaab vee alla. nuud selle veepealse osa peale on ehitatud porand, millel asub vaike onnike. Nii et mees laheb ohtu hamardudes paadiga oma puugikohta, seob paadi kinni, ronib ules platformile ning paneb gaasilaterna polema, sest see meelitab kalu kohale. ning oo otsa majandab ta seal suure vorgu ja laternaga ning hommikuks on saak kaes.

Andi ja tema pere kulalislahkus on meeletu, pole sellist varem kohanud. Ta sootis meid 3 korda paevas, lisaks muretses hommikukohvi ja kupsiste ning ohtuse snaki eest, vaatas, et meil oleks ohtuti tuli olemas ja et me millestki puudust ei tunneks. Kokkuvottes me veetsime saarel 3 ood ja neli paeva ning meile molemile oli see imeline kogemus. Niivord lahedal lihtsale ja toelisele elule. Ringi jalutades viibati meile kaega ja huuti kaugel tervitussonu, Andi utles, et kohalid on onnelikud, et me nende kulalised oleme. ja eks nad said ka iga paevaga aina lahedasemaks. Mitu erinavat tuupi jaavad meelde, uks onu suurte silmade ja laia naeratuseg armastas ikka pista pea meie akna vahel sisse ning uurida, et kas toit maitseb ja tema nagu raaksi ainult tunnustavat ja roomustavat. teine tuup oli selline toimetaja, elukogenud pilukilsilmade ja asjaliku olemisega, Alvin aitas temal treppi parandada ning mees pikka aega veel kiitis Alvini joudu ja rinnalihaseid. uudistati ka seda, et Alvin nii katrvane on. Uldiselt oli mitmel kooral vaha lahe nendega seletada eestist voi siis kookospahklitest voi sellest kus keegi magab ja mis tood teeb ja mis tal parasjagu kaes on ja kus ta laheb. koik viipasime selgeks koos vaikeste heliefektidega. Ja see nende soojus ei unune ka. viimasel paeval jasid nad meie sudamesse kohe erilise jalje. Olime asjad kokku pakkinud, mina andsin oma litritega salli kingiks naisele, kes meile suua tegi, samuti andsime ka raha ja kupsiseid, olime ka Andile joonistatud pildi Eesti talvest koik ule vaadanud ja lahtiseletanud ning siis nad nii muuseas kusisid, et kas me nende vanaema juurde kulla tahame tulla. Muidugi tahtsime. Ja siis, suuure, paksu vanaema juurde oli kogunenud terve suur pere, koik vadistasid, rupasid kohvi (megasuhkrudoosiga), pakuti kodutehtud muffineid ning banaanilehes kupsetatud riisikakki, mille sees kookos ja pruunsuhkur. Seati meid istuma, ratsepistesse loomulikult, ning valati kohvi, tosteti ette maiustust ja tekitati mingisugune vestlus. Olime tahelepanukeskpunktis ning siis nii muuseas mainis Andi, et koik see paarkummend pereliiget on kokku tulnud speatsiaalselt selleks, et meile korraldada arasaatmispidu.............. issand...... kui liigutav, silmad saravad peas ja soojalt vaadatakse otsa, kupsetatakse pool paeva suua, mul isiklikult oli nutt kurgus, sest see koik oli lihtsalt nii liigutav, minu sugav kummardus neile koigile !!! Ja loomulikult kui olime paadis ja tagasiteel ning lehvitasin viimast korda neile, kes tulid meid silla peale saatma siis ma jain kohe vaga nukraks, poetasin oma igatsuspisarad. Mul on kalduvus armuda ara roheslistesse ja kattesaamatutesse kohtadesse, kus sind umbritseb lihtne elu sumpaatsete inimestega. Niimoodi jaavad hinge, et sealt naljalt enam ei lahku. Ja nii saan oma motivatsiooni muudkui reisida jalle ja jalle, sest igatsus on rinnus, oled nagu valmis leidma midagi voi kedagi, selline romantiline randuri emotsioon.

Olukord kohus

Veidi kirjutan veel, sest tuli meelde memme kusimine minu kohu kohta. Pole midagi hullu olnud aga.............. MA TAHAN KARTULIPUTRUUUUUUU ! Voi ja piimaga tehtud ja HAPUKOOREGA salatit, kurk ja tomat ja valge sibul ning sool ja pipar olgu sees. Ja siis tahaks kaerahelbeputru, juurvilju, kohupiima, appi mu ila tilgub sest me pole ju muud kui riis ja riis ja veelkord see krdi riis soonud rrrrr Ule viskab !! EI TAHA ENAM, eriti viskab ule hiinlaste toit, siin on ju palju pilukaid ja mulle hakkab vastu see hapu tofu hais. Ja kohalik Indoneesia kook ei kasuta ju soola, koik on sellise magusa alatooniga. Oi ma juba unistan toitudest, mida me Austraalias sooma hakkame.

Ja Roos, me ei ole veel lainud, meil on peaaegu nadal reisimist enne Austraaliasse joudmist. Eks siis paista kas ma saan ikka internetti voi kirjutan esialgu blogi vihikusse ning austraalias tipin siia ringi.

PS. Tegelikult on reisivasimus kull juba veidi peal, tahaks olla markamatu ja omas keskkonnas.

Charlie'l kulas

Pontianakis veetsime paeva selleks, et uurida Laane Kalimantani voimaluste kohta. Dzunglisse minekuks kuluks palju aega, raha ja energiat. Suht kattesaamatu ning siis saaksid ehk naha seda orininaalset dzunglit. Aga tegelikkuses on enamus maha raiutud. Tundub, et Alvini dzungliunistus jaab teiseks reisiks. Uldiselt raakides peaks siinkandis olema moni uksik rannaribake, suht ulerahvastatud ning jutu jargi peaks snorgeldamine onnestuma. Ainult et meil tuli osta oma varustus sest sellises paraporgus pole niisugust luksust pakkuda. Kultuuri siin pole, Baliga vorrelda ei saa.

Kokkuvottes valisime sihtkohaks Kura Kura ranna, tahtsime linnast ruttu minema saada sest need koik on samamoodi ebameeldivad. Kura Kura pidi olema armas ja rahvamassidest eraldatud koht ilma elektri ja TVta. Buss laks hommikul 5.40 seega oli aratus 4.30 Lahe eks! Peale kolmetunnist loksumist pandi meid maha vaiksel ristmikul kus oli kari noori kutte ja kaks katusealust. Nuud pidime ootama Charliet, kes on shoti paritoluga svanemat sorti mees. Teda polnud ning uks kohalik laks teda taga ajama ning suht varsti tulidki kahe motsaga. Huppasime peale ning toristasime randa. Ja me joudsime toesti kenasse kohta. Oraanzikas liiv, palmid, vaiksemad maekunkad, veidi rohelust ja eemal mitmed saarekesed. Senini Indoneesia koige kenam koht. Olime ikka rahul kull. Meile anti lausa oma majake. Siin plaanisime veeta vahemasti paar ood.

Jutuajamised Charliega on huvitavad kuigi lopuks tuutab ta ara kuna ta on sellises vanuses ja seda tuupi inimene kes arvab, et ta teab juba koike ning noorematel pole temale midagi uut voi avardavat raakida. Ta peab monoloogi :D ja ei kusi midagi. Aga akki tal on raakimisvajadus sest kohalikega pole voimalik suhelda tanu nende madalale keeleoskusele ja intelligentsile. Ja valiskulalisi vist liiga tihti ka ei kai. Muud tal pole kui olu, suits, arvutimangud ja maja kaunis kohas. Uurib turistidele tuba, vahel muub kohalikele jooke. Head arvamust tal kohalike motlemisvoime suhtes pole. Hea naide sellest - mees tahtis avada tillukese kohviku. Pani 4 seina pusti, katuse peale ja tekitas soogikohad. Nuud sai raha otsa ning vaja oli osta ka toidukraami. Vottis Charlie kaest laenu ning ostis suua juua ja nanni. 2 nadalat ari oitses ning mees muus labi koik, viimse raasuni. Teenitud rahaga ei maksnud volga, ei ostnud uut toidukraami vaid hoopiski teleka! Vajalik asi ju. Kohvik laks loomulikult pankrotti. Naljakas on see, et lasterohkel perel pole isegi elektrit ning nuud istutakse ohtuti pimeda ekraani ees ja vaadatakse klaasistunud pilguga. kas uhkus on ka rinnus ??? Aga rahamure on endine.

Samuti ullatas mind jutt sellest, kuidas lapsi muuakse. Uhel paeval olevat Charliele pakutud kolme erinevat tudrukut muugiks, pakkumisel olid lapsed vanuses 8-14. Hind oli soodne, koigest 3000.- EEK tukk. Osta ara ja tee mis tahad, kas naiseks voi orjaks, perel ukspuha ! Uskumatu ! Vanemad tahavad majanduslikust koormast lahti saada ning seetottu muuakse tutreid, poegi mitte, sest need on kasulikud, jaksavad tood teha. No ja perel on raha vaja sest papale meeldib juua.

Uldiselt siin tood teha ei osata, ainult vingutakse, et tood pole ja raha pole jne. Tuupiline lounamaa elu. Selle peale ei tulda, et puu otsast kookospahklit alla tuua ja muua, et teha kasitood ja muua, et kupsetada pirukaid, punuda rannas patse, oppida massaazi jne jne. Uksikud ettevotlikud on ( mitte nii "osavad" kui telekamees) aga uldiselt on pohiliseks tuluks mitte oma aju ja nobedad napud vaid kohalik loodusvara jms. Randadest kuhveldatakse koormate viisi liiva, mis muuakse ehituse tarbeks, kusjuures koormataie laadimise eest makstakse 5 EEk nakku. Siis koogitakse rannast suuri kivimurakaid, et need parseldada tsemenditoostusesse. Loomulikult laheb hasti muugiks ka puit, ilma motlemata kus ja kuidas ning kui palju maha votta tasuks ja millised on tagajarjed. Raha on vaja, puud on seal ning mootorsaag kaima. Lageraie ! Randadest korjatakse ara koik kilpkonnamunad, ise havitavad oma ohus olevat liiki. Koht on tuhi ja nalg raagib mitte aju. Selle asemel, et majandaks kanadega ja saaks nii toidetud, minnakse lihtsamat teed. Lisaks ehitatakse puuniseid troopilistele lindudele, et neid pealinnas maha arida, nahkhiiri lastakse alla selleks, et need oma maja seinale luua, tiivad laiali ja puha. Kohalikul pole mingisugust aimu sellest, kus ta elab, millise vaartusega on see keskkond ja milline on tema tegude tagajarg. Prugi vedeleb koikjal, kogu elustiil on laamendav, lagastav, uletallav. Samas on inimesed vaga onnelikud ja sobralikud ja abivalmis. Jutu jargi annaks ara ka oma viimase ning oleks seal juures korvuninaeratavad.

Aa, uks lahe ariidee veel. kui olime rolleriga randa soitmas siis ootas tee peal meid uks vaike putka. Kohalikud mehed majandasid midagi. Kusisin Charlie kaest, et mis toimub. See pidavat olema illegaalselt pustitatud putka maksu kogumiseks. Keegi tark otsustas, et nuud tuleb turistidelt hakata randa minemise eest raha noudma. Istub siis paevad otsa ja ootab seda uliharva esinevat valget turisti, kohalikelt ei saa pommida, sest need jagavad matsu.

Lennureisid Indoneesias

Panime Balilt ajama ja votsime lennupiletid Kalimantani saarele. Alvinil oli kohutobi, kais suht tihedalt peldiku vahet aga onneks saime ikka lennu ajaks koik ok. Soit oli imeilus , sest keset paeva on monus vaadata pilvi vahelduseks ka teiselt poolt, oled uleval sinises taevas, paike sillerdab ja siis vaatad neid vahupilvi kuhu tahaks hupata ja milles tahaks mollata, sellised puhtad ja kutsuvad. Veel nagin aknast mitut vulkaani, uhe kraatris oli erk erk roheline jarveke, teine vulkaan aga midagi vist turtsus sest naha oli vaike tume tussupilveke. Aga kui soitsime ule Java saare siis pidime ikkagi todema, et koik umberringi kuiv ja pollumajanduse all koormatud. Mulle ei meeldi sellist maastikku vaadata, tahaks vallatut metsa ja koske ja jarvekesi jne. Aga aknast tundub kull Java mittemidagi erilist. Jama.

Lopuks maandusime Banjarmasinis, mis oli jallegi rove koht. Kuna Alvin oli veel haigusest toibumas ja aknast paistis tossutav motikameri ja hall-rapane elu olu siis laks tuju vaga alla kull. Tulime ju sellele saarele, kus on juttude jargi veel sailinud viimased sopikesed toelist vihmametsa, seda originaalset ehk primary rainforest. Tahtsime leida koha kus vihmamets ja rand oleks lahedal ning seal oma puhuse lopu veeta snorgeldades ja ringi matkates. Ja siis naeme sopaseid kaldaid, liiva ei kuskil ja ikkagi palju metsa maha voetud, vaga kurb. Jargmisel hommikul tegime linnas tiiru ja votsime kohalikult paadimehelt sellise tuuri, mis viis meid uudistama kohalikku elu, mis koondunud jouekallastele. Nimelt paljud majad ehitatud joe kallastele tokkide peale, nii et kuivale maale viib vaike puittee aga maja ja veranda jms koik on tokkidel. Et kohalikud kutsuvad seda hellitavalt Kalimantani Veneetsiaks :) Ja siis lahed sellele tuurile ja saad kultuurishoki, Alviniga molemad saime. istud paati ja hakkad vaatama, et mis toimub. Vesi on sogane, haisev, prugi tais, sest koik saast visatakse jokke, ja eriti monusad olid kitsad ja korvalisemad kanalid, sest sinna jai ju prugi eriti hasti pidama. ja siis on neil veranda ja trepp otsapidi joes, nii et suure vihma korral voib see koik kergelt vee alla jaada. Majad vanad, lagunenud, labivettinud, sellise ligase ja mustaks tommanud puiduga, kus vetikas kisub juba kasvama. Jalk ! Ja siis istuvad nad roomsalt kas alukate(mehed) voi sarongi(naised) vael seal trepil ja valavad endale vett pahe ja nuhivad seepi kaenla alla. pange tahele ! Seal samas korval, no nii 2-3 m , asub peldik, kus siis hada tehes laheb koik sinna samma joevette. No ja pole ju hullu siis hambaid pesta joes kuhu mees samal ajal peldikust oma asja laseb!!!! JALK ! Hommikuti siis pestakse pesu, lapsi, nousid, ennast jne. Me ei tahtnud Alviniga , et isegi piisake vett naole pritsiks siis kui teine paat vastu tuli. Edasi soitsime joe laiemasse kohta kus on ujuv turg. Seal siis tulevad koik oma paatidega pakkuma-ostma. Pakkujatel suuremad paadid, koorem peal ja ostjatel tuhjad paadid ning liigavad siis ringi otsides vajalikku kaupa. Meil ei onnestunud naha turgu taisjous , sest siingi on Ramadan ! Jeee, kull see reisijale meeldib :S Aga naha oli nii ananasse, banaane, arbuuse, puitu ja muud pakutavat. ja isegi ujuvkohvik on olemas. Mehel on paadis lett, kus erinevaid huvitavaid suupisteid ja saiakesi ning teepott ja suuuuuur tunn suhkrut. Tuleb siis naljane ja seob oma paadi tema kulge kinni, saab endale pika bambusest kepi, mille otsas nael ja siis selle naelaga votab endale suua. Torkab labi piruka ja siis pistab suhu. Vaga lahe vaatepilt aga me ei tahtnud kohe mitte seda teed ja neid pirukaid sest tee oli kindlasti joeveest tehtud ja eks pirukadki said pritsmeid teistelt paatidelt. TANAN EI ! Ja uldse hakkab see baktrite jama ara tuutama, rapasust on ikka igal pool ja kogu aeg pese kasi ja motle kust mida suua osta. Alvinil jamab koht paris tihti . Aga ega seda suua alati ei saagi. Banjarmasinis oli ikka olukordi kus sa vaatad, et tanu muslemite puhale on enamus kohti kinni, sure nalga kui tahad voi siis vota tanavanurgalt sellisest kohast mingi kongenud kana kust sa kindla peale garanteerid mingi kohuhada. No ja siis sai meil sellest linnast siiber, pole vaja seda saastaauku. Votsime jalle uued piletid aga seekord saare teise nurka, aga siiski pidime jalle labi Java lendama. Ja seekord oli asi huvitav. Javale saime ilusti aga kui sealt lendasime Pontianaki siis kohale joudes selgus, et meil on ullatus. Aiksepilv ! Lennuk vappus ja varises ning ega ei pressinud labi pilve midagi, proovisime paar korda, siis tegi piloot veel moned tiirud Pontinaki umber lootuses, et ehk pilv liigub aga ei. Pidime tagasi Javale minema :S Polnud hullu midagi sest me saime taitsa vageva ohusoidu, esiteks oli lahe kogemus pilves olla samal ajal kui aike sahvatab akna taga ja vihm peksab, lennuk vabiseb ja jarsku laks vaga pimedaks. Aga vaga huvitav o li ka Pontinaki umber tiirutamine, nagime palju loodust ja jogesid ja magesid jne. No ja siis kui olime Javale tagasi joudnud teatati, et kohe lahme uuele katsele. istusime ja ootasime ning tousimegi varsti jalle lendu. Seekord oli juba p ime. Ni iet teine katse. ja nuud oli aknast VAGA ilus vaadata seda sama aikest, mis meid ennem kiusas. Ainult et n uu doli ta distantsil, kommutas runkpilvede sees, loi taeva roosaks ja heledaks, mitmel korral sahvatas lausa konkreetse jutina voi siis uhe lokaalse pauguna . Vaga nauditav. Ja uldse on lennukist lahe vaadata saarekesi millest ule soidad ja ookenihoovust voi seda kus sogane joevesi kohtub puhta ookeniveega ning seal moodustub konkreetne joon. SAamuti on linnasara vaga armas ja kutsuv.

lopuks joudsime kohale ja siin on ikka parem, puhtam jne Inimesed tervitavad tanaval alvinit "Hello mister !" Aga saabusime nii hilja, et koik graafik oli paigast ara. Nuud oli ruttu vaja hotelli ja sooma sest kell juba palju. Ja oli isegi liiga palju , sest kui laksime midagi ostma siis oli katastroof, mul hakkas juba paanika tulema. Polnud ju terve paev suurt midagi soonud peale lennukis pakutavate tillukeste pirukate, mis keemiat ja sailitust tais uakkkk. Ja otsime ja konnime ja konnime aga ei , koik kinni, kell oli juba ule kumne ohtul. Tundus, et peab taiesti tuhja kohuga ennast magama suruma, minu jaoks on see ju kohutav :d Ainus variat tundus olevat nurgapealt kohvik-punker. Sees rapane, haisev, minu arust isegi kuse haisune, letil kuivasid kanatukid koos karbestega ja kahtlased kastmed. no ei !Aga lopuks ma otsustasin runnata mingit kohalikku kiirtoiduketti. Nad olid kull juba koik kokku koristanud ja kassa ara teinud ja porandad klooriga ara pesnud aga inimesed paistsid ja tuli poles. Sinna ma kihutasin. Ja hakkasin suua kusima. nemad muidugi, et koik kinni ja enam pole midagi ja ega siin kuskil midagi muud ei ole ka jne jne . Oi ma olin arrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr naljane. Ja ma ei jatnud. Utlesin kutile, et nuud toogu mulle saia, et see sobiks vaga hasti. Tema tegi suured silmad ja kohmetult toi meile saiapaki. Mina nagin leti peal kilekotti panduna ka keedumuna ja praemuna ning kusisin kohe et aga mis see on, et kas ma voin selle ara suua. Kutt itsitas, et jajahh, void kull, pakkus veel ketsupit ja tsillikastet ja kusis, et mis me joome. Tellisime endale cocat !!! Jaaga ! Kaks suurt topsi !!! Ja koige lopuks ta ei tahtnud ka raha. Andis koik tasuta. No ja me olime paastetud. Ja maitses hasti ! Taielik superluks ju, burgerisai ketsupi ja praemunaga ning peale ruupamiseks coca. Oi ma olin rahul ja keksinin. Nii vahe on onneks vaja. Aga keedumunaga juhtus nii, et uhe hoogsa liigutuse tagajarjel kukkus Alvinil pool muna rentslisse !!!!! Vaatasime molemad et aaaaaaa, soooook,lainud ! No aga mis teha, kohu saime ikkagi tais ja kerisime rahulolevalt tuttu ara. Ahsoo hotellis oli ka huvitav. Kohe ei saanudki magama jaada. majandasime koik asjad paika - pesime pukse ja ennast ja tegi8me aknale ohutusava, vaatasime seepi ( siin on eriti hull seep ju, sest stsenaariumi on kirjutatud vahepalad, kus naitleja hakkab jarsku laulma ja keksima, ning tagatipuks jookseb all tekst selleks, et saaksid kodus karaoket kaasa laulda !!!!). Ja kui olime kukkunud voodisse rampvasinuna siis hakkas laetuli pulli tegema. Nimelt oli miskiparast vaja vilkuda, taitsa hull ju! tahad madgada, oled surmvasinud ja siis mingi erevalgus teeb sulle valgussignaali. Siis teatas Alvin, et ma pean nuud talle kukile ronima. Ihualasti ja taiesti unesegasena. Ronisin kukile aga ei aidanud, oli veel pikkust vaja, lopuks olin uhe jalaga ola peal ja teist jalga Alvin hoidis ning vaanasime selle tule ara ! Jess ! No aga keset ood tuli ikkagi keegi meie peal asuvasse tuppa laamendama, mingi trampimine ja kara hakkas pihta. Kuskil 3 hommikul akki. Nii et ei saanud midagi rahulikult magada. Aga selle kompenseeris hommikune ullatus ! Meile toodi kohvi ja teed koos keedumuna, rohelise-pruuniviirulise saiaga. Kahe saia vahele oli pandud...... te ei usu ka ..... nonparelle !!! nii et mitte voi d, ega moosi, ega pahklivoid voi muud sarnast vaid pesuehtsad kirjud nonparellid, mida meie kultuuris riputatakse tordi peale ( seegi vananenud komme ju). No ja tuju tegi heaks kull :D:D:D

Ehteid otsimas

Tana oli tegus paev. Hommikul varajane aratus, hommikusoogiks hotelli (vabandust, kodumajutuse) perenaise poolt pakutud puuviljasalat, tee ja banaanipannkook ulevalatuna palmisiirupi ja varske kookosepuruga. Arva kas maitses hasti :D Siis huppasime puksi ja porutasime Monkey Forest'isse ehk mets kus ahvid. Tegelikult oli see rohkem naug pargike kus kolm erinevat templit. Aga ahve oli kull igas moodus ja oma karakteriga. mulle VAGA meldib neid vadata. taitsa oma elu neil ju. Pohiline on muidugi kirbu otsimine, seda tehakse mitte ainult paaris vaid ka ka rivis istudes. Ja nad tundusid vaga puhtad ja armsad. Siis vedeleti, riputi, nositi mingeid seemneid ja revideeriti puupahnas, tehti sugu ( isane huppas emasele hopstio selga, kohe meie nina all, taiesti habenemata, Alvin muidugi kommenteeris ), kakeldi, uudistati meie fotokat kui pilti tegime jne. Mul oli kohe tukiks ajaks tegemist. vaga huvitav oli jalgida, sest neil ju ka oma miimika, kehakeel ja haaletoon. Kui oli vaja, et keegi kirpu otsiks siis mingi juurde, tommati sabast ja istuti nina ette maha.

edasi oli tosine plaan minna uurima, mis umbruskaudsetes kulades muugil on. Jutu jargi pidavat kasitoolisi terve tanavatais olema. ja nii oligi. Kilomeetrite viisi nagid poekesi, kus omanik ise meisterdamas kujukesi, toksimas, lihvimas lakkimas. Meisterdati nii puust kui bambusest kui teab millest. Punuti korve jne. meie huvi oli leida ehtemeistreid. Ja leidsimegi kohe palju ja huvitavaid. nii et nuu don meil suured kotitaied luudest, sarvedest, kookosest, teokarpidest ja puidust ehteid, otse meistrilt endalt ostetud. Shoppamise ja tingimise vahelduseks tegime jalle kiirlouna liikuvas sooklas ( see sama mis motosookla ainult et kondi joul edasilukatav). Saime oma klimbid ja elu parima kookosmahla koos laimi ja kookospiimaga katte ning soime trepi peal kohud tais. vaga hea ja odav oli.

Nuud oli aeg mul SPAsse suunduda :D Seekord valisin valja kuumaoli Ayurveda massaazi. Esimene pool tundi tilgutati mulle (lamavas asendis) kuuma oli otsaette, imepeene nirena ja juuuuube monus oli. Silmad laksid monust pahumpidi :D Sellele jargnes 1 tund massaazi jallegi kuuma oliga, see polnud nuud klassikaline vaid ikka vaidi erinev ja mulle meeldis vaga. Votted olid sujuvad, voolavad ja lihast otseselt ei toodeldud. Aga eile kaisin ju ka, siis tehti mulle bali massaaz koos piimamaski ning lillevanniga. Vees olid naturaalsed lilled, tundsin ara ka ylang-ylang oie ning paar muud.

Muhvi autoga ringi karutamas !

Nii ! Sai teoks meie mote, et rentida odav vana auto ja sellega mooda kolkaid ringi kolistada ja naha ja maitsta ja kogeda mis ette sattub. Tei ei kujuta voib olla ette, et auto rendihind on 96 eek paevas, koos kindlustusega no ja bents maksab siin 6 eek liiter nii et me porutame igale poole kus tuju on. Loomulikult ei sa aselle raha eest limusiini aga meile on piisav 96 a Suzuki Jimney, selline pisijeep, mis on paras logu, koliseb ja kiunub kuid ikka soidab. Ja meile selline meeldibki, Alvin muudkui annab talda, rebib kaiku ja rooli ning minek on sees. Tegime siis Bali saarel soojenduseks vaikse otsa louna poole, seal ei meeldinud mingid resordid , kuiv loodus ja linnatanavad, ning siis rannikut pidi idakaldale. Bali on uhte pidi a la 110 km ja teist pidi veidi vahem ning oma kujult meenutab hiiumaad :D

Esimese peatuse tegime pisikeses kulas kus palju kalapaate, muuseas need on siin eriti kummalised, ulipeened ( a la uks puusalaius), sugavalistuvad ning molemal pool kulgedel eraldi toestus, vist selleks et umber ei laheks ja samas veetakistus oleks minimaalne. Eest vaates on vaga sumpaatse kujuga, ja vaga varvilised. Teepeal hammustasime kordamooda uhte kala, mis kohalik poiss oli valja tommanud ja puupulga otsas ara grillinud. Lopetuseks joudsime koht nimega Padang Bai. Hommikul votsime snorkeldamiseks varustuse ja laksime Blue Lagoon randa sulistama. VAGA LAHE OLI ! Kohe laks sugavaks ja elu oli vee all kirju, mulle uldse tundub, et snorgeldamine on meie lemmiktegevus. Isiklikult nagin jalle kalu, mida varem pole kohanud, kuigi sukeldunud ja snorgeldanud nagu olen ka juba. Aga siiski oli ullatusmomente. Alvin jai veel mulistama ja ma tulin kaldale, kus kohalik mutt pakkus massaazi. No ja kas ma siis sain ara oelda. Tal olid vaga head kaed, vottis jalle natuke raha ja lisaks kauplesime talt veel ehteid kauba peale. Siis virutasime arbuusi keresse ja soitsime edasi. Kuivem maastik hakkas juba veidi muutuma. Meist vasakule jai nuud suursugune vulkaan ja me otsustasime soita pisikest teed pidi mooda rannikut. Oigesti tegime. vaga pull tee oli. Kull ules ja alla ja siis veel jarsemalt ules, ja tee veel kitsamaks ja siis veeeeel jarsemaks ja kitsamaks nii et lopuks ma hoidsin pead kinni, et kui nuud keegi vastu peaks tulema. Uhel pool oli ju loomulikult korralik kukkumine. Alvin oli roolis vaga sportlik, kaed ja jalad kaisid kogu aeg :D Tegime moned peatused ka, kaisime templit piilumas, neid siin igal pool ja siis tegime motosooklas vaikse louna. HEHEEEEE kui te vaid teaks mis see motosookla on. !! On mees, on motikas ja siis on sook ning vajadus teenida raha ja ringi liikuda. Pane koik elemendid kokku ning tekibki motika pakiraamile selline konstruktsioon, mis meenutab koogiriiulit, kus on olemas suur pott, mille all kastis on elav(!!!!) tuli, potis on suur kulp, siis teisel pool sadulat tasakaaluks on koikvoimalikud kastmed ja toidumaterjal ja noud. Motikas seisab jala peal pusti ning mees ajab ari. Votsime siis ka kaks portsu. Kaussi tuli varske kapsas, spagetid, puljooooong ning klimbid, mone sees oli ullatuseks ka vaike muna :D Alvin loomulikult lasi panna koiki kastmeid ning lopuks oli isegi temale tuline amps. Mina sain aga leebema versiooni. Kokkuvottes oli see lihtsamehe louna jala pealt suues, kohu taitis ara ( ja monel pani lippama ka :D). Aga soit oli lahe sest see oli ikka taielik kulaelu, see mida me otsimegi, majad palmilehtedest, kanad, tibud, porssad, koerad, kitsed, lapsed, motikad, lokked, veetunnid mida kanti pea peal jne - See hakkas silma. Naised pusisid korvikesi punuda, kes vedeles niisama, kes huudis tere turistile, endal suu korvuni. Melu oli palju ja ehedat. Jargmine paev kaisime snorkeldamas vraki peal, mis kaldast 25 m. Sugavust oli uhes vraki otsas 7 aga teises 30m. Ja siin oli juba suuremaid kalu, jallegi taitsa teine teema. Kuna rannad on siinkandis musta liivaga siis oli nahtavus kokkuvottes ka nigelam.

Nuud olieme ule magede joudnud keskossa. Muidu on siin Ubudi kandis vaga lahe, tombab juba monusamalt roheliseks, ahvid jooksevad ringi, oosirin on vaga vali. Kulad on ka huvitavad, neil on ikka uhked elamised siin, pole mingid bambushurtsikud vaid kivimuuriga umbritsetud aiad, kus postide peal kujukesed, nurkades tornikesed, koik kivikatusenurgad taeva poole kaardus. Majadel nikerdatud uksed-aknad, oued hooldatud ja lopsakad, erinevaid lilli ja taimi, purskkaevukesi, linnukesed puurides jne. Vaatamist on kullaga. Teinekord sattume ikka vaga armsasse kohta, kus laheb kergesse samblasse kattunud trepp ules mae otsa ning sel on kulaelu planeeritud kitsaste konniteede ja kraavikeste vahele, Ilusad vaated ja ouekesed umbritsemas. Inimesed on siin ka lahedad. Sumpaatsed ja abivalmis.

PS. Taifuuni pole nainud aga Indoneesias tegi ju tsunaami ka palju pahandust. Kusjuures sellele suurele jargnes veel kuu aja moodudes teine, jareltoukest tekkinud laine ning paar aastat tagasi oli jalle uks. Karm elu, puhkis jalle rannad puhtaks.

P.P.S. Mul on vaga hea meel, et mu lugejaskond on ellu arganud!!!

Indoneesias

Siiasoit kais vaga kiirelt. Alguses planeerisime nii, et saabume ohtul Jakartasse ning majutume kuskile lennujaama lahedale, et hommikul edasi porutada. Plaan oli nii palju valmis, et otsustasime Bali saare kasuks. Et alustame sealt ja siis kohapeal otsustame kui kauaks jaame ja kuhu edasi liigume Lugesime Lonely Planetit ja vaatasime ilmateadet (enamus kohtades indoneesias praegu sajab) ning selline otsus siis tuli. Samas teadsime, et see on uks turistirohke koht, siiski lootsime, et ehk tipphooaja moodumisega laks enamik neist ka minema. Aga kui Jakartasse joudsime siis tekkis hull mote, et akki siiski saame veel samal ohtul lennukile ja Balile. Eriti ei tommelnud ka , olime a la vaatame, naeme suhtumisega. Ja siis muidugi laks kiireks kui uhest piletikassast saime teada, et 30 min parast laheb viimane reis Balile, loomulikult teisest terminalist. no ja siis oli kull veidi tomblemist, takso ja rahavahetuse ja pagasi ara andmisega aga see koik tasus ennast ara ning saime samal ohtul juba Bali hotellis kulge keerata. Kusjuures oosel polnud hotellis kedagi. Kolistasime ringi ja lopuks laksime sellesse tuppa sisse, kus oli voti ees ja oleks nagu kulalisi oodanud. Polnudki probleemi, hommikul teatasime peremehele, et me nuud siin ja istusime lauda sooma.

Meile siin meeldib. Alguses kooritasime, et krt ikkagi suht palju turiste jne aga nuud vaatame, et selline rannamelu ja head odavad restoranid ja puhtad tanavad ja suveniiripoekesed ja muu nann. Need mojuvad vahelduseks vaga hasti. Sri Lanka rapasus ja hais ning meeletu toss hakkasid lopuks ajudele kaima. Lisaks olid sealsed inimesed kokkuvottes ikkagi kuidagi kahtlased, mingi peidetud auraga. Iseasi kui kaua meid see arenenud turistikoht kinni hoiab. Ise arvan nii, et kui siin on ikkagi kohti, kus saab ka omaette olla ja omi asju ajaad siis on koik vaga ok. Sest saar on kompaktne ja praegu on siin ilm hea.

Homme plaanime imeodavalt auto rentida ja hakata saarele tiiru peale kruttima. Igavene pisike on aga tundub, et tegevust leidub - surfist, snorkeldamise, matkamise kuumavee allikates monulemise ja massaazini valja. Sook on veel odavam kui Sri Lankal. Jallegi luristame varskeid mahlu ja just praegu soime ara musta riisipudingi, mis tehtud metsikust riisist ning serveeritud kookospiima ja banaaniga.

Tana magasime kaua, votsime aja maha ja monulesime. Tegime rannas tiiru, mittereageerisime igasugustele pakkumistele - muudi nii suua, juua kui surfitunde kui ka transportteenust voi suveniire. Mina kaisin proovimas Bali massaazi, uks mutike tegi oma elutoas madratsi peal. maaris mind kookosoli ja mingi muu moglaga ning kokku vottis tunni aja eest ainult 60.- eek Klassikalisest massaazist erines kull. Paris tugev pigistamine oli, mulle meeldis. Tana pole meil ohtu veel labi, lahme uudistame mingit live reggae bandi ja piiluks tantsulkat ka, akki on age, ma tahan ju tantsuitada :D

Viimane ohtu Sri Lankal

Soime just kohud tais, head ja paremat muidugi, priiskasime nagu jaksasime aga kokku oli arve ikka alla 100 EEK kahe peale. Sealhulgas varsked mahlad, smuutid pannkoogid kookosega, haikala ja krevetisalat. Vaga maitsev oli. Hetkel tegeleme uue reisi planeerimisega. Ei suuda kuidagi otsustada, et millisele saarele seal Indoneesias minna. Kuna siin on palju ringi karutatud bussidega, loksutud igas asendis, siis talutud veel kohalikke tuk-tuki juhte ja muidu tegelasi kes igal sammul koike pahe maarivad ja pettu teevad siis nuud tahaks veidi rahu. Rahu mollust ja karast ja tossust. Samas ei viitsiks paraporgusse ka minna, sest indoneesias on aarealadel veel hullem liiklus kui siin, soidad 16 tundi bussis nii et silm ei pilgu ka. Kui ikka tahad orangutangi naha siis istud. Uhesonaga on meil nuputamist.
Muuseas tuk-tuki, selle kolmerattalise soiduki, millega taksoteenust siin osutatakse, saab endale osta 250 USD eest. Kas meil oleks Alviniga soodsam olnud uks tuk-tuk osta ja sellega ringi kaulatada, omaette elamus oleks seegi olnud, hiljem oleks tuk-tuki lihtsalt maha jatnud voi maha muunud.

tana ostsime kaasa koikvoimalikke ehteid luudest ja ja muust sellisest, et eestis rannaturistile ja meie rahakotile roomu valmistada. Plaanis on veel Indoneesiast ja Taist ka otsida erinevaid eksootilisi kuid kvaliteetseid ehteid. Osta kokku nii palju kui Alvini selg kannatab tassida. Aga uksjagu juba kaalub see kraam kull.

Ja mis veel tana tegime, mina kaisin proovimas India jalamassaazi, taitsa monna oli. Silm kukkus vaga kinni. Tervelt 60 min muditi varbaid igast suunast ning polvi ja reisi ning koige lopetuseks oli monus kuum a la kaltsututt, mis olisse kastetud, ning sellega hoorus koik jalad veel sisse. Lopetuseks vaike taimetee ja Kelli oligi happy. Kavatsen ka Indoneesias massaazi proovida, sest minu sunnipaeva fond oligi selleks moeldud, et ennast maailmas veidi hellitada, teha seda, mida oma raha eest alati ei raatsi :D

Tsunami piirkonda

Ennem kui raagin tsunami piirkonnast, pari sonaga veel Adam's Peak'ist ja muust. Adam's Peak'i joudmine oli kull veidi kummaline. Me kolistasime labi mitme erineva vaikse kula ja aeg jai aina hilisemaks ja minule tundus, et rahvas muutus bussis ainult kahtlasemaks ja silmad kavalamaks. Uhes kohas uritati meid isegi labi petu bussist varem maha saada. Oeldi, et nuud on lopppeatus ja minge maha. Valjas oli naha kamp noori kutte kes koik itsitasid ja irvitasid. Meile ei tundunud asi oige ja Alvin utles, et paneme edasi. Ja oligi nii, et tegelik peatus oli hiljem, sealt saime onneks kohe otse joostes teisele bussile ja nuud oli asi juba etem. Kularahvas tundus olevat kuidagi meeldivam ning see buss panigi meid kohe otse hotelli ees maha. Armas koht oli ja meeldiv manager. Ajas meiega juttu, raakis Adam's Peak'ist ja seal kandis elavatest karvastest? elevantidest, kes kulma kliima tottu endale kasuka kasvatanud jne. Jargmine hommik peale Alvini makketousu, kaisime soomas. Kusjuures see kula oli ikka totaalselt mahajaetud. kunagi on seal vist rohkem tegevust olnud aga nuudseks mitmed putkad ja majad laudadega kinni loodud, mittetootavad, kokkukukkunud jne. Aga restorani leidsime :D Ja asi kais ni, et kusisime kas resto tootab, vastati ja. Istusime maha ja tellisime. Seepeale oeldi, et ok varsti saab. Nii ja nuud hakkas vaikselt toimuma. Esiteks toi uks olnu toiduoli ja listas selle vaikselt ukse vahelt kokale. (P.S. kokk ja adminn olid samas isikus). Siis veidi aja parast tuli kanamunad, siis jargmine tuup toi salfakad ning veel mingi asja tuutu sees. Nuud siis hakkas koogist head lohna ka tulema. Sook oli vaga hea ja meie olime vaga happid, jalle omamoodi elamus. Eelmine ohtu olim soonud oma hotellis koos uhe perega kes koik uhkelt oma pidzaamade ja oosarkidega ohtulauda tulid :D

Bussisoidust peab ikka veel raakima. Elie juhtus nii, et meile tehti bussis teatrit. Nimel oli uks kutt kaasa votnud tamburiini, kolistas ja raputas ning tegi sormedega rutmi, alguses jutustas ja siis laulis ka, tukk aega majandas. Seisis bussi eesotsas ja isegi karjuv hindumuusika keerati selleks ajaks vakka. Peale esinemist kais tamburiiniga ringi ning teenis taits OK kopika. Alvin sokutas ka veidi raha. Siis kaib bussist aeg ajalt labi ka igasugu muujaid, kes muub pahkleid, kes mangosid, kes loteriid jms. Siis tehakse teinekord bussis ka vaike rahakogumine ning kui buss templi annetuskastist mooda soidab, siis piletimuuja virutab peotaie kopikaid sinna sisse. Uhesonaga on bussisoit Sri Lankal omaette elamus. Aga nuudseks sellest aitab , meil Alviniga on molemal siiber sellest loksumisest, tossutamisest ja eriti lahe on siis kui 3 tundi jarjest saad kuulata kuidas mingi naine vingub hindu paraselt laulda.

Tsunami piirkond on muidugi motlemapanev. Meedia vahendusel ei saa pilti ette. Ja ega nuudkui ei saa aga sa naed, et asi on ikka vaga karm olnud. Laine oli olnud piirkonniti 6 m korge ning ulatunud 2 km kaugusele. Surnuid vaidetavalt 30 000. Ja rannikuala on tegelikult siiani segipaisatud, rusudes ja armetu. Paljudel majadel on pusti need seinad, mis asusid lainetega pikuti, need mis olid poiki puhiti minema. Samas on maju, mis on taiesti pusti jaanud kuna neil oli labikaidav korridor vm kust sai vesi labi voolata. Vaatad neid varemeid ja sodi maas ning motled, et miks 3 aasta jooksul pole keegi seda korda teinud. Alguses mottes vihastan, et krt see olgu, votku katte ja tehku ara, pole ju raske oma kodukanti korrastada kasvoi lihtsamate vahenditega. Siis aga jouan selleni, et akki nendel majadel polegi enam peret kes seal elaks, toimetaks. Surnud koik ?? Aga siis kuulsid hollandi papilt, kes teeb siin hotelliari ning selle all taiega kannatab, et tegelikkuses kehtestati seadus, et mere piirist peab ehitama 1km vms kaugusele. Ning lisaks ehitatid uued kulad niimoodi laiali, et loteriipohimottel paigutati inimesed laiali elama. Tekitati tohutu segadus. Hotellid on siis peale tsunamit ja kodusoja ohu tottu tuhjad, hinnad tousevad ja elu suht sassi keeratud. Viimane koht, nimega Galle oli linnuses asuv vanalinn ja alguses mulle tundus, et koik on kuidagi mahajaetud aga pohjendasin seda turismihooaja lopuga ning vihmaperioodi algusega. Tegelikkuses ongi pooled majad tuhjad, sest inimesed mujale elama aetud.

Tempokalt edasi !

Hmmm, lugejaskond on kuidagi vakka jaanud, igav nii ju, agasisidet paluks !!!

Aga meist mis on saanud. Me oleme iga oo uues kohas oobinud, tempo on peal, vahel isegi liiga. Aga olukord sunnib, sest siin toimub liikumine eriti aeglaselt. Naiteks 22 km labimiseks kulub ca 1 tund, sest tehakse sada peatust, bussijuht saab vahepeal politseilt trahvi, uhesonaga jube jama kaib kogu aeg. No ja loksumist on kullaga ja ikka suht kohe reisi alguses votab silma looja, kussutab nii ara, et pole midagi vastu hakata. Aga tegelikult ongi bussisoit omaette elamus. Peale selle, et saad puntist A punkti B, naed ka ilusat loodust, vaga kirjut seltskond, mis piirkonniti vaga erineb, ja koged koikvoimalikku imelikku. Naiteks on uks auto teepealt valja soitnud. Sellest kujuneb kohe sundmus. Buss votab lahenedes hoo vaga maha, koik bussisolijad juba kooritavad, et mis toimub, juba seisavad pusti, siis bussijuht keerab mootori seisma ning kulm kortsus astub valja, et anda hinnang. Seepeae loomulikult jookseb kogu rahvas valja, et vaadata mis toimub. No ja arvake, kas meil oli just siis kiire, et kas jouame uhe rongi peale voi mitte. Ja ei hakanudki uritama vaid Alvin tegi mule selgeks, et pole motet tommelda ja laseme kaiku variant b. Soidame teist kaudu. Aga, sundmuskohal oli (kas toesti kogematta??) ka uks pirukakaru, muudi igasugu kraami saiadest maiustusteni. Hmmm....... No ja kokkuvottes oli autojuhil vedanud, sest jarsust kurvist, mida ta kindlasti ule oma voimete siirgeks tahtis soita, paiskus ta valja ning onneks mitte vastu puud ja onneks mitte alla jokke valja. Nii et vedas ta. Sel paeva nagime veel teist avariid ka. Ja kui ma raakisin, et politsei teeb bussijuhile trahvi, siis andku minna, kontrolligu rohkem, iseasi see, et nii vist ikka ei hoia midagi kontrolli all. Juht tallas peale trahvi tapselt sama hullult edasi. Uldiselt on siinsed juhid parajalt karmi kae ja raske jalaga. Lahe !

Aga tana tegi Alvin meheteo. Kais ara Adams Peak otsas, kuhu on tapselt 5200 sammu treppipidi ules mae otsa, kus on tempel ja mis on ajalooliselt palverannaku teekond. Alusas 6.00 hommikul ja tegi selle hullu tousu 1 tunni ja 20 minutiga ara. Ennem ohtul just arvutasime, et 5200 astet teeb ikka paris korge maja valja. 20 astet on vist uhekorruselisel maja, no ja see siis korrutada teeb 510 korrust ehk kui mitu Olumpia hotelli, kas ligi 210 ???? Hullumeelne. Kahju oli ainult sellest, et kogu tipp oli udust nii et se hingemattev vaade jai nagemata. Aga ta oli rahul oma sportliku hommikutrenniga ja kusjuures jalad pole isegi haigeks jaanud.

Homsest porutame siis rannikule, tahaks randa ka naha, ja neid paiku kus tsunaami pahandust tegi. Ostame jalle moningad kaelakeed kaasa ja uudistame ringi.

Praegu aitab, sest hommikul varajane tous.

PS jlle todesime, et kohalik kodutehtud toit on vorrrrratu , Alvin rullib praegu koht taeva poole meie voodis lamaskledes.